Ammas, Uus ja Taal: Varssavi regioon

Jagaks õige Euroopa Liidu regioonideks? Noh, et kuna 27 liikmesriigiga on tüütu maid jagada, las kroogivad need oma mured enne viies-kuues kohas kokku. Nii saaks nendes kohtades luua juurde mõistlikke ametnikukohti, parandada tööhõivet ja korralikku palka makstes tugevdada majandust. Balti riigid haagiks Poolale taha, Varssavi ongi paras suur koht. Siis pole baltlastel vaja enam Brüsselis lobistamas käia.

Tundub jabur? Lugedes valitsusele esitatud riigireformi paketti, enam ei tundu. Selles sisaldub mõte, et jagame Eesti regioonideks. Las läänlased, hiidlased ja saarlased panevad oma mured Pärnus kokku, siis vaatame need koos üle. Pärnu on sobivalt suurem koht. Mis siis, et Tallinna kui pealinna on ikka vahel asja, kas või laevale või lennukile minnes, Pärnusse aga läänlasel-saarlasel-hiidlasel muidu eriti asja pole.

Pealinn Tallinn sai kümmekonna maakonnaga riigi pidamisega hakkama esimese iseseisvuse ajal. On saanud edukalt ka peale taasiseseisvumist. Miks siis nüüd äkki ei saa? Pole vist Eestimaa nii suur ühtigi, et peaks punktist A punkti B helikopteri ja põhjapõtradega liikuma. Ometi on tehnoloogia ja transpordi areng olnud peadpööritav, seda vist isegi sõna otseses mõttes.

Reforme ei tohiks teha elevandiluust juhtimistorne ehitades. Kui isegi mitte arvestada infotehnoloogia üha kiirenevast arengust tulenevat klassikaliste bürookohtade kadumist (näiteks oluline osa keskkonnaministeeriumi töötajaist ei ela üldsegi Tallinnas), siis meie armas Eestimaa on SUURRIIK vaid mõnede poliitikute kujutluses. Pisiriigi regionaalseks juhtimiseks pole vaja vahepealseid oblasteid (loe: regioone). Elu, ka juhitavate elu, peab minema paremaks, asjaajamine efektiivsemaks. 10–15 aastat regioonide katsetamist pole lähendanud Haapsalut Pärnule, kõigutamaks Tallinna kui loomuliku tõmbekeskuse positsiooni. Kui kümme aastat tagasi käis Haapsalu ja Pärnu vahel üks buss ümberistumisega Lihulas, siis nüüd käib poolteist bussi päevas. Haapsalu ja Tallinna vahel aga on 26 reisi päevas.

Äkki oleks aeg riigireformi käigus põigata 15 aasta tagusesse aega, kui esimesed regioonid tekitati? Võrdleks põhjendusi ja eesmärke tänaseks tegelikult saavutatuga? No ei pea olema haldusüksused võrdsed – riigid pole võrdsed, ministeeriumid pole võrdsed. Elukvaliteet peaks olema võimalikult võrdne kogu riigis – see võiks olla ainus võrdsusetaotlus, kõik muu on kurjast. Äkki selgub siis, et enamik riigiameteid võikski olla riigisuuruse regiooniga nagu mobiiltelefonieelsel ajal? Ja üldse peaks riigireform oma pilgu tõstma kõrgemale – ministeeriumide ja riigiametite erinevusele, kõikide ametite põhjendatusele üleüldse. Muidu läheb aur lisatasandi tekitamisele. Eesti maksu- ja tolliamet on kuuldavasti Euroopa Liidu üks kõige efektiivsemaid maksuasutusi – neil pole mingeid regioone, kogu riiki hõlmavat tegevust hallatakse Tallinnast.

On õige, et maavalitsusi praegusel ajal enam vaja pole. See ei tähenda aga sugugi, et maakondadega peaks miskit ette võtma. Senine patiseis ja dubleerimine maavalitsuste ja omavalitsusliitude vahel tuleb tõesti lõpuks lahendada. Haldusreformi käigus tugevnevad omavalitsused – loodetavasti jõutakse lõpuks maakonnasuuruste omavalitsusteni – suudavad omavalitsusliitude kaudu piisavalt ühiste huvide eest seista ja kokku leppida. Pole vaja neid enne Tallinna-otsa sundida Pärnus või Jõhvis trenni tegemas käia. Reformipaketis sisalduv riigimajade kontseptsioon lahendaks n-ö riigi maakondadest lahkumise küsimuse elegantsel e-riigile sobival kujul. Riigimajad on oluliselt parem variant kui riigiasutuste pealinnast laiali pudistamine, n-ö haridusministeeriumi tegemine. Regioonide teema aga muutuks koos riigimajadega omakorda kunstlikuks.

Kas regioonid võidakse jõuga ära teha? Muidugi. Kunagi ühes USA jutusaates rääkis kuulus näitleja oma Pariisi-reisi muljeid. Vastuseks küsimusele, mis teda kõige rohkem üllatas, kirjeldas näitleja juhtumit, kus politseinik tema auto keset liiklust kinni pidas. Pärast kõikide rutiinide (load, autopaberid jne) läbimist küsis näitleja, et kuna mingeid probleeme polnud, siis „why did you stop me at all?” („miks sa mu kinni pidasid?”). Vastus oli: „Because I can!“ („Ma võin!”)

Võimul olemisega kaasneb ka kohustus asju hästi teha. Või on mõned kavalpead välja nuputanud, et regioonide tegemisega saaks statistiliselt vähendada ametnike kontsentratsiooni pealinnas ja päeva lõpuks hõisata: TEHTUD!
PS Allakirjutanute inspiratsiooniallikaks oli mitmekümne arvamusliidri ja muidu mõjuka inimese arutelu Lääne maavalitsuses.

Andres Ammas, Olari Taal, Koit Uus, läänlased