Alar Karis: sisekaitseakadeemia kinnisidee pantvangis

Riigikontrolör Alar Karis. Foto arhiiv

Kõige targem rumalus on tegemata jäetud rumalus. Juba kolm aastat tagasi selgitasin riigikontrolörina valitsusele, et toona arutusel olnud mõte viia sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale on ebamõistlik. Omaaegne arutelu päädis lõpuks mõistliku otsusega teha Ida-Virumaale praktikabaas. Et nüüd on see teema jälle valitsuse lauale toodud, tuleb ka minul minna uuele selgitamisringile.

Kui teemat analüüsida kas või väga lihtsustatult, peaks otsus viia kool või mõni muu asutus kuhugi teise kohta sõltuma sellest, kas see muudab selle töö tulemused paremaks. Siinsel juhul – kas sisekaitseakadeemias hakataks andma Narva kolimise tulemusel senisest kvaliteetsemat ja vajadusel rahvusvahelisemat haridust, kas üha rohkem ja üha sobivamate isikuomadustega tudengeid sooviks kooli Narvas paiknemise tõttu sinna õppima asuda ja tippõppejõud seal õpetada, kas parema hariduse saanud töötajate abil saavutatakse riigis siseturvalisuse kõrgem tase, kas kooli ülalpidamise kulud on riigile jõukohased praegu ja tulevikus jne.

Olen nüüd juba aastaid näinud, kuidas valitsuse moodustamise ja koalitsioonileppe kokkukirjutamise tohuvabohus tekivad plaanidesse ka lõpuni läbi kaalumata mõtted. Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale näib olema üks sellelaadsetest. Mõnele üksikule isikule või rühmale paistab see aga olevat lausa kinnisidee, mis oma definitsioonile kohaselt on nende vaimu haaranud nii, et see peaaegu ei allu muutmisele mingite argumentidega, mistõttu teema kerkib pinnale kindla järjepidevusega. Ma loodan siiski väga, et valitsus mõistab laiemalt akadeemia asjus otsuseid tehes, et lisaks nn poliitilisele tahtele on veel hulk mõistuslikke argumente, mida ei tohiks kõrvale lükata. Sisekaitseakadeemia ülesanne on anda võimalikult head haridust, mitte asendada puuduvaid või mittetöötavaid ideid regionaalpoliitilisel tasandil.

Riigikontroll on sisekaitseakadeemia teemal saatnud valitsusele mitu kirja, kus on juhtinud tähelepanu riskidele, mis mõjutavad hariduse kvaliteeti ja riigile tekkida võivat kahju. Asusin juba 2013. aastal seisukohale, et sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine pole otstarbekas. Olen samal seisukohal ka täna – seni tehtud otsuseid ja praeguseks teada olevaid asjakohaseid mõjuanalüüse ja -hinnanguid arvesse võttes ei ole sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine otstarbekas. Vastupidi – see on sisult mõttetu, ülikallis, seab vastutustundetult ohtu siseturvalisuskoolituse kvaliteedi ja sisaldab olulisi julgeolekriske. Teatud riskid on spetsiifilised ja nende avalik käsitlemine pole minu töö. Vastav asutus on oma hinnangu andnud, riigikontrolörina olen selle dokumendiga tutvunud ning ühinen nende järeldustega.

Kordan siis veel kord lühidalt üle, miks ma arvan, et sisekaitseakadeemia Narva sundiviimise plaan on rumal ja ohtlik, lähtudes nii infost, mis mul on riigikontrolörina, kui toetudes ka oma varasemale kogemusele maaülikooli ja Tartu ülikooli rektorina ning rahvusvaheliste haridusalaste otsustuskogude liikmena.

1) Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ümberkolimine ei paranda hariduse kvaliteeti. Risk, et sisekaitseakadeemia ei suuda Narva sundviimise järel jätkata innovaatilise ja rahvusvaheliselt tunnustatud õppe-, teadus- ja arenduskeskusena, on väga suur. On oht kaotada kvalifitseeritud personal ja seeläbi destabiliseerida aastateks Eesti siseturvalisuse kaitsel seisvate ametite varustamine vajaliku kvalifitseeritud tööjõuga. Tuginedes senisele kogemusele võib arvata, et kolimis- ja muudatustejärgse õppeasutuse ülesehitamine mõjutab õppe kvaliteeti kuni kümme aastat.

