Siret Kotka. Foto: Riigikogu kantselei
Olen kindlal seisukohal, et Eesti põllumajanduses valitseb viimaste kümnendite suuremaid kriise. Mul pole kahtlustki – kui me tõepoolest tahame, et meie põllumajandus jääks kestma ja töökohad maal püsiksid, on Vabariigi Valitsusel viimane aeg otsustavalt tegutsema hakata!
Kui Euroopa Liit mängib Venemaaga poliitmänge, on Eesti valitsus sellega alati innukalt kaasa läinud, olles neis agar osaline. Aga kui nende mängude tagajärjel kannatab eesti põllumees, laiutab toosama valitsus üksnes süüdimatult käsi. Tõeline riigimees lähtub aga kõigutamatust põhimõttest – julged otsustada, julge ka vastutada! Kahjuks ei saa seda öelda tänase, eelmise, ega ka üle-eelmise valitsuse puhul.
Teame ju, et teised Euroopa riigid suudavad oma põllumeestele maksta siseriiklikke toetusi. Olen veendunud, et sama suudab hea tahtmise korral ka Eesti. Senise ebaõiglase põllumajanduspoliitika tulemusena on tõsises hädas nii eestimaine piima- kui ka sealihasektor. Piimakvootide kadumisega oleks võinud eeldada, et meie piimatootjad saavad nüüd rohkem piima toota, kuid tegelikkuses on olukord olnud vastupidine. Eesti põllumehel on näpud nii põhjas, et ta on valmis oma tõupuhtad lehmad lätlastele müüma või lihtsalt tapamajja viima. Selline põllumajanduspoliitika ei ole jätkusuutlik.
Muide, hetkel oleme piimatootmises Baltikumi tõhusaimad! Kas tõesti oleme valmis seda edu käest laskma? Mulle ja paljudele seakasvatajatele tundub, et kodumaine seakasvatus jätab tänase valitsuse külmaks. Seda põhjusel, et juba aastast 2011 võitlevad seapidajad ellu jäämise nimel, kuna Vene turul ei ole võimalik enam sealiha müüa. Nüüd tõotab Eesti seakasvatusele tulla surmahoop sigade Aafrika katku näol, mis möllas meie metsades koguni aasta, enne kui valitsus mõistis, et katk ei kaogi ise ära.
Tänaseks on valitsuse tegevusetuse tulemusena hävitatud kümneid tuhandeid sigu. See on aga seadnud meie seakasvatuse edasise kestmise suure küsimärgi alla. Eesti Keskerakond annab tänasel avaistungil põllumeeste toetuseks sisse eelnõu, millega koheldaks meie põllumeest võrdväärselt teiste Euroopa Liidu põllumeestega.
Riik peab leidma riigieelarvest võimaluse toetada oma põllumehi üleminekutoetusega ehk täiendava 21 miljoni euroga. Seda võimalust näeb ette ka Euroopa Liit. Peame selle ära kasutama, sest kui me seda ei tee, tähendab see ettevõtte tasandil 40–50%-list otsetoetuse vähenemist. Lisaks Euroopa Liidust tulevale kriisiabile peab ka Eesti riik oma põllumeestele maksma täiendavat kriisiabi.
Olen kindlalt seda usku, et Eesti põllumajandus on meie maaelu üks nurgakividest, mida tuleb hoida ja toetada, et tuhanded maainimesed saaksid tööd ning elu maal säiliks.