Pariisi kliimakonverentsi lõppemotsioon on pigem positiivne, kuigi suur töö on tegelikult veel ees, ja loota, et nüüd saab kõik justkui võluväel korda, oleks väga naiivne.
Novembri lõpul alanud ja detsembri kaks esimest nädalat kestnud maratonkonverents pole loomulikult asi iseenesest. Kliimateadlased hoiatasid kasvuhoonegaaside ohjeldamatu atmosfääriheite eest õige ammu ja konventsioon inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamiseks sündis juba 1992. aastal Rio de Janeiro säästva arengu konverentsil. Üldeesmärk, stabiliseerida kasvuhoonegaaside ülemaailmsed kontsentratsioonid tasemel, mis välistaks ohtliku inimtekkelise kliimamuutuse, sõnastati juba siis. Arvnäitajaid Rio lepe paraku ei sisalda: selleks puudus siis veel piisavalt selge teaduslik alus, poliitilisest tahtest rääkimata.
Esimesed kvantitatiivsed eesmärgid seati konventsiooni töö raames 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokolliga. Need puudutavad siiski vaid arenenud tööstusriike ega ole piisavad ohtliku kliimamuutuse ärahoidmiseks. Liiati loobus USA omal ajal protokolli ratifitseerimisest. EL seevastu on toimetanud vastutustundlikult, seades endale protokolliga nõutust suuremad kärpe-eesmärgid. Vajadus liikuda edasi, võrreldes Kyoto protokolliga, oli 2009. aasta Kopenhaageni konverentsil täiesti ilmne, kuid poliitilist tahet jäi vajaka ja ettevalmistav töö polnud ilmselt piisav. Hea seegi, et suudeti kokku leppida edasises liikumises uue leppe poole.
Pariisi konverentsi eel tehtud töö oli meeletu, ent paljud asjad olid selle alguses veel lahtised. Siiski oli poliitilist tahet leppe sõlmimiseks avaldatud väga jõuliselt, sealhulgas sedakorda ka USA poolt. Ometigi tuli palju asju lahendada konverentsi jooksul ja Prantsusmaa välisminister sai sellega päris hästi hakkama: saavutatud kompromiss on küllap parim, mida realistlikult oodata võis.
Leppe eesmärk on isegi veidi ambitsioonikam, kui alles hiljuti loota oli. Kui vajadusest piirata inimtekkelised kasvuhoonegaaside emissioonid tasemega, mille mõjul ei soojeneks kliima tööstusajastu algusega võrreldes üle 2 kraadi, on juba pikemalt kõneldud, siis hiljuti leidsid kliimateadlased, et tuleks püüelda mõneti rangema eesmärgi poole. Eesmärki piirata inimmõju kliimale 1,5 kraadiga toetasid mõistagi keskkonnakaitsjad, aga ka väikeste saareriikide esindajad, kelle maad on kliimamuutusest tingitud meretõusu mõjudele eriti haavatavad. Läbirääkimistel lepiti kokku eesmärgis hoida temperatuuritõus tunduvalt alla 2 kraadi ja pingutada selle hoidmiseks alla 1,5 kraadi. Veidi kahemõtteline, kuid siiski parem kui lihtsalt 2 kraadi.
Saavutatud kokkuleppe nõrgaks kohaks tuleb pidada piisavate ja siduvate emissioonikärbete puudumist. Osapooled on esitanud oma lubadused heitmete vähendamiseks, kuid nende summa ei taga veel nõutud tulemust. Seniste suundumuste jätkumisega võrreldes vähendaks ka nüüdseks lubatud kärped soojenemist ligikaudu kraadi võrra, kuid eesmärgi saavutamiseks oleks vaja veel pingutada. Seda Pariisi konverentsi lõppdokument ka lubab. Paljud hindavad dokumenti ebaõiglaseks maailma vaesemate riikide suhtes, kes pole ise kliimamuutuses süüdi, kuid kannatavad selle tõttu tõsiselt. Leppes on aga siiski neile teatud toetusmehhanismid.
