Toiduarvustus: Soffa – kummardus Pavlovale ja hiidkrevettidele

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et Soffa on Haapsalus üks mu lemmiksöögikohti. Mulle meeldib selle koha interjöör ja õhkkond. Mulle meeldivad sealsed teenindajad. Muidugi meeldivad mulle ka sealsed toidud, sest muidu ju sinna ei lähekski. Olen Soffat ka kõigile oma sõpradele soovitanud – kindla peale minek igas mõttes!
Minu nõrk koht lemmiktoidukohtadega kipub olema, et kui olen menüüst avastanud mõne fantastiliselt hea toidu, jäängi sellesse kinni ja menüü lappamine lõpeb iga kord sama tulemusega. Soffas on need mul veise sisefilee piprakastmega ja Pavlova kook, mis on lihtsalt jumalik! Kas just Eesti parim, ei tea öelda – pole kõiki Eesti Pavlovaid ju proovinud.

Mis kindla peale minekusse puutub, siis kord unustasin teenindajale öelda, kuidas ma oma veisefileed soovin – see peab olema medium minus. Selgus, et polnudki vaja öelda – see saabus mu ette täpselt sellisena nagu vaja.
Samuti on Soffas täiesti viisakas veinivalik ja veini osatakse seal majas nii pakkuda kui ka serveerida. Plusspunktid tulevad ka suupistevaliku eest – selle koostamist on tõesti südamega võetud.

Sel suvel polnud ma Soffas söömas veel käinud, sestap kutsusin oma gurmaanist sõbranna kaasa ja otsustasime, et seekord valime mõlemad need road, mis Soffa menüüst seni veel proovimata.

Soffa üks suviseid võlusid on väga sümpaatne väliterrass, mis näeb juba eemalt vaadates välja nii romantiline ja kutsuv, et tahaks kõik muud tegemised kõrvale jätta ja maanduda sinna järjekordset Pavlovat või veini nautima. Sinna me siis maandusimegi ja kohe saabus ka väga meeldiv ja abivalmis teenindaja. Meile uus nägu. Aga teadagi – suvisel tipphooajal talvise meeskonnaga hakkama ei saagi.

Mina valisin eelroaks veise-carpaccio, sõbranna hiidkreveti sabad tšilli ja küüslauguga. Pearoaks tellisin lõhefilee hiidkrevettide ja juurviljaga ning sõbranna otsustas võtta tuunikala steigi üleküpsetatud kartulipüree ja punaveinikastmega. Eelroad saabusid lauda perfektse ajastusega – jõudsime sõbrannaga just tervitusjutud ära ajada.

Nüüd siis söögi juurde.

Esimesed plusspunktid läksid kohe kirja leiva-saiakorvi eest, mille sisuga ei koonerdatud. Peale tavalise leiva olid selles ka näkileivad, kukleid toodi meile kahe peale kuus ja need olid mõnusalt soojad. Komplekti kuulus ürdivõi.
Carpaccio’t iseloomustab spetsiifiline maitse, mis Soffa omas oli nõrgavõitu. Liha ise oli see-eest tavapärasest õrnem ja mahlasem ning justkui sulas suus. Ehk siis mittetraditsiooniline, aga kindlasti mitte halb. Nõutust tekitas hoopis garneering – lehtpeet ehk mangold, mille maitse on olematu, ei andnud asjale mingit lisaväärtust. Niigi sordiini all oleva tavapärase carpaccio maitse lihvis veel rohkem maha lihale tilgutatud magus kaste, mille maitse reetis, et sel on midagi tegemist vaarikatega. Plusspunktid tulid aga tugevamaitselise riivitud juustu ja seedrimänni pähklite eest, mis andsid lihale hädavajaliku aktsendi. Ühine hinnang: piisavalt hea, et kõik ära süüa, aga mitte nii vaimustav, et järgmisel korral jälle tellida. Lehtpeet jäi paraku taldrikule.

Hiidkrevetid seevastu olid tõeline täistabamus! Krevetisõltlasest sõbranna ilme kirgastus kohe pärast esimest ampsu ja kiitust jagus kuni viimaseni, mis saabus liiga kiiresti, kuigi portsjon oli täiesti korralik. Soffa hiidkrevetid on mahlased ja tšilli-küüslaugukastme maitse nii ideaalselt tasakaalus, et võttis suisa ümisema. Armunud pilgul silmitsesime tühjaks söödud klaaspokaali, milles sillerdas kaunilt oranž tšilline kaste… Kuna sõnadega seda maitsetäiust edasi anda läheks väga keeruliseks, soovitan: minge ja proovige ise!

Pearoad saabusid tegelikult lauda juba siis, kui me veel siinse carpaccio iseärasusi arutasime ja viimaseid lõike hävitasime, aga mis siis ikka.

Mõlema roa lisand – mul juurviljad ja sõbrannal pruunistatud kartulipüree – toodi lauda eraldi väikeses kausikeses, mis jättis toidu peakangelasele kalale ruumi taldrikul laiutada ja paljastas ühtlasi, et mõlema roa garneering oli täpselt ühesugune: pesto, paar mummu magusat vaarikakastet ja mõni kunstipärane törts bataadipüreed. Võib ju öelda, et vahet pole, üks kala kõik, aga lõhe ja tuun on ikka nii erinevast ooperist, et tahavad kindlasti personaalsemat lähenemist. Üldine hinnang garneeringule – see ei andnud kummagi kala maitsele mitte midagi juurde, välja arvatud pesto. Tuunikala juurde käis topsike punaveinikastmega ja lõhe juures oleks võinud olla üks traditsiooniline sidruniviil. Kui lõpetanud olin, sain aru,kui väga ma sellest puudust olin tundnud.

Minu lõhe ise oli aga suurepäraselt maitsestatud. Erinevalt mõnest teisest mitte nii vaimustavast kogemusest jagus maitset rohkem kui vaid kalatüki pinnale – lõhe maitses üleni, otsast lõpuni ühtlaselt väga hea! Kui kokk oleks lõhele umbes 30 sekundit vähem kuuma andnud, oleks see pala olnud lausa perfektne. Aga patt oleks ka nuriseda. Juurviljad kala juures olid küll mõnusalt krõmpsuvad, aga igavad ja kisendasid maitsestamise järele. Kirsiks tordil oli kaks hiidkrevetti, mis ei olnud küll seesama tšilline variant, aga said taas 12 punkti kümnest.

Minu sõbrannal oli see esimene kogemus kuumtöödeldud tuunikalaga. Välja nägi see nagu igati aus steik – kuldsed grillitriibud peal, seest kenasti roosakas. Pärast esimest ampsu ilmus sõbranna näole kõhklus ja nõutus, kas see peabki olema kuivavõitu ja üsna maitsetu. Meile tundus, et saab ka teisiti – maitsekamalt. Sama versioon jääb meie poolt järgmisel korral kindlasti tellimata.

Seekord jäi meil tellimata Pavlova kook, sest kõhus oli ruumi vaid kohvile. Aga eks me kindlasti lähme ja austame Pavlovat mõnel teisel korral. Pole välistatud, et enne seda ristuvad nuga ja kahvel veise sisefileega, enne mida tulevad tšillised hiidkrevetid.

Fotod: Lemmi Kann