0

Anvar Samost: maailm ei peatu, see on normaalne

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Anvar Samost. Foto: erakogu

ANVAR_SAMOST

Sel aastal hakkasime iga ootamatu uudise peale paanikasse minema, aga uudised ongi definitsioonilt ootamatud, kirjutab Anvar Samost.

 

 

 

 

Jõulud tulevad, aga maailmas rahu ei ole. Berliini kesklinnas sõidab autojuht tahtlikult jõuluturu rahvasumma. Süürias käib sõda, milles ei tundu olevat ühtegi õiget poolt ning millesse on haaratud nii USA kui ka Venemaa, Euroopa Liit aga nendib, et ei suuda midagi teha inimeste hukkumise takistamiseks. USAs asub presidendiametisse ettearvamatult käituv veidra välimusega mees, kes ei ole ikka veel helistanud meie riigipeale. Eesti uus president ei käi isegi kirikus.

Seda loetelu võib kõvasti pikendada, eriti kui kogu 2016. aasta peale tagasi vaadata. Iga natukese aja tagant tabab maailma mõni uus vapustus, valimised annavad „üllatava” või lausa „soovimatu” tulemuse ning kõikjal meedias sööstab asja analüüsima hulk eksperte, kes kuulutavad, et midagi head see meie vaatenurgast kindlasti ei tähenda. Kui ka mõni õnnetus on veel juhtumata, siis ajakirjandus ja samad eksperdid kirjeldavad, kuidas see kohe juhtub.

Hannes Rumm, kes välispoliitikas ning eriti Euroopa asjades on kahtlemata hästi kodus, kirjutas hiljuti Maalehes: „Tänavune aasta läheb aga ajalukku sellega, et Eesti julgeoleku- ja majandushuvisid kahjustasid ootamatud muutused meie oluliste liitlaste juures. /…/ Suurbritannia otsus lahkuda EList nõrgendas liitu nii oma inimeste kui ka muu maailma silmis. USA presidendivalimised võitis Donald Trump, kõige ettearvamatum president Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal. Paraku pole põhi veel käes.”

Hoopis põhja vajutas aga murepedaali Ahto Lobjakas, kes leidis Äripäevas aastale tagasi vaadates, et Eesti pole ajaliigestest nii lahti olnud 80 aastat, ja et aktsent ikka paika saaks, lisas: „Nagu enne 1940. aastat, ei tea me täna, kas oleme ajaloo näitelaval tulijad või minejad.”

1940. aastast on praegusajal kahtlemata lihtsam kirjutada kui 2016. aastast, sest kuigi mõlemad kuuluvad juba minevikku, on meil esimese puhul teada, mis järgmiste aastakümnete jooksul aset leidis. Sellele vaatamata julgen öelda, et ei maksa igas väljakujunenud ootusest kõrvale kalduvas sündmuses maailma lõppu näha.

Suurbritannia majandust ei ole tabanud pöörased hädad, mida pärast Euroopa Liidust lahkumise referendumit ennustati, pigem on läinud vastupidi. Ühendkuningriigi uuest välisministrist Eesti ja maailma meedias maalitud karikatuurist võis arvata, et ta jookseb kohe Putinit embama. Vaid need, kes olid Boris Johnsoni tegevust poliitikas ja ajakirjanduses pikemalt ja süvenemisega jälginud, teadsid õigesti, et nii ei lähe. Ka Trumpi puhul tuleb ainult pisut pingutada, et suuta mööda vaadata tema juuksepahmakast või tavapäratust esinemismaneerist ning näha märke võimalustest, mida tema erakordsus vaba maailma kõige tähtsama liidrina pakub.

Itaalia põhiseadusreferendumi läbikukkumisega pidi kaasnema äärmuspopulistide jõudmine valitsusse ning kogu euroala ränk kriis. Midagi sellist pole toimunud. Olgem ausad, Eesti seisukohast pole mitte mingit vahet, kes on Austria president.

On oluline, et meil oleksid inimesed, kes kõigi nende muutuste pinnal suudaksid näha pikemat vaadet ning Eesti huve sellele vastavalt esindada enesekindlalt, algatusvõimeliselt ning ilma viimase hetke paanikata. Et neid inimesi teiste lääneriikide pealinnades tuntaks ja usutaks. On oluline, et Eesti valitsemine oleks avalik ja aus. Siis on meie viimase aja kalduvus otsida kõigist maailma sündmustest halba alusetu. 

Alati võib juhtuda, et sündmused meie ootustega ei kattu. Ei maksa nutta, et ajaloo lõpp, kus kõik rahvad ja riigid jõuavad õigusriigi ja liberaalse demokraatiani – mis veel 25 aastat tagasi arukate inimeste meelest juba paistis –, on edasi lükkunud ja üldse on ajalugu suunda muutnud. 

Pisut meenutaks selline käitumine olukorda, millega puutusin kokku ühes Läti ettevõttes, mille juhid olid aasta läbi kõvasti tööd teinud ja konkurendilt turgu ära võtnud. Uuel aastal oli konkurent aga õppinud ja tegi palju tüli. Ettevõtte juht küsis minult kui nõukogu esimehelt peaaegu tõsiselt: miks ei võiks see koht, mille oleme raske tööga saavutanud, nüüd püsivalt meie kätte jäädagi, milleks selline ebaõiglus?

Tegelikult on muidugi võimatu ühe ettevõtte või kogu Eesti tarvis aega seisma panna. Mida lähemalt ja mida lühemale ajavahemikule keskendudes – süvenemata – maailma vaadata, nagu 24 tunni tsüklis meedia teeb, seda ohtlikum ja olulisem tundub iga väikegi status quo muutus. Võtame rahulikult, vaatame suurt pilti, ärme jääme pealtvaatajaks.

Anvar Samost,
kolumnist

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz