Riigi suhtumisest lastesse sõltub see, milline saab olema tulevikus ühiskonna väärtuste süsteem. Nii nagu me täna suhtume lastesse, suhtuvad nemad riiki ja meisse, täiskasvanutesse tulevikus, kirjutab riigi peaprokurör Lavly Perling (pildil).
Kriminaalmenetlus on reeglite kogum, millest lähtudes otsitakse tõde, tabatakse süüdlased ja tagatakse õigusrahu kannatanutele. Enamasti on tegemist täiskasvanute maailmaga, kuid lapsedki võivad sattuda kriminaalmenetlusse, kas kannatanu, tunnistaja või kahjuks ka õigusrikkujana. Üha enam pööratakse maailmas tähelepanu sellele, et ükskõik mis asjaoludel laps kriminaalmenetlusse satub, oleks tagatud tema huvide kaitse. Juristid ütlevad, et riik, ka kriminaalmenetluses, peab tegutsema alati lapse huvidest lähtudes. Lihtsalt väljendades tähendab see, et laps peab saama jääda lapseks ning on täiskasvanute kohustus laste huvidest lähtudes oma maailma kohandada.
Eri vanuses lapsed võivad olla kannatanuteks erinevates kuritegudes. Väikelapsed on enamasti kannatanuteks väärkohtlemiste, perevägivalla aga ka raskete liikluskuritegude asjades. Koolilapsed võivad lisaks sattuda koolivägivalla, varguste või tänaval röövimiste ohvriks. Kui liikluskuritegude, varguste ja röövimiste puhul peab tähelepanu pöörama just pärast juhtunut toimuvale, siis perevägivalla ja väärkoheldud laste, aga ka koolivägivalla juhtumite puhul on peamiseks märksõnaks varajane märkamine.
Kriminaalmenetlus üksi ei taga laste huvisid parimal moel. Raske liiklusõnnetuse läbielanud lapsed ei vaja esmajoones, et süüdlane saaks karistada, vaid seda, et täiskasvanud aitaksid neil sellest raskest kogemusest üle saada ja välja tulla. Väärkohtlemise ja perevägivalla alla kannatavad lapsed vajavad eelkõige seda, et nende kannatusi esmalt üldse märgataks. Sageli pole neil lastel toetavat peret ja nad saavad vaid loota, et keegi hea täiskasvanu, olgu selleks õpetaja lasteaias või koolis, naaber või peretuttav, lihtsalt märkaks ja usuks last ning pöörduks õiguskaitsjate poole.
Prokuratuuris ja politseis töötavad laste erikohtlemist õppinud inimesed juba 2000.ndate aastate algusest. Need on koolitatud ja enamasti suure südamega inimesed, kes kuulavad lapsi, usaldavad neid ning pakuvad just seda abi, mida iga konkreetne laps vajab. Nende läbiviidud ülekuulamised on soojad vestlused kenasti ettevalmistatud ruumides. Ja nad ei tööta üksi. Aastate jooksul on väljatöötatud kontaktid õiguskaitsesüsteemi ja kohalikes omavalitsustes töötavate lastekaitsjate, ohvriabi töötajate ja arstide vahel. Paljudes Eesti piirkondades tegutsevad tugigrupid, kes oma piirkonna lapsi koostöös aitavad ja kaitsevad. Lisaks haridussüsteemi poolt pakutavale, käivad prokurörid igal aastal paljudes lasteaedades ja koolides rääkimas sellest, mida märgates õpetajad võiksid võtta ühendust prokuratuuri või politseiga. Prokuratuuri ja advokatuuri vahel on kokku lepitud, et laste kaitsest lähtudes pakub ka advokatuur omalt poolt lapsi esindama just selleks ettevalmistatud juristid. Laste jaoks püütakse kriminaalmenetlus, mida nad kannatanutena läbima peavad, teha võimalikult vähe traumeerivaks ning juristide kõrval toetavad neid üha enam psühholoogid ja terapeudid. Ikka eesmärgiga, et laps saaks abi ning teaks, et ta pole maailmas üksi ja see, mis ta kannatanuna teeb, on tähtis ning vapper tegevus. Ta peab teadma, et haiget tegemine, vägivald ja kiusamine on vale.
Kõrgeim õigushüve, mida riigil kaitsta tuleb, on õigus elule. Mitte iga kord ei suudeta seda teha ning vahel on laste vastu toimepandavad kuriteod sedavõrd rängad, et lõppevad surmaga. Riik ei saa anda vanematele tagasi last, kuid neil juhtudel peab riik tegema kõik endast oleneva, et anda vanematele tagasi nii palju õigusrahu, kui selles olukorras võimalik. Lapsest kannatanuga raskete kuritegude uurimine on riigi prioriteet. Selliste kuritegude uurimisse pannaksе riigi parim võimekus, nendega tegeletakse esmajärjekorras ning uurimisel ei hoita kokku tõe väljaselgitamiseks ja süüdlase tabamiseks vajaminevat ressurssi. Laste vanematele tuleb tagada ohvriabi, nõustamine ja tugi edasi elamiseks ning just seda me tänapäevases kriminaalmenetluses parimal võimalikul viisil ka teeme.
