Viive Ernesaks. Urmas Lauri fotod
Viive Ernesaksa eestvedamisel sündinud Peraküla simman saab tänavu 20aastaseks. Vahele ei ole jäänud ühtegi suve.
„Rikkaks ei ole saanud, aga rõõmus elu on olnud,” ütles tuntud klaverimängija Viive Ernesaks oma Peraküla kodus aasta tagasi, oma 85. sünnipäeva lävel. Rõõmu on olnud isegi nii palju, et ei mahu ühe elu sisse ära, ja 1990. aastate keskpaigast on Viive tolle ülejäägi Peraküla ja Nõva peale laiali jaganud. Viive elu on olnud kirev nagu kaleidoskoop ja vähemalt üks suur tükk sellest mustrist on Nõva, Peraküla ja Peraküla kuulsad simmanid.
„Viive tõi Nõvale oma ideed ja pani meie inimesed laulma, tantsima ja näitemängu tegema,” ütles Nõva valla arenguspetsialist Aivi Heinleht. Tema on üks neist, kes on simmaniohjad Viive käest üle võtnud, aga Viive on Aivi sõnul tänini Peraküla teatrirahva kunstiline juht ja õpetaja. Ei ole ühtegi simmanit, kus mullu 85aastaseks saanud Viive poleks kohal olnud. „Särtsakas. Nooruslik,” ütles Aivi Heinleht palve peale Viivet kahe sõnaga iseloomustada. Ja lisas, et kangesti armastab Viive noori inimesi ja klapib nendega.
Peraküla simmanit peetakse juba 20 aastat jutti alati augusti esimesel laupäeval. Alguse sai see tava 1997. aastal, mil mängiti Perakülas Ago-Endrik Kerge lavastuses Tammsaare „Vanu ja noori”. Esimene simman peeti järgmisel suvel, aastal 1998.
Kui Viive 1990. aastate keskel päriselt Nõvale kolis, mõtles ta, mida tegema hakata. Lavastaja Merle Karusooga oli ta koos töötanud, Karusoo aga kogus elulugusid. Viive mõtles, et Nõval on nii põnevad elulood, et neist saaks näitemängu. Koos toonase vallasekretäri Silvi Koppelmaaga hakati mööda inimesi käima ja lugusid üles kirjutama. Ago-Endrik Kerge elas siis juba Haapsalus. Viive ütelnud Kergele, et kui Kerge nüüd teda ei aita, siis läheb löömaks. Kerge sellega ei riskinud ja muidugi aitaski. Simmanipäeval valanud nagu oavarrest ja Viive palunud jumalat, et üle läheks. Läinudki üle. Üks väike poiss tulnud ja küsinud, kuidas Viive seda tegi, et üle jäi. Viive ütelnud, et pani kaks kätt kokku ja sõnus: „Kallis päike, tule välja!” Poiss rääkinud teistele, et Perakülas olla nõid. Nii saanudki Viive Peraküla nõia nime.
Ernesaksade Nõvale kolimise lugu aga oli järgmine. Viive mees Ants oli kange jahimees ja hakkas Nõval jahil käima. Heinlehe Endel, tollane metsaülem, olla rääkinud, et Perakülas on talu müüa. Tallinna kinostuudio tahtnud talu ära osta, aga pidanud asukohta merest liiga kaugeks. Nii otsustasidki Viive ja Ants, et ostavad ise. Seda, kust raha saadi, Viive ei mäleta. Palgad igatahes olid väikesed. Siis tuli välja, et kaht kinnisvara ei tohi olla, seadus oli tollal selline. Viivel ja Antsul aga oli Tallinnas kooperatiivkorter. Otsustati siis kirjutada Arnold Greenile, tollasele tähtsale ENSV riigitegelasele. Et Viivel kui loomingulisel inimesel on tarvis toda Peraküla maja. Viive veel mõelnud, mis loomingut siin ikka ja kes ta üldse on. Aga Green tulnud Nõvale jahile, võtnud kirja vastu ja pannud käe alla.
Esialgu käisid Ernesaksad Tallinna ja Peraküla vahet, aga 1990ndate keskel müüsid linnakorteri ära. Kummalgi oli oma tingimus. Ants ütles, et kolib ainult siis, kui saab auto. Viive tingimus oli veevärk. Tingimused täidetud, nad Nõvale kolisidki, ja Viive hakkas aru pidama, mida seal ette võtta.
Viimased aastad on Viive unistanud, et saaks Perakülasse uue lava: Varikul ja igal pool on, Perakülas ei ole. Just Perakülas käib aga kõige rohkem rahvast, tuhatkond inimest igal suvel. Maksimum on olnud kaks ja pool tuhat, aga lava on nii vilets, et esinejad kukuvad läbi lavalaudade. On teda lipitud-lapitud, aga enam ei aita seegi. Uus lava maksaks 60 000–80 000 eurot. Projekt on valmis, aga mullu Leaderi programmist raha ei saadud. Nüüd kevadel esitatakse uuesti, aga 20. simman – saadakse siis raha või ei saada – tuleb ikkagi pidada ilma uue lavata. Viive unistab lavast nii kõvasti ja kangesti, et on öelnud: kui see lava ükskord valmis saaks, siis oma 90. sünnipäeval läheks ta ja lööks selle lava peal tantsu.
Viive Ernesaks
• sündinud 27. märtsil 1931 Tartus
• õppinud Tartu muusikakoolis, Tallinna 7. keskkoolis, Tallinna muusikakoolis
• töötanud Tallinna koreograafiakoolis (1957–1959), Estonias (1959–1965), Noorsooteatris (1965–1977), Draamateatris (1977–1990), konservatooriumi lavakunstikoolis
• aastakümneid klaverisaatja Eesti Raadios
• 1990. aastast vabakutseline
• 1990. aastate keskpaigast Nõva päriselanik
• 1998. aastast Peraküla simmanite eestvedaja ja korraldaja
• oli abielus Ants Ernesaksaga, lapsi ei ole
