0

Seljakotiga Austraalias. Kelli Seiton: võimas kohtumine

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

vaal seiton austraalia

Kohtumine küürvaalaga. KELLI SEITON

November. Seisan keset rapsipõldu, kus käib lõikus täie hooga. Eesti põllumehed võib-olla muigavad selle peale, aga Austraalias on hooajad veidi teistmoodi kui meil kodus. Jõulegi on siin kombeks tähistada südasuvel rannaliival peesitades. Novembris on vili parajalt küps, et see põldudelt koristada.

Koos viljavalmimisega on jõudnud ka järg minu viimase osani Lääne Elu veergudel. Kutsun teid seekord kaasa Vaiksesse ookeani jagama üht võimsaimat kogemust minu elus.

Kahel Austraalias veedetud aastal olen teinud nii mõndagi esimest korda elus. Esimest korda ronisin kivide otsas, mis on Suurest Munamäest kõrgemad, jalutasin tulipunaste kaljuseinte vahel ning sõitsin päevi ainult otse kurvideta teel. Ma polnud varem mitte kunagi kartnud kohtumist hai, krokodilli või nõelava merekarbiga. Kunagi varem polnud ma metsas jalutades puu otsast koaalat otsinud ega näinud päikeseloojangul põllul hüppavaid känguruid. Ma polnud matkanud nädal aega kaljusel rannikul, kus iga vaade paneb ahhetama, ega olnud varem kohtunud silmast silma vaalaga. Viimane troonib minu elamuste tabelis.

Ilm ei olnud Austraaliale omaselt soe, vaid meenutas oma jaheda tuule ja päikesega Eesti sooja kevadilma. Ujuma see ei kutsunud, aga vaalavaatluseks näis sobivat. Vesi lainetas vaikselt, kui asusime sõpradega katamaraanile, millega Austraalia idaranniku lahesoppidest Antarktika külmadesse vetesse suunduvaid küürvaalu vaatama sõitsime. Olime teadlikult valinud piirkonna ainsa firma, mis pakkus peale vaatamisele ka võimalust vaaladega vette minna. Vaatasime kõhklevalt tumehalli põhjatut vett ja tohutu suuri vaalu, kes kauguses üksteise võidu kogu oma keha veest välja heitsid ja lustides hüppasid, tundsime jahedat tuult ning korraga näis vettemineku võimalus hirmus. Lausa õudne! Mis siis, kui mõni vaalalaps liiga lähedale tuleb? Mis siis, kui vaal liiga lähedal hüppab ja sellest tekkivad lained üle pea löövad? Mis siis, kui mõnele vaalale ikkagi ei meeldi vees solberdavad inimesed?

Liiga kauaks me mõtlema jääda ei saanud, sest ühtäkki andis laeva meeskond märku, et ujuda soovijad peavad nüüd kiiresti vette minema. Üks teismeline küürvaal oli aluse ahtris pikemalt peatuma jäänud ja uudistas laeval toimuvat. Sel hetkel sai adrenaliin võitu ja ühtäkki olin esimesena ujumisriietes, snorgeldusvarustus seljas. Laeva meeskonna liige võttis vette viiva redeli eest ohutusköie. Snorgeldamismask piiras nägemist külgedele ja olin justkui filmis, kus kaadri taha ei näe. Pikemalt mõtlemata liikusin redeli poole. Vaala polnud vees näha. Keerasin pilgu selja taha, et näha, kas mu sõbradki on vette tulemas. Keegi seal oligi, ent kuna ta oli samuti valmis vette astuma, kui ma vaid eest lähen, pidin kiiresti tegema esimesed sammud redelist alla. Nüüd hakkas hirmus ja tahtsin redelist uuesti üles ronida. Õnneks otsustas keha mu eest ning astus redelipulkadel pikemalt peatumata allapoole külma vette. Keerasin pea veel viimast korda enne redelist lahti laskmist vee poole, kui nägin, et otse minu suunas vaid paar meetrit eemal piilub veest välja vaal. Appi! Ma ju lähen praegu otse tema poole! Ma olen siin üksi!

Aga enam ei olnud tagasiteed, sest juba ma hulpisin vees. Surusin pea vee alla ja pöörasin pilgu vaala poole. Tema must keha läikis ja näis, justkui ta naudiks seda vaatemängu. Tundsin, kuidas mu süda tagus hirmust ja vaatepildi võimsusest. Hingasin sügavalt ja hoidsin pilgu kindlalt otse – enam ei ole kuhugi põgeneda, olin nii kaugel paadist ja hulpisin üha kaugemale. Järsku vaal sukeldus, ujus rahulikult minu alt läbi sügavamale vette, päikesekiired läbi vee peegeldumas, ning läinud ta oligi.

Nüüd oli aega mõelda sellele, kus ma olin – üksi hulpimas hallis sügavas vees, kuhu on nii kerge end peita vaalasuurusel loomal. Kes siin küll veel olla võib ja kuidas ma tagasi saan? Olen ma ikka üksi? Hirm üksinda vette jäämise ees oli suur, keerasin vee all pilgu paadi poole ja nägin kedagi üsna minu läheduses hulpimas. Pikalt mõtlemata liikusin tema poole ja haarasin ta säärest. Kõik on hästi!

Siiani on see kohtumine küürvaalaga jäänud üheks parimaks mälestuseks siit Austraaliast. Kui võimas ja rahulik see loom oli! Kohtumisest on möödas ligi kolm kuud ja olen omadega jõudnud Lääne-Austraaliasse, kus töötan ühes perefarmis viljalõikusel traktoristina. Tööpäevad on pikad, aga vaatepilt ilus – kuldsed viljapõllud, kängurud, emud ning farmer, kes oma hobilennukiga üle põldude vuhiseb. Aeg-ajalt jääb töö seisma, sest taevast sabistab veidi vihma või on õhk nii kuum, et kardetakse tulekahjusid. Viljatolmusena lõpetan ka oma Austraalia-seikluse ja kevadel näeme juba kodus. Aitäh, et kaasa elasid!

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz