Mõnikord peegeldub veetilgas terve maailm. Lääne Elu laupäevase lehenumbri avalugu rääkis sellest, et Läänemaa haiglas sündis laps. Lugesite õigesti – üks laps. Lehe ilmumise päevaks juba kuuepäevane Reili on loodetavasti ilusasti kodus. Palju õnne vanematele!
Aga ikkagi peegeldub selles väikeses juhtumis terve suur maailm. Lapsi sünnib Läänemaal siiski rohkem kui üks paari aasta kohta. Selle aasta juulis näiteks olid neid 23, rohkem kui ühelgi varasemal kuul sel aastal. Ometi on Raili sünd eriline. Seda põhjusel, et juba 14 aastat pole Läänemaal olnud sünnitusosakonda ja siinsed mammad-papad on pidanud käima lapsi ilmale toomas Tallinnas.
See ei ole väga keeruline, sõita 100 kilomeetrit edasi ja tagasi. Ega see väga palju bensiini võta. Saab hakkama. Suures pealinna haiglas tundub kõik mõnus ja turvaline, palju turvalisem kui kusagil väikeses kohas. Kõik said ju vaikimisi aru, et kulude kokkuhoiu pärast oli vaja sünnitusosakond Haapsalust ära kaotada. Nüüdseks on kulude kokkuhoiu pärast ka iseseisev haigla kaotatud, liidetud Põhja-Eesti regionaalhaiglaga. Kõik saavad ravitud, kohati isegi paremini kui varem, haigla teatas hiljuti, et soetas uue mammograafiakabineti.
Ometi on selles, kui mõni laps erandkorras Haapsalus sünnib, midagi väga erilist. Iga laps on eriline, aga selles sünnis midagi, mis sunnib mõtlema ja ütlema, et võib-olla ei ole mõistlik kõike rahas mõõta, kõiges kokkuhoidu taotleda. Mõnikord on mõistlikum unistada, et Haapsalu võiks olla endine täismõõdus maakonnalinn, kus lapsed sünnivad, pangas saab valuutat vahetada ja riigiasutuste kohalikud juhid saavad asju Pärnu või Tallinnata otsustada.
Sekeldused isikukoodi ja nimepanekuga on vaid väike detail paljude hulgas. Elu ühes maakonnalinnas on vaevarikas, eeldades lakkamatut sebimist Tallinna ja Pärnu vahel. Meid olevat liiga vähe, et ise suuremate linnade abita oma maailmas asju ajada. Ometi lapsed sünnivad ja kasvavad inimeseks. Unistus väikesest maailmast pole kuhugi kadunud.