Argentina hiidkrevetid on flambeerimiseks valmis. Foto: Erakogu
Toidutegemine on emotsioonidega mäng. Välja sööma minnes soleerib köögis kokk, kes valmistab tellitud road. Seltskonnaga toidu valmistamine on kui dirigendi käe all musitseerimine, kus igal osalejal on oma roll. Seda nii töötoas kui ka kodus, kellegi tähtpäeval või niisama seltskondlikuks meelelahutuseks. Eriti veel siis, kui katsetada uute toormete ja maitsetega, kus osalised ise valmistavad „dirigendi” juhendamisel road. Alati on hea jagada neid katsetusi inimestega, kes soovivad kogeda midagi uut ning on valmis katsetama aroomide ja maitsetega.
Tiigerkrevette on Eestis müügil mitut sorti. Töötoas kasutasime Argentina tooreid hiidkrevette (Pleoticus muelleri), mis on ka toorena punased, ja tooreid tiigerkreveti koorega sabasid (Penaeus monodon). Valmistasime nendest kolm lihtsat rooga, mille juurde pakkusime vastavalt maitse intensiivsusele sobivaid veine. Töötuba alustasime Prantsusmaalt Loire’i orust pärit vahuveiniga Gratien Meyeri Crémant, mis lõi meeleolu ja vähendas toiduvalmistamisega kaasnevaid kartusi. Toitu tegime õues grillil, õnneks soosis meid sügisene soe ja vähetuuline ilm.
Esimeseks roaks valmisid suitsutatud tiigerkrevetid. Suitsukasti restile ladusime toored krevetisabad, resti asetasime suitsukasti, mille põhjal oli näpuotsatäis lepapuru. Kasti sulgesime hermeetiliselt ja asetasime tulele. Üheksa-kümne minuti pärast olid suitsused krevetid valmis. Nende nautimiseks valmistasime eelnevalt rohelistest salatitest padja, millele enne serveerimist valasime veidi oliiviõlist ja värskest sidrunimahlast kastet. Suitsuse roa juurde sobitasime Saksamaalt pärit Braunewell Sauvignon Blanci – krevettide suitsune maitse segunes suus veidi happese puuviljase veiniga meeldivaks sümfooniaks.
Teisena valmistasime grillil flambeeritud Argentina tooreid hiidkrevette, mis tuli eelnevalt vardasse ajada. Need krevetid on pea ja sabaga ning ka toorelt punased. Vardaid veidi aega grillil kuumutades läks krevettide kesta punane värv veelgi intensiivsemaks. Peaaegu valmis krevettidele valasime peale kanget brändit, mis tekitas suure leegi ja andis roale kerge karamellise nüansi. Tegime krevettide juurde kolm hapukoorekastet, kus lisanditeks olid guacamole kaste, magus tšilli või hele seenesoja. Toitu nauditi näppudega, kastes krevette kastmetesse. Heaks kaaslaseks selle roa juurde oli Kagu-Austraalia Penfoldsi veinimaja Koonunga Hill Chardonnay, mis oma veidi melonise ja greibise maitse ning meeldiva kreemise tekstuuri ja vürtsikusega täiendas grillitud krevettide mekki.
Kolmandaks oli me seltskonnal plaanis valmistada vürtsistel köögiviljadel praetud krevetid. Viimaseid oli umbes kilo (6–8 inimesele). Tükeldasime 12 porgandit peenteks ribadeks, mis läksid tulisele pannile 1 dl punaveini ja 25 grammi võiga. Kerge küpsemise järel lisasime neli peenestatud sibulat, neli küüslauguküünt ja pool teelusikatäit tšillihelbed ning sama palju Cayenne'i pipart. Peagi lisasime lusikatäie päevalilleseemneid koos kuue tükeldatud tomatiga. Kui köögiviljad olid keema tõusnud, lisasime magusat tšillit. Köögiviljade valmimisel tõstsime need jahtuma ning alustasime väikestes kogustes eelnevalt pikuti pooleks lõigatud kestas tiigerkrevettide praadimist. Pikuti pooleks lõigatud krevette on lihtsam süüa, sest kest tuleb kergemini lahti. Krevetid ei taha liigset kuumutamist, sest võivad muutuda kummiseks. Seetõttu praadisime krevette kiirelt pannil, kuni need veidi värvust muutsid, ja seejärel kiirelt veidi teiselt poolt. Serveerisime vürtsised köögiviljad ja praetud krevetid Burgundiast pärit Louis Max Pinot Noir’ga, mis nii leevendas köögiviljade vürtsikust kui ka täiendas krevettide naudinguid.