Värkseim ehk paar kuud tagasi Sisekaitseakadeemias tehtud küsitlus näitas, et sisekaitseakadeemia administratiivtöötajatest ja korralistest õppejõududest ei nõustu või pigem ei nõustu Narva kolimise puhul sisekaitseakadeemias jätkama 85% küsitletutest (119 töötajat). Koosseisuvälistest töötajatest ei nõustunud või pigem ei nõustunud jätkama 58% küsitletutest (84 töötajat). Neil inimestel on perekonnad, kodud ja enda valitud elukeskkond. Akadeemias on ka analüüsitud võimalikke mõjusid õppekvaliteedile. Materjalidest nähtub, et praegu on sisekaitseakadeemias 24% õppetöö mahust, magistriõppes koguni üle 50% õppetöö mahust tunnitasuliste õppejõudude kanda. Need on oma ala parimad praktikud, kes käivad põhitöö kõrvalt suhteliselt väikese koormusega õpetamas. Kokku on neid ligi paarsada. Kuna sõit Tallinnast Narva ja tagasi võtab 6 tundi, ei nõustuks sellega akadeemia hinnangu järgi enamik neist ehk ca 80%.

2012. aastal siseministeeriumi tellitud sisekaitseakadeemia õppekompleksi paiknemise alternatiivide sotsiaal-majandusliku mõju analüüs ja sisekaitseakadeemia 2016. aasta küsitlus näitasid, et väike osa personalist nõustuks Ida-Virumaale tööle käima erinevate soodustuste rakendamisel nagu näiteks kõrgem palk, sõidukulu hüvitamine jne.

Nii tuleks lisaks rajamiskuludele leida vajaliku hariduse kvaliteedi tagamiseks veel täiendavat püsiraha olemasoleva personali erinevate soodustuste katteks ja uue personali leidmiseks ning koolitamiseks. Kui suur see raha on ja millised on katteallikad, ei ole seni selge. Puht-teoreetiliselt on arvutatud kulusid, mida toovad endaga kaasa püüded õppekvaliteeti Ida-Virumaa tingimustes kuidagigi hoida. Need ulatuvad miljonitesse. Isegi, kui see raha leitaks, siis väga suure tõenäosusega ei leitaks inimesi. Inimesed ning nende teadmiste ja oskuste kvaliteet on peamine hariduse kõrget taset tagav tingimus.

Juba mitu aastat kestnud ebamäärane olukord sisekaitseakadeemia võimaliku kohamuutuse üle on tekitanud ebastabiilsust nii õppjõudude kui ka tudengite seas ja arvan, et pannud küllap nii mõnegi andeka noore kahtlema, kas akadeemia on just see koht, kuhu õppima asuda.

Gümnaasiumilõpetajate arvu langus ja noorte haridusvalikute avardumine on toonud kaasa ka sisekaitseakadeemia õppurite hulga vähenemise, see trend jätkub. Eelmise aasta lõpus oli Sisekaitseakadeemias ligi 900 õppurit (4–5 aastat tagasi ligi 1300 õppurit) ning ligi 240 töötajat ja teenistujat, nendest umbes 80 akadeemilistel ametikohtadel. Prognooside järgi kahaneb sisekaitseakadeemia õppurite arv veelgi. Riigikontrolli eelmise aasta audit näitas, et akadeemia lõpetajad ei taga juba praegu politsei- ja piirivalveametile piisavat järelkasvu. Osakaaluna aastatel 2010–2014 tööle asujatest oli Sisekaitseakadeemia lõpetanuid keskmiselt 39%.

