Smokie? Who the Fuck is Smokie!?

Smokie – reedel Viljandis, laupäeval Haukal ja pühapäeval Haapsalus. ERAKOGU

Just nii võib omaaegse kultusbändi nime kuuldes küsida inimene, kelle popmuusikaeelistused ja -teadmised on välja kujunenud sel sajandil.

Neil aga, kes möödunud sajandil pea igal nädalavahetusel kohalikus, kuid üle kogu Eesti tuntud ööklubis Africa end vabalt ja hästi tundsid, tõmbub suu äratundmisrõõmust ja nostalgiast naerule. Või siis vähemalt osal neist – oleks ju liig arvata, et see 1970ndatel oma populaarsuse tipul olnud Briti bänd, mis mõnevõrra üllatuslikult 1990ndate keskel end taas edetabelite tippu mängis, kõigile meeldiks. Ja kui nüüd korrektne olla, siis põhines ka 1990ndatel taaslahvatanud populaarsus vähemasti noorema generatsiooni seas suuresti vaid ühel hitil, mis tegelikult pole isegi Smokie enda oma. 1976. aastal Smokie poolt maailmakuulsaks lauldud „Living Next Door to Alice” on hoopis Austraalia popgrupi New World looming aastast 1972.  Austraallased sellega paraku kuulsaks ei saanud. Aga kes neid enam mäletabki…
Omamoodi äraspidine lugu on ka see, kuidas see laul 1995. aastal Smokie taas kuulsaks tegi – jällegi on mängus kõrvalised jõud. Sedakorda oli süüdi Hollandi muusikaline kooslus nimega Gompie, kes Alice’i-loo kaverdada võttis ja kelle versioonis lisandus refrääni kurikuulus rida – „Alice, Who the fuck is Alice!?"
Aga seegi pole veel kõik.
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, tuleb alustada hoopis ühest Hollandi DJ-st, kelle nimi on Onno Pelser (Who is this?!). Pelser keerutas plaate Nijmegeni linnas Gompie-nimelises lõbustusasutuses ja armastas Alice’it. Tal oli selline komme, et kui refräänis oli kõlanud Alice’i nimi, keeras ta volüümi maha, mispeale kogu majatäis rahvast rõõmsalt karjus: „Alice, who the fuck is Alice?".
Mehel nimega Rob Peters, kes oli ühe plaadifirma direktor ja juhtus ühel ilusal õhtul õigel ajal õiges kohas olema, süttis seepeale lambike eredalt põlema – see on ju hitimaterjal! Peters rääkis oma lauljast sõbra Peter Koelewijniga ja juba järgmisel päeval oli lugu uuendusliku lisaväärtusega linti mängitud ning anti kohvikult laenatud esinejanimega välja. Hollandis lendas see kohe kohaliku edetabeli tippu ja Ühendkuningriigis jõudis 17. kohale.
Smokie-meestele meeldis uuenduskuuri läbinud Alice nii väga, et nad otsustasid teha kaveri Gompie versioonist, mis oli kaver nende enda kunagisest hitist, mis omakorda oli laenatud austraallastelt. Lihtne, eksju.

Igal juhul skandeeriti 1990ndate keskel kõikides Eesti ööklubides Alice’i nime ja Smokie ei olnudki korraga enam mingi vana aja ebamoodne muusikaline kollektiiv, mille laulude saatel meie vanemad oma nooruseas ajast ja arust tantsuliigutusi sooritasid.

Otse loomulikult on Alice vaid üks Briti rokilegendi kuulsatest hittidest. Alice’i kõrval seisavad uhkelt „Lay Back In The Arms Of Someone“, „ Stumblin’ In“, „If You Think You Know How To Love Me“, „Mexican Girl“, „Don’t Play Your Rock’n Roll To Me“ – laulud, mille puhul oleks moes olemisest täiesti kohatu rääkida. See on aegumatu klassika, mis kõlab homme õhtul kell 19 Haapsalu Piiskopilinnuse hoovis maailmakuulsa Briti rokilegendi „The Very Best Of” tuuri konsterdil. Oleme siis kohal!

Lisalugu

Üks küsimus kontserdikorraldajale: miks peab Smokiet kuulma ja nägema?

Vastab Tanel Samm, VT Kontsert OÜ
Oleme aastate jooksul Eestisse toonud mitmeid esinejaid. Nende kõrval on Smokie tehnilised nõudmised korraldajale ja iseendale mäekõrguselt teiste vana kooli bändide omadest üle. Nende tehniline tase ei ole aastatega langenud – nad on endiselt sama kõrgel tasemel suurepärane live-bänd. See teeb mul korraldajana kontserdile vastu minnes südame mõnusalt rahulikuks. Smokie koosseisus on ka Terry Uttley, originaalliige alates bändi esimesest, ühes kultuurimajas toimunud kontserdist. Praegune koosseis on koos mänginud 23 aastat ning on Smokie produtsentide ja bändi liikmete hinnangul kõige tugevam nii meeskonnavaimult kui ka tehniliselt. Bändi süda pole aastakümnete jooksul muutunud – Smokie kõlab täna endiselt sama hästi.