Aleksei Lotman. Foto: Arvo Tarmula
Jaanuari alguses vahendas Euroopa Komisjoni keskkonnateadusalane uudiskiri järjekordset ülevaadet kemikaalireostuse mõjust meeste viljakusele.
Nagu varasemadki uuringud, nii kinnitab kõnealune artikkel, et mitmel keskkonnamürgil on teatud biokeemilisi sarnasusi hormoonidega, mistõttu võivad need rohkem või vähem tõsiselt sisenõretalitust häirida. Sealhulgas sarnanevad mõned kemikaalid naissuguhormoonidega ja mõjutavad kroonilise keskkonnasaaste korral meesterahvaste ning teiste isasloomade sigivust. Just sellistele ohtudele kõnealune ülevaade keskendubki.
Mõistagi on ka teistsuguseid keemilisest saastumisest põhjustatud riske, mõned varitsevad eelkõige kaunimat sugupoolt ja ohustavad edukat emadust, liiati tihtipeale koguni dramaatilisemal viisil, kasvajate või oluliste elundite väärarengute põhjustamise kaudu. Teisisõnu, sisenõretalituse häirimise kõrval tuleb arvestada ka ainete mõju pärilikkusele ning kasvajate või väärarengute esinemise tõenäosusele ja muudele tervisenäitajaile; pealegi on need mõjud omavahel tihti mitmel viisil seotud. Et valdkond on keeruline, tiksub teadmist tasapisi juba pikemat aega, ent meetmed probleemide lahendamiseks on visad tulema.
Euroopa Komisjon ise on siinkohal olnud osa probleemist: enam kui kaks aastat tagasi kukkus tähtaeg, mil ta pidi kehtestama sisenõretalitust häirivate kemikaalide identifitseerimise teaduslikud kriteeriumid, kuid seda pole tehtud tänaseni. Kriteeriumid välistaks selliste omadustega biotsiidide turule lubamise. Töö nende kriteeriumitega oli juba üsna kaugele jõudnud, kui keemiatööstuse eduka lobitöö tõttu see peatati, põhjendades otsust vajadusega anda neile majanduslik hinnang. Üsna ebatavalise sammuna kaebas Rootsi riik seepeale Euroopa Komisjoni tegematajätmise Euroopa Kohtusse (tavaliselt vaieldakse seal liikmesriikide tehtu või tegemata jäetu üle). Jõulukuul tuligi kohtuotsus, mille kohaselt on Euroopa Komisjon tööstuslobile järele andes rikkunud Euroopa Liidu õigust. Komisjonil on seega viimane aeg jalad kõhu alt välja võtta ja teemaga tõsisemalt tegelema hakata.
Osa sisenõretalitust häirivaid kemikaale on olemuselt tööstuslikud heitmed, mida pole teadlikult kunagi keskkonda suunatud, kuigi nende ainetega tahtmatul saastamisel on pikk ajalugu. Näiteks on dioksiinide (korrektsemalt küll polüklorodioksiinide ja polüklorofuraanide) negatiivsete mõjude hulgas ka sisenõretalituse häirimine. Selle ülimalt mürgiste ainete rühmaga tegeldakse juba pikemat aega, emissioone on suudetud piirata ja tasapisi väheneb ka esinemine keskkonnas. Paraku on see vähenemine aeglane ja vanemad ning rasvasemad Läänemere räimed kipuvad endiselt sisaldama neid aineid koguses, mis regulaarsel tarbimisel pole tervislik, eriti rasedaile ja imetavaile naistele ning väikelastele. Muidugi on dioksiinidega seotud ohud mitmekesised ja sisenõretalituse häirimine vaid osa nende hulgas. On aga oluline arvestada, et hoiatus kehtib suurte rasvaste kalade regulaarse tarbimise kohta, mõõdukas räimesöömine on igati tervislik.
Muidugi pole üllatav, et märkimisväärselt palju on sisenõretalituse ohustajaid biotsiidide ja pestitsiidide hulgas. Osa selliste omadustega pestitsiide, eelkõige mitmed kurikuulsad kloororgaanilised mürgid, on juba keelatud. Paraku on andmeid, et ka endiselt kasutatavad pestitsiidid, sh sellised, mida leitakse Eestis allika- ja kaevuvees, pole sugugi kõik ses suhtes ohutud. Veel enam, mitmesuguste pestitsiidide koostoime on üldjuhul suurem kui samadel ainetel eraldi võttes. Ka glüfosaat, enimkasutatava herbitsiidi Roundup toimeaine, on suure tõenäosusega nii sisenõretalitust häiriv kui ka kantserogeenne. Euroopa Liidu institutsioonid on aga siingi lati alt läbi jooksnud, ignoreerides arvukaid uuringuid ja rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni vähiuuringute agentuuri seisukohti. Pikendades jõulukuul glüfosaadi kasutamise luba ilma lisaettevaatusabinõudeta, jäeti olulised riskid maandamata. Paljud teadlased on Euroopa toiduohutusametit selle otsuse eest ägedalt kritiseerinud.