Ainult, et ka õiguskaitsesüsteemis töötavad inimesed, ning tõe ja süüdlase leidmiseks ning kohtu ette viimiseks tuleb alati järgida seadust. Nii juhtubki vahel, et selliste asjade menetlemiseks kulunud aeg ei ole piisavalt lühike või leitud tõde pole piisavalt veenev. Kindlasti peab riigi õiguskaitsesüsteem edasi arenema, proovima veel paremini ja rääkima veel rohkem inimestega, selgitamaks seda, mida ja miks on tehtud ning kuidas lahendusteni jõutud.
Kriminaalmenetluses tunnistajatena osalevatele lastele on kõige olulisem anda edasi teadmine, et nende tegu – rääkida tõtt, vahel rasket tõtt keerulises situatsioonis, olgu siis politseis, prokuratuuris või lausa kohtusaalis – on vapper ja väärib täiskasvanutelt lugupidamist. Ka neis situatsioonides peab riik näitama, et lapse huvid on esikohal ja lapse ülekuulamise aeg, koht ning viis on valitud just tema huvidest lähtuvad. Sellise suhtumisega viime lapseni teadmise, et riik oma õigusemõistmisega on midagi olulist ja positiivset. Läbi selle saavad kahju kannatanud inimesed tagasi oma vara või õigusrahu ning riik teeb seda kõike seepärast, et hoolib oma inimestest. Selliselt kasvatame lastes usku riiki ja selle õigussüsteemi ning tagame, et täiskasvanuks saades suhtuvad nemad samamoodi riiki – lugupidamise ja hoolimisega.
Vahel on aga lapsed liiga kauaks oma muredega üksi jäänud, neid pole märgatud ning nad on ise pidanud karmis maailmas hakkama saama. Enamasti just sel põhjusel saavad lastest õigusrikkujad. Ka nemad ei hooli enam ühel hetkel ja asuvad maailmaga võitlusesse oma karmil moel, seadust rikkudes. Kõikide prokuröride ja politseinike sõnul, kes selles valdkonnas tegutsevad, on noorte õigusrikkujate taga nende karm elu, hoolimatus ja valusad lood. Ühelt poolt ei õigusta see haiget tegemist teistele, kuid teiselt poolt pole kriminaalmenetlus üksi oma karistusega lahendus ka nende puhul.
17-aastasele noorele, kelle isa on vanglas ja ema kadunud ning kes peab üksi hakkama saama oma kolme noorema õe ning vennaga, ei saa ülemäära ette heita, et ta kooliskäimise ja sporditegemise asemel on viimastel aastatel vargil käima hakanud. Või kas väärib lõplikku „mahakriipsutamist“ 14-aastane röövel, kel pole aadressi, sest ta elab „siin-seal“ ning kes oma isa pole kunagi näinud ja ema ei mäleta kainena? Need on lood elust enesest. See ei tähenda seda, et vargusi või röövimisi võiks õigustada, pigem näitavad need lood, et sageli polegi neil noortel olnud kedagi peale riigi, kes neid märkaks, aitaks või oleks eeskujuks. Just seda peabki riik neile siis pakkuma, kiiresti ja asjatundlikult. Õigussüsteem üksi neid noori aidata ei saa, koos haridus- ja sotsiaalsüsteemiga, abiorganisatsioonide ning vabatahtlikega aga saab.
Kindlasti ei tohi kaastunne nende noorte suhtes kaasa tuua karistamatuse tunnet ning selge on see, et seaduse rikkumisele peab järgnema riigi reaktsioon ka alaealiste õigusrikkujate puhul. Oluline on siinkohal aga see, milline see reaktsioon olema peab. Üksnes kiire menetlus ja mõistetud karistus ei ole siinkohal lahendus. Meid on meie riigis vähe ja iga laps, kes on läinud õigusrikkumise teele, väärib päästmist. Prokurörid ja politseinikud näevad, et sageli on riigi kriminaalmenetluslik sekkumine esimene „tähelepanuavaldus“ sellele noorele. Seega on täiskasvanute kohus selles situatsioonis teha endast veel kõik võimalik, et see noor jääks lõpuks uskuma, et riik hoolib ka temast. Selleks tuleb talle karistuse asemel või kõrval, olenevalt juhtumist, pakkuda tuge ja abi õigusrikkumiste nõiaringist väljatulekuks.
Üha enam rakendatakse Eestis noorte õigusrikkujate suhtes sotsiaalprogramme ja alternatiivmeetmeid tavapärasele karistusele. Need sotsiaalprogrammid lähtuvad iga konkreetse lapse vajadusest, pakkudes psühholoogilist tuge, nõustamist, võõrutust. Praktika kinnitab, et just selliselt noortesse õigusrikkujatesse suhtudes on oluliselt suurem tõenäosus, et 10-15 aasta pärast on nad täiesti tavalised, õiguskuulekad kodanikud, kes on selle võrra elus rikkamad, et on iseenda peal tunda saanud, et riik oskab hoolida.
Muidugi on veel pikk tee minna, et jõuda Põhjamaade tasemeni lapsesõbraliku menetluse tagamisega ning kuriteoga kokku puutunud lastele pakutavate võimalustega. Sellega riigi õiguskaitsesüsteem tegeleb, aga iga kannatanu, kes pöördub polisteisse või prokuratuuri, saab abi juba täna. Meie võimaluste raames ja parimal moel.
Tuleb tulla, olla vapper, rääkida, usaldada abistajaid ja meie õigussüsteemi.
Lavly Perling, riigi peaprokurör