Et juba praegu on inimesi sisekaitseakadeemiasse raske õppima meelitada, oleks täiesti vastutustundetu seda olukorda veelgi halvendada. Sisekaitseakadeemias õppivatest tudengitest kinnitas ligi kolm neljandikku küsitlusele vastanutest juba aastal 2012, et kui Sisekaitseakadeemia asuks Ida-Virumaal, ei oleks nad sellesse kooli õppima tulnud. Praegu on sellisel seisukohal eri küsitlustele vastanute hulgast juba 75–87% õppijatest. Akadeemia analüüs näitab, et kui juba praegu on avatud konkursiga erialadel eriti kutseõppes, aga ka mõnel erialal kõrghariduses (korrektsioon) komplekteerimisraskusi, siis, arvestades küsitlustulemusi, oleksid need kordades suuremad Narvas – kindlasti jääksid komplekteerimata sisejulgeoleku eriala magistriõppe ja päästekorraldajate eriala kutseõppe õpperühm. Ilmselt oleks suuri raskusi ka teiste erialade komplekteerimisega.

Minu hinnangul oleks praegu sisekaitseakadeemiaga seoses oluline kõrgharidustaseme tõstmine ja säilitamine ning teadustöö arendamine, keskendumine sellele, et otsida võimalusi professionaalseks koostööks riigisiseste ja rahvusvaheliste partneritega. Ida-Virumaa arendamiseks tuleks aga kasutada võimalusi, mida pakuvad Tartu ülikooli Narva kolledž ja Virumaa kolledž, millel on erinevalt sisekaitseakadeemiast kohalik iseloom ja õppurkond (kui akadeemia õppurite hulgas on Ida-Virumaa inimesi 15%, siis näiteks Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledžis on kohalikke ca 85%, päevases õppes üle 90% ja Tartu ülikooli Narva kolledžis üle 90%.). Seejuures tuleks analüüsida, missuguseid erialasid võiks olemasolevates õppeasututes õpetada selleks, et arendada kohalikku ettevõtlust.

2) Juba praegu on sisekaitseakadeemia eelarve õpilase kohta võrreldes teiste kõrgkoolidega väga suur. Kui võrrelda õppeasutuste kaupa kõrghariduse keskmist kogukulu õppuri kohta aastas, sh investeeringuid taristusse jms, ja selle muutust perioodil 2010–2015, selgub, et sisekaitseakadeemia kulud on kõrgkoolide võrdluses teisel kohal Eesti lennuakadeemia järel.

Sisekaitseakadeemia kogukulu õppuri kohta 2010. aastal oli 8692 eurot ja 2015. aastal juba 11 006 eurot. Viie aastaga on kogukulu õppuri kohta kasvanud 26,6%. Samal ajal kui näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli kogukulu õppuri kohta viie aasta jooksul on langenud ja see on laias laastus poole väiksem kui Sisekaitseakadeemias.

Arvestades, et sisekaitseakadeemia Tallinna Kase tänava kompleksi uuendamisse on juba raha panustatud ja äsja lõppenud aastast lisandub kuludele investeeringukulu komponent, kasvab sisekaitseakadeemia kogukulu õpilase kohta veelgi, muutudes Narva uue ülikalli kompleksi rajamisel ebaproportsionaalseks. Jah, siseturvalisuse ja õiguskaitse erialade õpetamine ongi võrreldes mitmete teiste erialade õpetamisega võrreldes kallim, kuid on küsitav, kas ja kui suures mahus suudab riik kõiki kõrgharidusõppe kulusid ja jätkuvalt vajalikke investeeringuid rahastada.

3) Seni kulutatud töövaeva ja raha pole mõtet maha visata. Koos teatud variatsioonidega sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimise võimalike valikute kohta, on tänavu jaanuaris valitsusele aruteluks esitatud materjalides sisulisi valikuid tegelikult kaks:

1) kas sundviia sisekaitseakadeemia pea täies või olulises mahus Narva või

2) rajada Narva praktikakeskus ja oluline täienduskoolituse õppekompleks, säilitades Tallinna ja Paikuse õppekompleksi ning päästjate polügooni Väike-Maarjas. Sõltuvalt sellest, kas Paikuse õppekeskus suletaks või mitte, maksaks esimene variant siseministeeriumi arvutuste järgi ühekordse kuluna vähemalt 36–63 miljonit eurot, kusjuures ka akadeemia senised püsikulud kasvaksid minimaalselt 2,6 miljonit eurot aastas. On ka viiteid, et võimalike kogukulude kasv võib olla veelgi suurem, ulatuda isegi 6,7 miljoni euroni aastas.

