Reportaaž. Läänemaa lõunas ja Pärnumaa põhjas võtab kuju Lääneranna suurvald

Selle nädala soojal teispäeval võtsid kaks kohalikku ajakirjanikku kursi Lõuna-Läänemaale ja Põhja-Pärnumaale, et uurida, mida sealkandis haldusreformist arvatakse.

Lõuna-Läänemaal ja Põhja-Pärnumaal on töös kaks varianti: kas ühinevad neli või kuus valda. Nelja valla sees on Lihula, Hanila, Koonga ja Varbla. See lugu susiseb juba 2014. kevadest, enne minister Arto Aasa reformi. Läbirääkijad on uuele vallale esialgse, aga päris ilusa nimegi andnud – Läänerand. Sellest vallast võib asja saada, kui mõnest tundelisest, kuid vähetähtsast detailist üle saadakse.

Kuue valla ühendamises osalevad Lihula, Hanila, Martna, Kullamaa, Koonga ja Varbla, kuid seda mängu kõik väga tõsiselt ei võta. Varbla volikogu otsustas veebruaris neist kõnelustest loobuda – nad võõristavad selles kambas Kullamaad ja Martnat. Varbla vallavanem koosolekutel siiski käib.

Samas polegi Kullamaa ja Martna väga kindlad jääjad, sest mõlemad peavad kõnelusi ka Lääne-Nigula ümber koonduvate valdadega. Kullamaa teeb sehvti ka Märjamaaga.

Segane seis on ka Pärnumaal. Pärnu linn on teinud 13 vallale, sh Koongale ettepaneku alustada kõnelusi. Kuuldavasti tahab Koongale ja Varblale oma ettepaneku teha ka Halinga vald Pärnu-Jaagupi kandist. Halinga tahaks ühendada kaheksa valda. Mida siis rahvas asjast arvab?

Rõudes on vaid põldpüüd

Kell 9.36 on Martna valla Rõude pood avatakse kell 10. Külamaja ees murul askeldavad põldpüü moodi linnud. Elu algab seal kell 11, siis tehakse lahti külamaja, postipunkt ja raamatukogu. Rõude farmi viib auklik tee, laudaaknad on katki või laudadega kinni löödud. Vaikus on sealgi.

Lihula valla Kirbla poe avamiseni kell 10 on veel 15 minuti aega, aga uks on lahti ja kolm ostjat kaubaga juba kassa ees.

„Alkoholi ei saa, aga kõike muud saab,” hõikab juhataja Ülle Lett heatujuliselt. Täna on pensipäev.

Kell 10.10 läheb letti esimene suur Bock. Kaks pakki suitsu ka ja arve tuleb 8.99.

„Poliitika ei huvita,” kohmab külamees ja teeb sõbraga minekut.

Juhataja hakkab haldusreformi jutu peale naerma.

„Mis asjast?” küsib teine naine, puhiseb natuke ja ütleb, et see on täitsa tume maa. Ent poes on Martna volikogu esimees Ene Pallas, kes elab Martna vallas Laikülas, aga käib tööl Lihulas ja on asjaga kursis. Asi on aga nii, et kõik on lahtine. Volikogu ei ole midagi otsustanud ja ei otsustagi enne, kui pole teada, mida pakutakse ja mis saab. Kas kool ja lasteaed jäävad, on peaküsimus. Need asjad selguvad, kui hakatakse kirjutama ühinemislepingut. See tehakse nelja aasta peale ja selle aja peaks kool ikka säilima, arvab Pallas.

Martnas on kolm Lihula-poolset küla, kes võiksid tahta Lihulaga liituda: Laiküla, Kasari, Kesküla. Pallas helistas kolme küla inimesed läbi. Pooldati Lääne-Nigula suunda, kuigi Lihula on lähem ja nõus neid ka vastu võtma. Ainult kaks inimest oligi Lihula poolt.