Kodanikuühendused olid pahased ärihuvide liigse esindatuse üle konverentsil, tugevad turvameetmed aga piirasid kodanikuühenduste võimalust selle vastu protestida. Terrorijärgses linnas turvameetmed küll keskkonnaaktivistide tegevust päris võimatuks ei teinud. Äriringkondade suur osalus on aga kahe otsaga asi: ühelt poolt kärpis see leppe ambitsioonikust, kuid teisalt jälle annab lootust, et kokkulepitut ka täitma asutakse. Vajab ju energiasääst ja taastuvenergeetika senisest hoopis suuremaid investeeringuid, samal ajal tuleb aga investeeringud fossiilkütuste põletamisse lõpetada.
EL kliimapoliitikas on nüüd oodata värskeid tuuli ja senisest suuremaid nõudeid emissioonide vähendamiseks. Ilmselt ei pääse Eesti enam nii kergelt kui seni ja kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb hakata tõsisemalt pingutama. See tähendab suunda põlevkivi põletamise vähendamisele, mis omakorda nõuab energiasäästu ja taastuvenergeetika arendamist. Lääne-Eesti on meie maa tuulisem pool ja meretuuleparkide areng saab küllap uut hoogu juurde. Tuleb valida sellised kohad ja tehnilised lahendused, kus need inimesi, linde, nahkhiiri ja mereelustikku vähem häirivad. Peale tuule on meil teadagi päris palju biomassi. Kui kunagi alustasime tööd Lihula katlamaja üleviimiseks heinaküttele, arvasid paljud, et lehmad jäävad nälga. See hirm oli asjatu, nagu nüüd kõigile näha, luhaheina on aga endiselt küllaga. Kui tahame olla arengumootorid, mitte järelelohisejad, tuleb jätkata innovatsiooni meie biomassi kasutamiseks energiatoormena. Kliimapoliitikas peitub Läänemaa arengu võti.
Ehk lepime kokku, et maailmas ei oleks ühtegi nälgivat last ega ühtegi sõda või relvakonflikti, aga kohustusena seda ei võta:) Reaalses elus öeldakse selle kohta, et mitte midagi ehk tühjad pihud:) Ainult lootus…M.O.T.T.
Vabandust hilinenud vastuse pärast, kuid pidevalt kommentaariumis isutmiseks napib aega, nii ei saa lubada, et iga kiri vastuse saab.
Vastus ise on lihtne ja selle leiab igaüks, kes viitsib enne kommenteerima asumist ka teksti läbi lugeda, mu algsest kirjast üles: leppe kõige nõrgem koht ongi piisavate ja siduvate kärpekohustuste puudumine – seega ei saaks ma neid ka praegu siin kuidagi näidata.
“Ekspert Mnjah” teeb ikka päris head nalja. Esiteks Pariisi dokumendi võiks ikka enne läbi lugeda, kui vastav oskus muidugi olemas. Kui on, siis näeb selgelt, et eesmärk on varasemaga muutunud tugevamaks. Teiseks, jutt sellest, kuidas Eesti põlevkiviaegne energeetika on tohutult innovaatiline ja täidab võluväel kõik kliimaeesmärgid, on väärt Kreisi Raadio saadet. Kolmandaks, ei ole Eesti õhk midagi Euroopa puhtaim (kuigi puhtamas otsas tõesti) ja mis peamine, õhu kvaliteet ja kasvuhoonegaaside heide on kaks eriasja.
