Haldusreform käib Läänemaal täie hooga. Kullamaa ja Nõva peavad läbirääkimisi mitmel rindel, ülejäänud omavalitsused on ära otsustanud, kes kellega leivad ühte kappi paneb. Liitumise endaga ollakse enam-vähem sealmaal, kuhu praeguseks peabki jõutud olema – koostatakse liitumislepingute projekte, mille kohta lõpuks volikogud ütlevad, kas lepingud on vastuvõetavad või mitte. Viimase sõna – kas liituda või mitte – ütleb rahvas. Ilma rahvaküsitluseta liituda ei saa. Ühest küljest paradoksaalne on see, et rahva tahe ei ole volikogule siduv, s.t rahvas võib öelda „ei”, aga volikogu võib rahva tahte vastu astuda ja ütelda liitumsele „jaa”. Teisest küljest jälle ei ole ka, sest siis otsustavad lihtsalt need, keda rahvas on otsustama valinud. See, kas valitud lähevad otsustades rahva tahte vastu või mitte, on juba südametunnistuse ja demokraatia traditsiooni küsimus.
Martna vallas on aga tekkinud tõeliselt paradoksaalne olukord. Valla rahvas on vähemasti kaks korda avaldanud tahet liituda Ridala vallaga, Ridalaga aga liituda nad ei saa, sest Ridala on juba otsustanud liituda Haapsaluga, Haapsalu aga Martnat ei taha. Nii et otsustagu volikogu ja rahvas mis tahes, juba ette on teada, et seda ei saa. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas Martna volikogu on teinud mingi saatusliku vea, et asjalood nii kiiva on kiskunud? Ja kui, siis millal ja missuguse? Lõunapoolse naabri Lihulaga on püütnud läbi rääkida. Lõpuks panid Lihula Pärnu-poolsed naabrid Martna võimalikule liitumisele veto peale ja ütlesid: „Kui Martna ka pundis on, siis meie ei taha!”
Lääne-Nigula oli Martnaga hea meelega nõus leivad ühte kappi panema, ja seda ka tõenäoliselt tehakse. Siis aga hakkas vallarahvas allkirju korjama ja volikogul ei jäänud muud üle, kui kolmandiku vallarahva tahet täita ja taas Ridalaga püüda liituda. Nüüd aga paneb asjale veto peale Haapsalu.
Nii et tegelikult toimub Martna vallaga see, millega valitsus jonnipunnvaldasid ähvardab – sundliitmine. S.t omal pole valida midagi, tuleb minna sinna, kus jutule võetakse.
Sundliitmine ei tähenda ju seda, et omal pole valida midagi, tuleb minna sinna, kus jutule võetakse.
Sundliitmise puhul jäävad “jutud” päris ära.
rohkem põõsaid Haapsalu linna ja Arto Aasasid Tallinna linna, küll siis kõik probleemid lahenevad
pärnu maakonnaga
Jonnipunnvallad on need,kes kõiguvad ühele-teisele poole.Punnjonnivallad aga need,kes kõikumatult otsustavad enda kasuks : Haapsalu ja Nigula.
Ja lôpuks ongi Matsalu lahest pôhjapool need kaks punnijonnivalda. Mulle sobib. Kahju ainult, et Matsalu lahe lôunakallas nii udune on.
Mis selles nii sobilikku on, et Matsalu lahe lõunakallas udune on? :))
Sobilik on see, et tekivad Haapsalu ja Nigula. Matsalu lôunakallas on udune, sest sealsed vallad panid Pärnu poole leekima.
Noh ja ülejäänud Läänemaa tuleb ju järgi, st et kõik tulevad Lääne regiooni alla ,seega Lihula ja Hanila näitavad teed, mis sest et põhjapoolsed täna vastu rinda taovad!