Kirbla poe varased kliendid on kõik Martna vallast Kasarilt.

„Mina olen Martnaga rahul, laps käib seal koolis,” ütleb 43ne Siiri. Koolibuss võtab lapse kodu juurest peale ja viib kooli.

Piret on 49, temal lapsed juba kaugel ja tal on koolist suva. „Läheb, nagu läheb,” rehmab ta. „Ääremaa mõlemat pidi, põllumajandus nagunii põhjas.” Tema meelest on kõige hullem hoopis see, et riik hävitab oma põllmajanduse ära.

Piret ja Siiri on juba kella viiest hommikul tööl, neil on pool päeva juba tehtud.

Kirbla poodi tööasjus tulnud 29aastane Ragne elab Lihulas, tal on 7aastane laps. Tema ei taha kuhugi minna, sest lapsi ei saa linnas kasvatada, laps peab kasvama maal. Väga suurt valda tema ei taha. „Paneme küll rahad kokku, aga kas sealt midagi Kirblasse jõuab?” arutleb ta. Ja töökohad! Miks pandi Kasari kool kinni? Seal käisid lapsed, kes seda kooli vajasid, õppisid tarkuse kõrval sedagi, mida kodu ei õpetanud – korralikuks inimeseks olemist. Kooli sulgemisega võiks leppida, kui sinna tõesti hooldekodu tehakse, see annaks tööd.

62aastane Lea tuli poodi paari kilomeetri kauguselt. Ta on eluga kursis: „Pean teadma, mis riigis ma elan!” Tema ei kurda ja reformi ei karda. Elab üksi ka ära, kui talvel tee nii lahti hoitakse, et saab rattaga poodi. Üks mure tal siiski on: kui sellest hirmsast tolmust lahti saaks. Aknad on topitud, aga liiv on ikka kahe akna vahel ja pesupesemiseks tuleb päeva valida. Millal ta viimati vallamajas käis, seda ta ei mäletagi, nii et tulgu vallamaja kuhu tahes.

Kell on 10. 20. Kirbla poe uksetagune on kuulutustest kirju. Need teatavad, et Lihulas esinevad peagi proua peaminister Luisa Värk ja Vana Baskini teater; Särtsu baaris tuleb disko, keegi lubab gongi ja kristalli helisid, ennast reklaamivad pottsepp ja toitumisnõustaja, Endel Apsalonil on Afganistanist fotonäitus. Mida veel tahta!

Lihulal on ainult võita

Lihula peatänava puud on köndiks pöetud, traktor kogub kõnniteelt liiva kokku, Konsumi ees parklas saame autole viimase vaba koha. Rattahoidjad on hõivatud. SEBi automaadi ees on sularahajärjekord. Pensipäev siingi!

73aastane Silja sätib täis poekotti rattale ja räägib lahkelt, mida ta ilmaelust arvab. Tema on Orissaare inimene, aga elab 40 aastat Lihulas. Kes kellega Lihulas käib, teda eriti ei huvita, aga Saaremaal toimuvaga on ta kursis. Sest seal on kodu.

Teemeister Raivol on 64 aastat turjal. „Tahetakse majanduslikku efekti, aga kas see midagi rahvale annab, selles ma ei ole kindel,” arvab ta reformist. Teenused jäävad rahvast kaugele. Inimestel läheb ju elu viletamaks, kui peab 50 km kaugusele arsti juurde või sularaha järele minema.

„Tahaks näha kasu või kahju, aga ma ei näe seda,” võtab Raivo oma jutu kokku.

Bussipeatuses sädistavad Leili ja Tamara. Leili on 64, aga Tamara ütleb, et kirjutage – noor. Nad arutasid just Saue suurvalla asja. Mõtle, inimene peab Rehemäelt Tallinna kaudu Sauele vallamajja minema, kui endal autot ei ole. Nemad Lihula pärast väga ei muretse. Kõik on enam-vähem olemas. Veel. Aga see Sareta buss, sellega ei ole Tamara sugugi rahul – vilets ja kallis. Sebe internetiga luks on poole odavam. Ette tuleb aga hoopis kolmanda firma buss. Leili läheb sellega Haapsallu arsti juurde, Tamara koju Kirblasse.