Narva praktikabaasi variandi puhul oleks ühekordne investeering umbes 2,1 miljonit eurot ja püsikulude kasv sadades tuhandetes eurodes.

Riigivaraseaduse põhimõtetele ja riigi kõrgharidusstrateegilistele eesmärkidele vastab neist valitsusele välja pakutud variantidest vaid see, mille puhul Narva luuakse praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks, ning Tallinna, Väike-Maarja ja Paikuse õppekompleks säilitatakse. Nimetatud alternatiivi puhul on võimalik säilitada hariduse pakkumise tase ja seda arendada, sest Tallinnasse jäämisel oleks tagatud õppejõudude olemasolu. Valitsusele esitatud materjalis on toodud, et nimetatud alternatiivi puhul oleksid ühekordne investeeringukulu suurus ja selle katteallikas teada ning hilisemad ülalpidamiskulud valitsuse ette toodud variantidest väikseimad. Siseministeeriumi hinnangul võimaldaks ühine praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks politseinikel, piirivalvuritel, vanglateenistujatel ja päästjatel, kes omavahel õppeprotsessis eriti kokku ei puutu, saada kogemusi koostööst, mida neil tulevikus igapäevaselt vaja läheb.

Ülejäänud alternatiivide puhul kaasneks investeeringute ja püsikulude märkimisväärne kasv ning nende kulude rahastamise allikad ei ole suurelt jaolt teada. Niisiis peaks juba rahaliste arvutuste põhjal asi selge olema.

2012. aastast alates on Sisekaitseakadeemia asukoha ja õppeasutusse investeerimise küsimusi arutatud valitsuses mitmel korral, ma ei hakka neid kõiki uuesti üle kordama. Olukorras, kus kõrghardusvaldkonnas on niigi raha napilt, on aastate jooksul investeeritud Sisekaitseakadeemia olude parandamiseks hulk raha – näiteks aastatel 2010–2015 ligi 3 miljonit eurot. Seega on riik olemasoleva taristu arendamiseks ja ülalpidamiseks juba teinud ja kavandanud teha märkimisväärseid kulutusi. Akadeemia arendamiseks planeeritud edasised kulutused on tänu juba tehtud investeeringutele oluliselt väiksemad, kui need oleksid uude asukohta täiesti uue kompleksi rajamisel.

Tallinnas Kase tänaval asuva õppelinnaku uue hoone rajamiseks on juba kulutatud 750 000 eurot. Selle uue maja projektide võidutöid nägime eelmisel suvel arhitektuurimuuseumis näitusel. Perioodil 2016–2019 on kavandatud eraldada investeeringuraha Sisekaitseakadeemia olemasolevasse taristusse kokku 16,39 miljonit eurot, millest 12,44 ehk 75,9% moodustab välisraha. Ülejäänu kaetakse riigieelarvest ja Sisekaitseakadeemia omatulust. Lisaks on vaja leida raha 4,5 miljoni ulatuses ka Paikuse õppekeskuse treeningrajatise rekonstrueerimiseks ja Kase tänava õppepiiririba väljaehitamiseks.

Narva puhul oleks uue hoone maksumus seni kavandatuga võrreldes väga palju kallim. Ühekordsele investeeringule lisanduksid püsikulud. Lõplikke ja kõikehõlmavaid arvestusi ühekordsete investeeringute ja püsikulude ning nende katteallikate kohta praeguseks tehtud ei ole.

