2. osa
Kui ma neljaks kuuks Melbourne’i õppima läksin, olinTallinnas Radisson Hotelli Madisson Leib&Lust restorani juhataja. Töökoht jäi mind ootama ja ülemus toetas igati otsust välismaal õppida – korralik keelepraktika ja välismaa-kogemus on rahvusvahelise hotelli juhtkonnas töötades väärtuslik.
Paraku tegi elu oma korrektiivid ja ühest semestrist sai kaks. Kuna selleks ajaks oli enamik aineid mul EBSis läbitud ja jäänud oli vaid diplomitöö, otsustasin meeldiva kasulikuga ühendada ning võtsin võrrelda Eesti ja Austraalia teenindus- ja toitlustusvaldkonda.
Eestis olin selles sektoris töötanud peaaegu 12 aastat. Kuidas aga asjad Austraalias käivad, seda ma ei teadnud. Niisiis läksin Melbourne’is tööle vastavatud itaalia restorani Carltoni linnaosas, kus ühel tänaval on umbes viiskümmend itaalia restorani kõrvuti.
Donninis on nüüdisaegne pastarestoran, mis on avatud tänini. Donnide nimi on selles maailmas tuntud – perekonnale ei kuulu mitte ainult restoranid Melbourne’is ja Cairns’is, vaid ka poed, kust saab värsket pastat kaasa osta. Peaaegu kõik töötajad on perekonnaliikmed ja üks kokk on ka omanik. Abikaasad Tiberio ja Shaynie on tänini minu head sõbrad.
Suurim erinevus on Eestiga võrreldes selles, et siin ei tea klient kunagi, milline kelner, kokk või kohvimeister, kes teda teenindab, on ühtlasi omanik. Omanikud on alati ise tööl, nad teevad enamasti kõige pikemaid tööpäevi ja kõiki töid, mida vaja. Eestis asjad nii ei käinud.
Meil oli restoranis osa töid kõigi vahel ära jagatud, näiteks tualettide koristamine, sest koristajat meil polnud. Kui kätte jõudis minu kord koristada, ootas mind ees ebameeldiv üllatus – keegi oli ühe kabiini täis oksendanud. Koristasin siis neid ilma igasuguse austuseta koheldud toidu jääkprodukte seintelt ja põrandalt oma maniküüritud kätega ja mõtlesis, et siin ma siis nüüd olen, kõrgesti haritud, Eestis karjääri teinud restoranijuht. Ütlen ausalt – enesetunne oli sant ja midagi alandusetaolist kippus hinge pugema.
Järgmisel päeval oli omanikust Shaynie kord koristada ja teda ootas ees sama saatus. Minu suureks üllatuseks tegi ta oma töö ära ja ainus kommentaar oli, et mis nad siis joovad nii palju, kui ei kanna. See olukord illustreeriski erinevust Eesti ja Austraalia vahel – siinne restoranijuht ei arva, et ta on mingiks tööks liiga hea, et seda teha.
Arutasin seda ka hoopis teise valdkonna juhtidega ja tuligi välja, et kui neil on valida kahe töötaja vahel, saab koha see, kes on kunagi teenindajana töötanud – nad on head suhtlejad ja taluvad hästi stressi.
Mul on hea meel näha, et ka Eestis liiguvad asjad sinnapoole, et omanik on n-ö hands on all the time. Eestist pärit töötajaid pean aga siiani paremaks kui siinseid. Just suhtumise ja töötahte poolest. Nii mõnelgi minu tuttaval on restoranis eestlastest töötajad ja uhkusega võin öelda, et nad on väga hinnatud teenindajad – neil on kohusetunne. Eestlane ei võta pohmelli või jalgpalli pärast haiguslehte. Siin saab iga täiskohaga töötaja võtta ilma arstitõendita aastas välja kümme haiguspäeva ja tihtilugu ei jää palju ruumi fantaseerimiseks, miks just konkreetsel päeval koju jäädakse.
Huvitav on siinses ärimaailmas see, et kui vähegi abikaasade erialad kattuvad, luuakse perefirma. See võib olla väike lillepood või restoranikett või midagi kolmandat-neljandat. Et abikaasad ja lapsed koos töötavad, on tavaline ja soositud. Sel moel saab end paremini pere ja töö vahel jagada ning koos veedetud aega hinnatakse kõrgelt. Laste koolitamist peetakse investeeringuks perefirma tulevikku.
Ka ise olin ühel hetkel seisus, kus minu mehe ettevõttest raamatupidaja perekondlikel põhjustel lahkus ja mul abikaasana tuli see amet üle võtta. Mul polnud sellekohast haridust, vähe sellest – polnud väikseimatki kogemust. Nii ma siis hakkasingi täiesti uut asja õppima – kursused, koolitused, lõpuks koolgi, et saaksin olla abikaasale toeks kõiges, mis puudutab finantse. Ka lapsed on meil nii-öelda kontorilaua all üles kasvanud. Nüüd, mil olen iseseisev kahe lapse ema, on just see töö minu sissetulekuallikas. Aga sellest kõigest juba mõnel järgmisel korral.