Mihkli kaudu Junnumaale

Mihkli poole rühkides vilksavad mööda võõrad ja kohati naljakad kohanimed. Teeviit „Sõnniku tee”. Mihklis kuuleme, et see on ajalooline kohanimi, aga alguses olnud ta „Senniku”. Koonga valla ajaleht kannab nime „Junnumaa”.

Mihkli, mille taha jääb imeline Soontagana linnus ja müstiline Kurese küla, on inimesed maha jätnud. Kunagine poemaja laguneb, selle küljes kriiskab erkoranž postkast. Ühest autost viljakuivati juures leiame Audru valla naise Luule Leppiku, 60 aastat vana. Tema käib Mihklisse 20 km kauguselt Ahastest, sordib seemnevilja.

Audru-proua meelest pole Koonga vallal häda midagi. „Audru on rikas vald, aga meil pole teed veel höövlit näinud,” võrdleb ta. „Siin sügab mees oma vene traktoriga iga päev tee peal, nii et pane 90ga. Meil kõik tantsivad ja kultuur on tähtis, aga mis sest kasu, kui kodust välja ei pääse.”

Üks kohalik mees, kes „tee peal sügab”, on keset Mihklit elav 53aastane Heimar. Ta ongi valla palgal ja ütleb, et „valla teid kriibin ka”.

„Mis siin arvata, Mihkli on igipõline Läänemaa,” arvab Heimar. Poes käivad nad nagunii Lihulas. Kunagi, jah, oli Mihklis mitu poodi. Oli apteek ja haigla, aga see kõik oli 60-70 aastat tagasi. Nüüd nimetab Heimar Mihklit Siberiks. Lähim bensiinijaam on Ahastes, aga see pidi ära kaduma. Eks siis tule Lihulas ka bensiini võtta.

Haapsalu on aga Mihklis võõras koht, sinna on 62km, Pärnu 40. 66aastane Heimari ema Velda käis viimati Haapsalus paarkümmend aastat tagasi, vaatas Valget Daami. Velda sõnul minnakse Lihulasse ainult poe pärast, kõik muu on Pärnus.

„Perspektiivitu koht,” ütleb Velda Mihkli kohta. „Teil annab siin inimesi otsida, kõik on kas surnud või ära läinud.” Inimesi võib kohata kalmistul – sooja ilmaga hakatakse haudu koristama.

Kell on 11. 55, võtame suuna Junnumaa pealinna Koonga peale. Teed on selles vallas kruusased, aga tõesti sõidetavad. Lõhutud puudehunnikud ja pügatud õunapuud annavad aimu, et elunatuke siin veel tuksub.

Koonga on uhke koht

Kümme minutit kruusateel kihutamist ja olemegi Koongas. Paistab heas korras ja päris suursugune, ikkagi mõisasüda. Ei oska esialgu kuhugi pöörata ja teeme uhkel ringristmikul mitu auringi. Koonga kauplust peab Lihula tarbijate ühistu, aga see on ka kõik, mis Koongat Lihulaga seob.

„Meil ei ole Läänemaaga mingit sidet,” ütleb müüja Reet, 54 aastat vana. Lihulassse buss ei sõida. Perearst, kool ja lasteaed on Koongas. Suuremad asulad on veel Lõpe ja Oidrema, need jäävad Pärnu maantee äärde ja on Lihulaga rohkem seotud.

Koongast käiakse Pärnus tööl ja asju ajamas. Bussilühendus on hea, leiab poe juhataja Tiiu Hirvela (56). Koonga kohta ütleb ta: „Ääremaa.”

