0

Eestlane Austraalias: killud toovad õnne

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakogu

Ingrid Morrison. Foto: erakogu

 

Tagasi Austraalias. Lend möödus viperusteta. Mu poeg Joosep pidi küll üle neljateistkümne tunni üksi võõra meesterahva kõrval istuma, aga kuna kenad araablannadest stjuardessid terve lennu vältel tema ümber askeldasid ja kui kuningad ümmardasid, arvas Joosep, et istuks teinekordki emast-õest eraldi. Piisas tal vaid nupule vajutamisest, kui saabus stjuardess: „Yes, dear Joseph, what would you like now?”

Ajavahega kohanemiseks aega ei jäänudki, sest päev pärast saabumist sain kätte oma uue maja võtmed ja päev hiljem oli kolimisauto ukse ees. Olin 32 tundi järjest üleval, et jõuaks kõik asjad kokku pakkida. Kolimispäevaks olin paras sooda ja muidugi juhtus ka apsakaid. Sooja oli 39 kraadi ning mööbli ja asjade autosse vedamine seetõttu paras piin. Need lõputud trepid…

Kolimisautosse läks ka minu veinikollektsioon, see aga oli vaja võimalikult kiiresti maha laadida, sest autos näitas termomeeter 60 kraadi kuumust! Peale loksumise on see veinidele liig mis liig. Uues majas vinnasin kastid kähku esimesse kolast veel enam-vähem vabasse ruumi, mis juhtus olema otse välisukse kõrval paiknev tulevane kodukontor. Tõstsin kõigepealt veini riiuli lauale ja hakkasin seda pudelitega täitma. Kui käsil oli viimane rida ehk siis umbes 30 pudelit oli juba paika saanud, hakkas riiul korraga vajuma. Miks, ei jõudnudki aru saada, igal juhul kukkusid järgmiste sekundite jooksul mu hoolega kogutud veinid ükshaaval põrandale. See kõik käis nii kiiresti, et jõudsin vaid abitult tunnistada, kuidas mu kollektsioon pudel pudeli järel kildudeks puruneb.

Mu tossud olid veini täis (viinasokkidega olen harjunud, aga veinisokid olid uus kogemus), valged seinad nõretasid jumalate joogist ja põrandal laiutas „Punane meri”. Klaasikildudega. Minu liivakarva vaibal.

Vaatasin hetke nõutult seda hävingut – mõnda neist veinidest olin hoidnud peaaegu kümme aastat, „erilisteks” juhtudeks. Õnneks oli mõni pudel imekombel terveks jäänud ja kõige väärtuslikumad veinid olid veel autos.
Siit moraal: vein on joomiseks kohe, mitte kunagi tulevikus!
Aga vähemalt sai maja vääriliselt sisse ristitud.

Ohkasin ja hakkasin koristama.

Mõtlesin, et võtan alustuseks tolmuimejaga klaasikillud ära, et sisse ei astuks. Sellest aktsioonist sai väärt lisa minu „blondide hetkede” nimekirjas. Niisiis vedasin kesktolmuimeja toru garaažist tuppa ja üritasin opereerida nii, et imetud saaksid vaid killud, mitte põrandal lainetav vein. Varsti jäi masin seisma. Jooksin garaaži. Tolmuimeja all oli suur veiniloik. Kui vooliku seinast välja tõmbasin, jooksis seinast punast veini…
Halleluuja!

Tolmuimeja mootor oli otse loomulikult veinist läbi imbunud. Õnneks olin majale teinud täiskindlustuse ja lisanud nimekirja ka oma veinikollektsiooni. Viimaste kaotust ainult rahas muidugi ei mõõda. Maja lõhnab nüüd nagu ööklubi letitagune pärast tormilist nädalavahetust. Seinad tahavad värvimist ja vaip vahetamist. Tolmuimeja peale ei julge veel mõeldagi.

Aga muidu on kõik hästi, isegi toredasti. Juba teisel päeval tulid lähimate majade naabrid mulle tere ütlema ja pakkusid lahkesti abi, kui seda vaja peaks olema. Üks proua teatas, et tema on kodune, seega on silm peal kõigel, mis meie tänaval toimub. Kui aga lapsi on vaja hoida, siis…

Juba laupäeval ehk siis täna, kui te neid ridu loete, on meie tänava grillipidu, et tähistada sügise algust. Pean ütlema, et meie segasumma tänav meeldib mulle juba väga. Boonuseks on seegi, et kool on lähedal ja ma ei pea lapsi autoga sinna ja tagasi sõidutama. See mõte meeldib Miale ja Joosepile väga – nii tähtis tunne on ju, kui saab ise kooli minna ja koju tulla ja siis poest läbi hüpata, et tee peal üks jäätis süüa.

Meil siin jätkub aga märtsi kohta enneolematu kuumalaine, 35 kraadi sooja. Selles palavuses jätkan nüüd asjade lahti pakkimist.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Jura
Jura

täitsa igav pläma ju. Nuh maitse asi muidugi, aa ma loeks lehest ikke rohkem midagi kasulikku ja mingit uudist

kübele
kübele

ei läinud kõik päris maha, puruks ega vett vedama. Inimene sai kogemuse võrra rikkamaks (veinisokid), teadmise(vein on joomiseks kohe, mitte kunagi tulevikus!) ning maja sai ka ristitud.

Sina, Kübe, ei jäta kindlasti midagi tuleviku tarvis. Elama peabki hetkes. Nagu see kirjanikuhärra Tolle raamatki räägib, et hetkes, siin ja praegu.

Kübe Maxima poe tagant
Kübe Maxima poe tagant

Vein ja maha ja puruks? Lolliks soojaga läinud või?

just
just

Hea mõnus lugemine. Mina ei näe tõusiklikkust, vaid seda, et inimese elus toimub hetkel palju muutusi ja ta jagab seda meiega. Loomaarsti lood on ka toredad. Jõudu autoritele!

...
...

Parimad artiklid,kus nalja saab.Loomaarsti omad samuti!

Uskmatu+Toomas.
Uskmatu+Toomas.

Inimene kes vajab pildil olemist nagu õhku,tühine ärpleja ja kiitleja.Oma kirjutistega näitab ainult tõusiklikkust.Keda kurat huvitab Sinu veinikollektsioon,vaip jne.

jah
jah

me saime juba kõik ammu aru,et sul on uus maja,kallis veinikollektsioon ja liivakarvavärvi vaip….ei ole vaja seda pidevalt üle korrata, sinu juttude mõte on ju selles,et õnn on pisiasjades..Kui oled ise õnnelik,siis ongi hea.NB !Ei ole kade !

trackback
Eestlane Austraalias: killud toovad õnne | Raplamaa Sõnumid
[…] Ingrid Morrison. Foto: erakogu Tagasi Austraalias. Lend möödus viperusteta. Mu poeg Joosep pidi küll üle neljateistkümne tunni üksi võõra meesterahva kõrval istuma, aga kuna kenad araablannadest stjuardessid terve lennu vältel tema ümber askeldasid ja kui kuningad ümmardasid, arvas Joosep, et istuks teinekordki emast-õest eraldi. Piisas tal vaid nupule vajutamisest, kui saabus stjuardess: „Yes, dear Joseph, what would you like now?” Ajavahega kohanemiseks aega ei jäänudki, sest päev pärast saabumist sain kätte oma uue maja võtmed ja päev hiljem oli kolimisauto ukse ees. Olin 32 tundi järjest üleval, et jõuaks kõik asjad kokku pakkida. Kolimispäevaks olin paras sooda ja muidugi… Loe rohkem »
wpDiscuz