Möödunud sügisel tähistas Erich Jaansoo 95. sünnipäeva. Foto: Arvo Tarmula
Valus. Vaid mõned kuud tagasi taandus teispoolsete akside taha ka tema hää õpilane, keerukamate ja „uuema aja“ teatritükkidele hoo sisseandnu. Liiga valus löök aasta jooksul.
Aga kangelasest endast, kes seal ülal proželoožis nüüd mõnusalt jalgu kõlgutab ja ainult talle iseomast naeru kõhistab. Ja vaatab, kas Haapsalu näitemäng saab veel edasi kestma: vähesed teavad, et Erich lõpetas 1953.a. Venemaa Teatrikunsti Akadeemia ehk GITIS-e eesti stuudio koos teiste suurkujudega, kelle seas olid Ita Ever, Ervin Abel, Kalju Karask, Tõnis Kask, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Silvia Laidla, Aksel Orav jpt.
Edasine lavalaudade tallamine (nüüd juba diplomeerituna) jätkus loomulikult Tallinna suurtes teatrites. Peatuksime pikemalt siiski ajas, kus Erich (või Jaansoo-Eeri, nagu kaaslinlased teda tundsid) Haapsalu kultuurielu kohe täiesti segamini lõi. 1970ndate keskpaigas oli suhteliselt võimatu kohalike taidlejate baasil teatrit teha. Ometigi ta seda suutis. Ja suutis palju enamat – luua vaid mõne aastaga selline kollektiiv, kes tuli autoroolist, müüri ladumast, kassaaparaadi tagant ja mujaltki õhtul proovi. Tasapisi hakkas ka muidu kultuurileigeks vajunud Haapsalu publik tuliuut kultuurimaja ja rahvateatrit omaks võtma. Kui veel 1979. aasta Haapsalu 700nda aastapäeva pidustused kätte jõudsid.
Eks kohalik RSN Täitevkomitee kultuuriosakond loopis toona ligi 60-aastasele vanale teatripeerule usinalt kaikaid kodaratesse, sellest hoolimata õnnestus Eeril olla peoperemees. Pompoossed pidustused koos veelgi võimsama esimese (!) vabaõhuetendusega (!) ENSV-s tegid uksed valla ja rahvateater „Randlane“ oli ennast tänu peanäitejuhile kuhjaga tõestanud. Edasine oli vaid vormistamise küsimus. Eeri nautis (ja praakis) näitlejaid, tulid laste-, noorte-, draama- ja komöödiatükid. 1980ndate keskpaigani (kui raha enam näitetegevuseks eriti enam ei eraldatud) ikka kohe päris mitu esietendust aastas. Olles ise kas lavastaja, osatäitja või ka uuel sajandil lihtsalt osake publikust. Ja ta jaksas alati. Ja kõike korraga. Aastaid…
Ja nüüd… See naeratus, see tulesäde – võib-olla oli see Vanameistri moto: „Elada, õppida, võidelda, luua – – – teades, et osake sellest, mis põleb Su hinges, jääb teistele hinge“…
Gustav Reinop
Üks aastal 1979 teatripisikuga nakatanuist