Kriitika eurobürokraatia kohta ei tähenda, et meie kodused ametiasutused mõistlikumalt tegutseks. Eesti põllumajandus võib olla esialgu vähem kemiseeritud kui mõnedes teistes maades, kuid trend mürgitamise kasvule on meil ometigi nähtav. Paraku ei pööra jõulukuul vastu võetud veeseaduse muudatused, mis peaksid hoidma keskkonda põllumajandusliku hajareostuse eest, pestitsiidiprobleemile üldse tähelepanu. Seevastu on tublisti pingutatud kruvisid sõnnikukäitluse asjus. Lihtsam on ju nuhelda väikeloomapidajat, kui tegelda tõsiste probleemidega.
Võimude küündimatus ei tohiks meid aga sundida oma tervisele ja elukeskkonnale käega lööma. Eriti noored, kel elu tähtsamad sündmused veel ees, peaks võimalikult vähendama ohtlike kemikaalidega seotud riske. Meist igaüks võib midagi teha, näiteks tootjana mürgitamist vältides või tarbijana mahetoodangut eelistades.
oleme juba minetanud mehelikkuse
Sügav kaastunne kui sul nii läks.
Omal ajal hakkasid juudid ülesse ehitama jumalariiki ja panid jumala nimeks jeesus kristus ja selleste jamast ei tulnud midagi välja. Seejärel võtsid arendada Adam Smithi kapitalistliku majandusteooria ja kommunistliku majandusteeoria. Nendest ei tulnud samtuti mitte midagi välja. Ainus mida on saavutataud on vihavaenu külvamine jaga ja valitse printsiibi alusel. Nüüd on leidnud jälle üks juut et tuleb eelneva tagajärgedega võitlema hakata likvideerimata põhjusi – NONSENS.
ei ole rassist vaid lihtsalt loll või palgatud troll (nonsens:)
paraku tuleb viimase kommentaariga nõustuda, et reaalselt karistada või meetmeid tarvitusele võtta seal kus vaja, ei suudeta. Selliste probleemide korrald peaks olema nulltolerants, mürgitamised peaks toimuma väga rangelt kontrollitult ja reguleeritult ja trahvid võiks seal olla kümme korda suuremad. Sest seal ohustab kuritegelik tegutsemine terveid ökosüsteeme, kohalikke inimesi ja loomi. Kui mõni farmer ikka nii harimatu on, et sellest ise aru ei saa, siis tulebki seaduse “malakaga” vastu päid-jalgu anda.
Olen võidelnud põllumehe/põlumajandusärimehega kes visalt iga meetrit luges ega tahtnud minu krundist ja aiamaast oma mürgipritsiga kaugele hoida. Lõpuks sain ministeeriumist vastuse et ma ei saagi keelata ainult et suurema tuulega kui 5ms ei tohtivat mees mürgitada-väetada…kuid siiski tegi seda…mina siis kohe helistama…lollitamine. Reaalselt ei piisa ka sellest 5ms. Lõpuks õnneks maaomanik viis ta minust 30m kaugusele. Olin juba kutsumas laborit kes võtab proovi….nõrgalt kaitseb riik inimest mürgi eest. Tööhõive ja maksutulu kaaluvad vist üle. Ei olnud kasu ja ei ole ka nüüd sellest veeseadusest sellise asja puhul.
Lp. Untsakas,
Keskkonnainspektsiooni valvetelefon on 1313 ja vastav meiliaadress valve@kki.ee.
Kas sellest teadaandmisest ka kasu on, ei julge lubada, aga hullemaks vast ka miskit ei lähe, nii et kui möödakihutaja hais hinge matab, võib proovida…
Jõudu
AL
Austet “Karumõmm” pillub küll valesüüdistusi. Esiteks ei käsitle see kolumn asja sugugi kui maailmalõputeadet ja teiseks sai nende asjadega ka Riigikogus tegeldud. Aga kui mõmmil sellest urisemisest parem talveuni tuli, siis on ju kõik korras.
Eks siis annab kahetseda,kui ise ilma jääd,potentsist näiteks…..
Huvitav on see et kui lotman riigikogus oli sai talle tehtud ettepanekuid ühiskonnamudelite loomiseks, mis eeldtoodud riske maandaks. Siis sellest huvitataud ei oldud, isegi dialoogi oli raske nendel teemadel luua. Nüüd käsitletakse teemat kui maailmalõpu teadet. Ikka väga kahepalgeline vend on see lotman. Mingu lugegu enda linde seal matsalus. Selliseid uuringuid tehakse üle maailma tonnide kaupa. Süsteem ei ole võimaline nendele regeerima ja lahendusi ühiskonda integreerima, Lotman on üks osa sellest süsteemist.
kohta öeldakse, et üheksa mehe ramm, ühe mehe mõistus
Nagu kuulda,on osades ärksamates piirkondades hakatud üles andma sõiduvahendite registrinumbreid,kelle saaste on juba möödasõidul ninaga tunda.Kuna ülevaatus laseb ” üle jala”,siis kutsun üles poltsei ja keskonnakaitsega koostööd tegema.PS Kas keegi teab siin juhatada kätte vastavat netilinki??