Samal ajal tuleb arvestada, et kogu Eesti teadus- ja kõrgharidusmaastik, sh sisekaitseakadeemia, on olnud pidevates rahalistes raskustes ja riigil endal puudub võimekus olemasolevat taristut arendada. Arendustegevused on toimunud viimase 10 aasta jooksul eelkõige välistoetuste kaasabil ning praeguste riigieelarve tulude ja kulude kontekstis ei ole ette näha, et riigi enda võimekus investeeringuid teha kasvaks. Lisaks tuleks arvestada, et kuna investeeringute puhul kasutatakse välisraha, sh ASTRA (Euroopa Liidu teadus- ja arendusasutuste ja kõrgkoolide institutsionaalse arendamise programm) meetme raha, on selle kasutamise üheks oluliseks tingimuseks õppekvaliteedi paranemine. Kase tn 61 alternatiivi puhul vastab projekt ASTRA meetme tingimustele, aga Narva kolimise puhul on tõenäoline, et projekt ei pruugi enam abikõlblik olla.

4) Jutt, et sisekaitseakadeemia toob Ida-Virumaale regionaalpoliitilise õnne, on müüt ja soovmõtlemine. SKA kolimise propageerijad on ikka ja jälle rääkinud, kui tore see kõik on regionaalpoliitika aspektist. Mina ei näe, et sedavõrd kalli ja tundliku haridusasutuse viimine Ida-Virumaale oleks riigile otstarbekas lahendus riigi käsutuses olevate regionaalpoliitiliste meetmete kõrval. Akadeemia vajab oma tegevuseks kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kelle leidmine Ida-Virumaalt on keeruline, mistõttu puudub oluline mõju kohalikule tööturule. Makstes Ida-Virumaale tööle mineku eest lisatasu personalile, kes on juba praegu üle Eesti keskmise tasustatud, on see riigile lisakulu, mis ei elavda majandust. Loodavad tugipersonali ametikohad võivad küll kohalikele pakkuda mõningaid ametikohti, kuid arvestades loodavate töökohtade maksumust, oleks riigile odavam luua piirkonda töökohti teisi meetmeid kasutades.

Sisekaitseakadeemias õpetatavad erialad ei ole otseselt seotud Ida-Virumaa majanduseluga, mistõttu jääb kooli loodav sünergia kohalikule majandusele väheseks. Kohalikud ettevõtjad võidaksid sisekaitseakadeemia kolimisest Ida-Virumaale eeskätt sellest, et kool võib-olla ostaks neilt teenuseid, kuid see ei elavda oluliselt kohalikku majandust ega anna kvalifitseeritud personali erasektorile. Mõningane tulu võib tulla sellest, et kohalikel riigiasutustel on võimalik lihtsamalt leida kvalifitseeritud tööjõudu, kuid see ei kaalu ilmselt üles neid kulutusi, mida teeb riik sisekaitseakadeemia kolimisega Ida-Virumaale. Loosungid selle kohta, kuidas Eesti riiki Ida-Virumaale viiakse, on ju küll ilusad, kuid kõmisevad sisutühjalt. Inimene tunneb end seotuna oma riigiga, kui tal on tööd ja leiba, tal on elukeskkonnas korralik infrastruktuur, koolid, lastaiad, kultuuriasutused. Ühesõnaga – võimalik rahus oma elu elada.

Riigikontroll on soovitanud, et riik peaks tõsiselt mõtlema, kuidas aidata kaasa Ida-Virumaa majandusstruktuuri terviklikule reformimisele, et leida regiooni uusi tööhõivet pakkuvaid majandusharusid. Just sellega soovitan tõsiselt tegeleda ning mitte kulutada raha, aega ja inimressursse mõttetutele asendustegevustele.

Kokkuvõttes – riigikontrolli hinnangul ei ole kava rajada sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale otstarbekas kuna tegemist on erakordselt kalli ja riigi jaoks mittemõjusa otsusega, mis kahjustab siseturvalisuse alase hariduse kvaliteeti ning seeläbi ka turvalisust ja julgeolekut ennast. Sisekaitseakadeemia puhul tuleks keskenduda hariduse kvaliteedile. Praktikabaasi loomine Ida-Virumaale, nagu ka varem kavandatud, on Riigikontrolli hinnangul mõistlik.

Alar Karis, riigikontrolör

Artikkel on avaldatud blogis www.alarkaris.ee