Koonga vallavalitsus on helevalges mõisamajas. Seespoolt pole maja kolhoosikorra ajast eriti muutunud. Kerge kopituselõhn, kulunud trepid, kitsad koridorid. Vallavanem Mikk Pikkmets istub kunagise ühismajandi juhi avaras kabinetis ja ütleb, et vallamaja vuntsimine on kõige viimane asi. Ta on pärit Oidremalt, käinud Lihula koolis ja õppinud rahvusvahelist ärijuhtimist. Olnud 10 aastat Keskerakonnas, enne kui välja astus; oli Vilja Savisaar-Toomasti nõunik Brüsselis.

Pikkmets ütleb, et Lihula ja Hanilaga ühinemisest võib asja saada, kui need tulevad Pärnumaa alla. Muigab ja lisab, et veel parem, kui kahe maakonna piir läheks piki Kasari jõge. Võta kinni, oli see nali või tõsijutt.

Pikkmets möönab, et maakonnad ei jää selliseks nagu nad on, aga maakondlik kuuluvus on emotsionaalselt tähtis ja võib osutuda määravaks. Sellest räägitakse igal kohtumisel.

Lihula aga ei tahtvat Pärnu alla minekust kuuldagi. Mõistetav, arutleb Pikkmets, Läänemaal on ta nr 2, Pärnumaal 4.-5. Kui oleks teada, et jääb üks Lääne regioon, poleks küsimust.

Kuue valla inimesed on vaid korra kokku saanud ja sealt ei jäänud Pikkmetsale muljet, et Kullamaa ja Martna väga tahavad lõuna poole liituda.

Mis sellest välja tuleb, Pikkmets ei tea. Volikogu otsustab, aga volikogus pole ka üksmeelt. Mõni arvab, et enne vahetub valitsus ja reform jääb katki. Kokku pole ka veel mitte milleski lepitud. Koongale on tähtsad kaks kooli, üks Koongas, teine Lõpes. Mõlemas on vähe lapsi, aga ühendamiseks on vahemaad liiga suured. Pealegi, kui Lõpe kool kinni panna, läheb osa lapsi Lihulasse, mitte Koongasse.

Väga suurt valda Pikkmets ei poolda. Kui Pärnu ettepanekul moodustub ligi 60 000 elanikuga vald, siis pole raske arvata, et teid remonditakse seal, kus on rohkem inimesi. Pikkmetsal on aga kohalikud teed kõvasti südamel, vald on teede tarvis isegi laenu võtnud.

Kui neljast vallast saaks üks pealt 5000 elanikuga vald, võiks selle nimi olla Lääneranna vald keskusega Lihulas.

Koongas on võimul valimisliit, kohalikel valimistel erakonnad ilma ei teinud. Riigikogu valimistel sai Mart Helme Koongast rohkem hääli kui sealtkandist pärit eksmaavanem Toomas Kivimägi. Kui mullu kutsuti Kivimäge kodukohta esinema, öelnud ta, et kutsutagu Helme. Nii solvunud oli.

Koongast lahkume kell 13. 15. Oleme maha sõitnud 98 km.

Varbla: maakond on tähtis

Varbla valla keskus majesteetlikult lageda ja laudsileda maasiku keskel jätab suursuguse mulje. Suur koolimaja ja uhke hoonekompleks vallamaja, kaupluse, rahvamaja ja muuga. Vallamaja ette teadetetahvlile kleebitakse just kuulutust, et müüa küttepuid, Hanila vallas vedu tasuta.

Hanila valla ja Läänemaaga on seotud ka vallasekretär Õnneli Varend. Ta elab Hanila vallas, aga ta on olnud ka Martnas vallasekretär. Vallasekretär nõustub reformist rääkima vaid enda nimel ja toonitab, et see ei ole ametlik seisukoht. Vallasekretär on apoliitiline ja intervjuusid annab vallavanem, aga tema on parajasti kuskil mujal.