Hea nalja eest tänades
AL
Palun siis lugupeetud spetsialistil tuua sisse pädevust ja näidata Pariisi kliimakokkuleppe kokkulepitud reaalseid kohustusi, mis on täitmiseks ja mitte arutamiseks tulevikus. Samuti võiks ju selgitada, mis erinevus on praegusel ja eelneval kliimakokkuleppel kohustuste osas. Absoluutselt veendunud, et EL kliimapoliitika on kordades karmim ning lähtuvalt sellest on Eesti positsioon tugev. Ja julgen väita, et energeetikas ja selle tehnoloogiaarengus ja innovatsioonis on autor suhteliselt võhik. Eesmärkide üldine kirjeldamine ei ole veel rahvusvahelised vettpidavad kokkulepped ning kohustuste realiseerimise edasilükkamine ei ole küll nüüd mingi võit. Kokkuvõtlikult võiks artikli autorile kokkuvõtteks öelda, et peale lootuse ei sisalda antud kliimakokkulepe küll midagi uut:) Roheliste liikumine… Loe rohkem »
autode heitgaasitaset ei kontrollita nii nagu vaja,vaadatakse seadustele läbi sõrmede,ja ise hingame kõik mürgi sisse
Põlevkivi mis on teadaolevalt kõige lahjem fossiilne kütus maailmas ei saa põletadada eriti “innovaatiliselt”.Ka tuleb teda ammutada juba kohati 30 meetrise pinnakihi alt.Arvestades veel olukorda kus paremate fossiilide pakkumine maailmas on nii suur,et neid saab võileivahinnaga osta…ilmselt tuleks meil leppida mõttega meie rahvusliku uhkuse paremate aegade ootele panemisest.Arendustööd rentaablimate toodete välja töötamisesks muidugi tuleb jätkata,aga massammutamine praeguste tootmiste tarvis kiirest lõpetada. Eesti puhas õhk ongi tänu sellele,et meie tööstus asub idanurgas ja valitsevad tuuled on teiselt poolt. Arvestatavat metsatööstust meil ka muide parakuei ole-paberipuu läheb välja,õigemini enam ei lähe sest nõudlust pole ja see on pigem probleem,sest metsast tasub välja… Loe rohkem »
Kui külamees saaks eksperdiks siis võiks ju arutleda teema üle, aga niisama loosungeid visata ikka annab. Ullikesele siis selgituseks, et eesmärk, loe tehnoloogiaarendus ja innovatsioon, ongi mitte põlevkivi põletamine katlas vaid peenkeemia tootmine ehk suurema lisandväärtuse tekitamine ehk kogu põlevkivi ärakasutamine (nt uttegaasi kasutamine, tuhk ja aheraine kasutuselevõtt jms). Massammutamisest räägib ainult paduroheline, kellel puudub ülevaade ja pädevus kogu energeetikast, s.t. Külamees ise. 20 tonni aastas miljardilisest varust on tõest massammutamine:) Metsatööstuse kohapealt on samuti jutt nagu fantaasia. Tänapäeval on palgi väärindamise tase Eestis väga hea, probleem on väheväärtusliku puidumassiga ehk tänu puidukeemia puudumisele on selleks väljundiks kas pelletitootmine või… Loe rohkem »
Ma nüüd akkan aru saama,et eksperdi peamiseks tunnuseks on kõigile teistele kes julgevad artikli kirjutada või kommenteerida diagnooside jagamine.Tõepoolest,seda taset ma välja ei kanna ja edasi ei kobise.
Aleksei, äkki tegeled selle kommenteerimisega milles oled suuteline pädevalt argumenteerima. Lihtsalt Pariisis ainuke võit oli see, et peale Euroopa Liidu ühinesid leppega kohustustevabalt paljud riigid, s.h. USA ja Hiina. See tähendab, et EL ei ole enam kliimapoliitika oaas vaid nüüd on kohustustevabalt pundis ka ülejäänud maailm. Teiseks on nagu loll lahtisest uksest sisse murda, aga ju siis mõistust ei jätku, sest nikuinii tuleb karmimast EL kliimapoliitika 2050 eesmärkidest tingituna 80% täitmist Eestis energeetikasektorist ehk põlevkivitööstus täidab selle oma tehnoloogiaarenduse ja innovaatiliste lahendustega. Kolmandaks on viimase teadusuuringute järgi Eestis puhtam õhk Euroopas ja ka maailmas ollakse esikolmikus. See tähendab, et statistikaühik… Loe rohkem »