Jalukse küla jäi poest ilma

Poepidaja Astrid Rääli müüb Vladimirile jupi vorsti. 1.90 eest nagu alati. Edaspidi tuleb Vladimiril vorsti osta Linnamäe poest. Või kust iganes. 
Foto: Urmas Lauri

Reedel pani Jalukse pood uksed lõplikult kinni. Nüüd tuleb Jalukse rahval poodi sõita kuue kilomeetri kaugusele Linnamäele.

Poe üks omanikke Astrid Rääli on koos abikaasa Aarne Rääliga Jalukses poodi pidanud 18 aastat. Poemüüja on ta seal olnud üle 30 aasta, sellest ajast peale, kui oli alles kooperatiivi pood.

Kui poe viimasel elupäeval Jaluksesse jõuame, on poeesine tühi. Silti, et pood kinni läheb, pole kusagil näha. Lootus, et ehk ei pandagi kinni, kustub kohe, kui uksest sisse astume. Letid on lagedad. Riiuli peale on jäänud paar-kolm purki oliive ja mõned pudelid kokakoolat, külmletis on jupp vorsti ja heeringaid. Räälid on mitu korda plaani pidanud pood kinni panna, aga nüüd tundub olevat tõsi taga.

„Tühi-tühi. Juba on tühi,” kinnitab Astrid Rääli leti tagant. „Mis selle asja kohta ikka kosta. Igal asjal on oma algus ja lõpp.” 

Lähim pood jääb edaspidi Linnamäele, külast kuue kilomeetri kaugusele. „Seal on kaubavalik suurem. Eks igas peres ole ka sõiduvahend. Paar peret ehk jääb, kus ei ole. Kaks korda nädalas saab bussiga Haapsallu ka,” ütleb Astrid Rääli.

Pärin, miks pood kinni läheb. „Kas teie oleksite nõus 18 aastat jutti ilma puhkuseta töötama?” küsib Astrid vastu ja lisab siis: „Sisetunne ütleb. Koju tahaks.” Astrid on Keedikas sündinud ja Räälidel on seal majapidamine, mis nõuab oma osa. Kolmas põhjus on, et ei tasu ära. Kõige tulusama ja tegusama aja ütleb Astrid olevat olnud kooperatiivi aja, kui linnas veel suuri poode ei olnud. „Kui Linnamäe lihatööstus tööle hakkas, siis tuldi isegi Tallinnast siia poodi,” meenutab Astrid.

Viimastel aastatel käis suviti Jalukse poes 50 inimest päevas, aga talved on olnud vaiksed ja tühjad, sokikudumise aeg, nagu Astrid ütleb. Kaks korda nädalas on kaubapäev, siis ikka tuleb mõni, samuti kuu alguses – pensioni- ja palgapäeval. Kuu lõpp läheb raamatu peale. Raamatu peale tähendab seda, et poemüüja paneb kirja, mis osteti, ja raha tuuakse kuu alguses. Astrid Rääli ütleb, et ei usu, et kusagil oleks mõni maapood, kus raamatu peale osta ei saa.

Küsimusele, kas on kahju ka, vastab Astrid, et nii ja naa. On ja ei ole. „Kundedel on muidugi väga kahju. Eks nad ole harjunud,” nendib Astrid. Need ostjad, kes sellal, kui tema poemüüjana alustas, olid kümnesed, on nüüd juba vanaemad-vanaisad. Poe viimasel päeval on keskpäevaks poes käinud kolm inimest. „Ei ole mõtet vihmaga tulla. Pood nagunii tühi. Leiba on, aga ega see ole värske,” ütleb Astrid Rääli.

Selle tõdemuse peale hakkab tagaruumist kostma kobinat, Astrid läheb vaatama ja naaseb Vladimiriga, kes on tagauksest poodi tulnud. „Kas pood on kinni või lahti?” uurib Vladimir. „Nii kuidas tahad,” ütleb Astrid. Vladimir küsib kaneelikoort, aga seda ei ole. Siis ostab ta jupi vorsti. „Palju see teeb?” – „1.90 nagu ikka!”

„Kurb, noh. Absoluutselt kurb,” ütleb Vladimir poe kinnimineku kohta. „Külarahvas, me ei näegi enam üksteist.”

Jalukse pood on olnud omamoodi kokkusaamise paik, kus on saanud muret ja rõõmu kurta, nõu küsida ja mida kõike veel. Poemüüja on olnud korraga psühholoogi ja sotsiaaltöötaja eest, aidanud pangaülekandeid teha ja andnud mis tahes nõu. „Staap. See oli absoluutne staap,” ütleb Vladimir. „Kesse seda internetti tundis, kui see tuli, aga siit sai abi ja nõu. Siin oli väikene vihikukene. Enne palgapäeva sai ikka leiva kätte ja pudeli kangemat ka. Pood oli asendamatu asi!”

„Mis siis nüüd saab,” küsin Vladimiri käest. „Pael kaela, mis muud,” ütleb Vladimir naljaga pooleks. „Eks tule mujale minna. Kellel on rattad all ja kellel pole…” Vladimiril endal õnneks on rattad all.

Vladimir asutab minema ja uurib Astridi käest igaks juhuks üle: „Tõsiselt paned kinni või?” – „Panen küll,” kinnitab Astrid.

Jalukse poemaja on ehitatud 1969. aastal, see on praegu Räälide oma ja nad kavatsevad selle välja rentida. Läbirääkimised rentnikuga käivad. Seda, mis poemajja tuleb, Astrid ei ütle. Ei taha ära sõnuda. Poodi, toidu- ega muud poodi, majja enam ei tule.

Poeuks läheb lahti. Kaks tööriietes meest astub sisse ja vahib nõutult ringi. „Pood kinni või?” pärib üks. „Homsest on kinni,” ütleb Astrid. „Napsi pole või?” küsib teine mees. „Ei ole. Peate Linnamäele minema,” ütleb Astrid. Mehed lähevadki.