Õnneli Varendi meelest võinuks piiride asemel minna suurema koostöö teed. Oma valdkonnast näidet tuues räägib ta, et seadused on kõigil ühesugused, aga igaüks pusib oma määrusi ja kordasid luua. Saksamaal olevat bürood, kes omavalitsusi teenindavad, meil võinuks ka midagi sellist olla. Aga see rong on läinud, möönab ta.

Saatuslikuks võivad saada ka maakonna piirid ja Varend on selle pärast tõsiselt mures. Inimesed on kinni maakonna piirides, aga selge on, et need ei saa endiseks jääda. Selle eiramine aga võib kaasa tuua halbu valikuid. „Haldusreformist rääkides peame rääkima Eesti Vabariigi teenimisest,” toonitab Varend. „Keegi peaks kõva häälega ütlema, mis maakondadest saab.” Vaikimine on tema meelest vastutustundetu.

Varbla kauplus kuulub Pärnu majandusühistule. „Kui peavad, siis peavad,” arvab poe juhataja Päivi Kaljura, 50aastane naine, ühinemisest. Küll aga teeb teda ärevaks kuuldus, et Tõstamaa vald tahab endale Saulepit ja imekaunist Matsi randa. Selline kiri olevalt Saulepi kaupluses üleval. Varbla hoiab tema meelest rohkem Hanila ja Lihula poole.

Kell on 14.45, oleme sõitnud 137 km. Loodus ei ole Varbla vallas Läänemaa moodi. Palju on ilusat männimetsa, aga see on teistsugune kui Nõval. Elu on aga ka Varblas lohutult hääbumas. Kunagised kauplused, meiereid, koolid ja vallamajad on nagu nõiaunes, ainult selle vahega, et nad lagunevad, kasvavad võssa ja upuvad varisenud puulehtedesse. Selline on ka Paatsalu kauplus oma maalilises mahajäetuses. Inimese puudumisest tunnistavad ka kitsed ja sookured, kes ei tee möödasõitjat märkamagi.

Hanila vallas Vatlas

Ilusa rootsipunase elumaja juures Vatla mõisa kõrval askeldab kolm meest: Kaido, Jaan ja Gustav. Nemad on Pärnust, ehitavad Soomes, aga on korraks kodumail, remondivad üht vana maja.

„Kas see, et tahavad ühineda?” täpsustab Gustav mu haldusreformi-küsimust. Hanila plaanidest ei ole neil õrna aimu. Pärnust nad hommikul tulevad ja Pärnusse nad õhtul lähevad. 50 km sinna, 50 tagasi.

Soomes töötamise kohta mainivad nad nöökamisi: mida need soomlased eestlasteta teeksid, mida ehitaksid, kust bussijuhid ja arstid võtaksid. Peab ju vennasrahvast aitama. Suhtumist, et võtate soomlastelt töö ära, ei ole nad kohanud.

Nad ehitaksid Eestis, kui oleks tööd ja palka. Kolmandaks on tööandja suhtumine, Soomes on see parem. Raha on tähtis, aga Eestis lepiksid nad ka vähemaga. Soomes saavat ehitaja 12-13 eurot tunnist puhtana kätte, 2000-2500 eurot kuus. Kui oled ise ka mees.

„Nagu Eestisse tuled ja uudiseid kuuled, kohe ajab vihaseks,” räägib oma habeme patsi pununud Jaan. „Soomes sedaviisi peaga vastu seina ei joosta.” Jaan mõtleb selle all rahapõletamist, lõputut vaidlemist asjade üle, mis puudutab käputäit inimesi.

Vatlas on korras korrusmajad, aknad puhtad ja kardinad ees, ümbrus korras. Raamatukoguhoidja Triin Vare (35) aga teab, et üha rohkem on tühje kortereid või selliseid, kus harva käiakse. Inimesed lähevad Vatlast ära, kuigi mõisas on kool ja kuulus saviring, rahvamaja ja võimla, kus tehakse sporti ja kus isegi pensionärid võimlevad. Edenemisest kõneleb ka uhke rookatusega maja. See on kohalike jahimeeste käes.

