Kirest jahi ja kokkamise vastu sai igapäevane töö

Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets

Kui Kerlin Ledis enne teise lapse sündi Haapsallu kolis, jättis ta töö põllumajandusministeeriumis.

„Vaikses Haapsalus oli väikese lapsega kodune olles aega mõelda ja nii hakkasin tasapisi ühendama kõiki oma hobisid – kokkamine, pildistamine, retseptikatsetused, blogimine ja jaht –, tahtsin näha, kuhu see mind viib,” rääkis Ledis.

Praegu on ta kokk, kohvikupidaja ja koolitaja.

„Olen suur toidunautija ja tihe restoranide külastaja,” tutvustas Ledis end kokkuvõtvalt.

Uskumatu on see, et veel mõned aastad tagasi ei kokanud Kerlin üldse, ei osanud ega tahtnud ka. Jahimehe naisena nakatus ta hoopis jahipisikuga. Kuna ta pidas tähtsaks, et metsast toodud saagist valmiks ka maitsev roog, hakkaski ta suuremat huvi tundma ulukiliha valmistamise vastu. Edasine oli juba loomulik jätk. 

Jaht on eluviis

Jahikooli läks Ledis seitse aastat tagasi, kuid esimese looma lasi alles tänavu. „Metsas käin ka end harimas ja mõnusalt aega veetmas!” rääkis ta. „Tean, et olen täpne ja kaalutlev; kui midagi tundub valesti, jääb lask minu poolt tegemata.”

Jaht on tema sõnul eluviis. See annab liha ja trofeesid, aga ka mõnusa enesetunde, sest adrenaliini- ja jahisõbrad annavad mõnusa emotsiooni. Jaht on tema sõnul huvitav ja õpetlik. Pikad metsas veedetud päevad aitavad aktiivselt puhata.

„Nendele, kes seda kogenud pole, on raske selgitada, aga miks peakski – jahimehed ja -naised on samasugused inimesed nagu teisedki, neil on lihtsalt erilisem hobi,” ütles ta. „Me pole julmad ega külmad, hoolime loodusest ja loomadest, laskmine on vaid üks imepisike osa jahist.”

Mõned aastad tagasi atesteeris Kerlin Ledis oma koduköögi, et saaks vast avatud kohvik-raamatupoodi Haapsalu Raamat kooke ja pirukaid küpsetada, sest tollel ei olnud köök veel valmis. „Õnneks jagub inimesi, kes minu valmistatud kookidega soovivad maiustada ja tegelen küpsetamisega praegugi üsna sageli,” avaldas Ledis.

Hiljem lisandusid kõigele sellele koolitused-kokkamisõhtud.

Korraldab Haapsalus kokkamisõhtuid

Atesteeritud koduköögis toimuvad mullu sügisest 8–10 inimesele mõeldud privaatsed toidukoolitused. Suur oli Ledise üllatus, kui viimased üritused osutusid niivõrd populaarseks, et kohad täitusid minutitega. „Kokkamisõhtute idee on valmistada lihtsaid toite ja jagada teistele teadmisi, mida olen koolis, töötades ja eri kokkade käe all praktiseerides õppinud,” ütles ta.

Kerlin Ledis on koolitanud ka kodust väljapool ja olnud üritustel erakokk. On inimesi, kes osalevad tema kõikidel kokkamisõhtutel. „Põhjuseks pole alati uued teadmised, vaid mõnus seltskond ning võimalus veeta õhtu maitsva toidu ja hea veiniga,” teadis Ledis.

Õpetamine on tema jaoks üks osa õppimise teekonnast. Igal koolitusel saab ta juurde enesekindlust ja teadmisi, et teeb just seda, mida kõige paremini oskab ja armastab. 

Kerlin on lõpetanud Tartu ülikooli majanduse erialal, lisaks kursused Tallinna teeninduskoolis pagari-kondiitri erialal ning Kehtna majandus- ja tehnoloogiakooli toitlustusteeninduse erialal. Tal on tehtud koka neljanda taseme eksam ja ta loodab tuleval aastal saada viienda. Ledis soovib veelgi juurde õppida teenindust ja harida end jookide maailmas.

„Tänu kooliskäimisele olen käinud praktikal Ööbiku gastronoomiatalus, restoranis Leib Resto & Aed ning Dinner in the Sky tiimiga Soomes,” loetles ta.

Taevas õhtusöögi serveerimine oli Ledise sõnul hindamatu kogemus, millest ta kirjutas ka oma blogis cakesbykerlin.wordpress.com

Ledis on teinud retsepte Talleggile, jahimeeste ajakirjale ja kokaraamatusse. Suvel ilmus tal koostöös kirjastusega Menu esimene raamat – „Maitsvalt ulukilihast”.

„Raamatu kirjutamise aeg oli üks raskemaid, kuid huvitavamaid minu elus – samal ajal lõpetasin kooli ja avasin kohviku, oli palju magamata öid, kuid tulemus oli kõike seda väärt." 

Hobi on töö ja töö on hobi

Oma söögitegemist peab Kerlin Ledis kaootiliseks, kuid võib öelda, et ta kasutab palju hooajalist toorainet ning sügisel valmistab sageli ulukiliha. „Mõnikord viskan lihtsalt midagi kokku potti või pannile, teinekord jälgin piinliku täpsusega retsepti – täpselt nii, nagu tuju on,” avaldas ta.

Eks roana valmivad ikka need, mille järele tal parasjagu isu või mille tellimus sisse antud.

Toidu valmistamine on tema töö ja hobi üheskoos. „Sissetulek kõigub, kuid neil kuudel, kui küpsetan ja koolitan, võib küll öelda, et hobiga võib kenasti ära elada,” ütles Ledis.

Suvi möödus tal sõbrannaga Noarootsis Teeristi kohvikut juhtides. Esimese suve kohta kiideti ja külastati neid palju. Praegu on kohvik talvepuhkusel, kuid avatud eri sündmuste tähistamiseks.

Kodus lähtub ta pereemana ennekõike laste soovidest. „Eksklikult arvatakse, et kokkade pered söövad iga päev uhket ja paremat, aga tegelikkuses ei võta ka kokad tööd koju kaasa,” avameelitses Ledis.

Kui tal on aega, keedab ta perele õhtuks supi ja ikka nii, et kondid puljongiks keema. „Supp on meie pere lemmik – lihtne, maitsev, toitev ja mõnus süüa ka järgmisel päeval!” 

Koolitus- ja metsavabal nädalavahetusel korraldab Ledis aga perele ja sõpradele gurmeeõhtuid. Rõõmsad näod ja tänusõnad on garanteeritud.

„See emotsioon, mida saan, vaadates tänulikke sööjaid, on minu „kütus“, et edasi liikuda!” ütles ta.

Kerlin Ledisele on palju öeldud, et ta on õnnelik inimene, kuna teeb seda, mis meeldib, ja suure armastusega. „Alustasin tasa ja targu, sest tundsin, et ma pole äriinimene, kes päevapealt palgatööst loobub ja ise tegutsema asub. Minu hobi sai minu tööks järk-järgult!”

Oma asja ajades pole sa oma aja peremees, kuna alustades oled pigem 24/7 tööl. „See teekond on kurviline, kuid äärmiselt seiklusrikas ja viib sinna, kuhu süda juhatab,” teadis Ledis. Kui ükskord sellele rajale astud, tagasiteed enam pole.

„Mäletan täpselt seda hetke, kui tabasin end mõttelt, et kogu mu elu keerleb toidu ümber – see oli mõnus hetk,” mõtiskles ta.