Reformist midagi head ei räägita. Triin Vare sõnul meenutab see vanematele inimestele kolhooside kokkuajamist – kui ei saa heaga, siis tehakse jõuga. Nagu iga uuenduse puhul, ei tea tagajärgi. Neli valda kokku panna, selle kannatakse Triin Vare ära, rohkem oleks liiast. Lihula ja Varbla on Vatla rahvale tuttav. Seal käiakse, seal on sugulasi. Koonga on juba võõram, aga elab üle.

Vatla mõisast paar kilomeetrit eemal pühib poemüüja, 47ne Marju veinipudeleilt tolmu, ei luba pilti teha ja toriseb: rahvas ei räägi midagi, rahvast ei olegi. Tema oma pead reformiga ei vaeva. Tema käib asju ajamas Pärnus. Lihulasse minnakse, kui on vaja, aga temal pole sinna mitu kuud asja olnud. Millal ta viimati Haapsalus käis, ta ei mäleta.

Vatla poe ees oleme maha sõitnud 158 km. Kell 15.45 jätame Hanila valla rahule ja kimame kodu poole.

Tuudi meeste mured

Lihula vallas on Tuudi poe ees ninapidi koos kolm meest. Kõige jutukam on helevalge juuksepahmakaga Peeter, 63 aastat turjal.

„Mõtelge ise, nii suur vald!” läheb ta särinal põlema. Kui Lihula ja Hanila kokku lähevad, on suurust juba küll. Rohkem pole vaja. Kõik ei jõua ju autot muretseda, nagu tema, aga asju on vaja ajamas käia. Töökohad on mure, neid ei ole ei Lihulas ega Virtsus, Haapsalus käiakse tööl.

Metsküla kandi mees Raivo, 58 aastat vana, on poes jalgrattaga. Ütleb, et on oma külas üksi nagu hunt. Peab lambaid, aga šaakalid, sunnikud, panid sügisel talled nahka.

„Jube elukas,” ütleb Raivo šaakali kohta. „Rebase nägu, hundi saba, jalad jõledad kaikad.”

Kell on 16.25, sõidetud on 171 km. Enam ei tahaks kellegagi rääkida, aga Rõudest peab ikka läbi minema.

Tagasi Rõudes

Külamaja esine on veel tühjem kui hommikul, põldpüüsidki ei ole. Postipunkt on kella 13st kinni, külamaja ja raamatukogu lõpetasid kl 16, muuseumi pääseb ette helistades. Aga pood on lahti.

Rõude on erapood, räägib müüja Elje. Enda vanuseks ütleb ta, et„mitte palju üle kolmekümne”. Elje on poes päris üksi, kuigi on pensipäev. „Meid pensipäev ei mõjuta,” nendib ta. Pensipäeval võetakse suuremalt ette, minnakse Lihulasse või Haapsallu. Rõude poodi jõuab pensipäev tuleval nädalal.

Ostjaid reform eriti ei huvita. Eljele meenub, et vaid üks inimene korra mainis: nagunii tehakse ära, mis sest rääkida. Elje ise elab Lihulas ja arvab, et kui juba Varbla ka kampa võetakse, läheb asi liiga suureks. Ta ei ole aru saanud, mida reform muudab. Midagi pannakse kinni, midagi läheb inimestest kaugemale, peab sõitma ja see on kulu.

Oleme sõitnud 197 km. Kell on 17.10. Pastakas ja märkmik kotti. Nüüd otse koju. Mina oma külla Ridala vallas, Urmas Haapsallu. Haapsalus lööb tal spidomeeter ette 235 km.

Põhja-Läänemaa haldusreformituuri kohta loe “Reportaaž. Haldusreform – mis see maakeeli on?”.

Fotod: Urmas Lauri