Ann Mari Anupõld: Kennelköha ja kirbutõrje

Loomaarstideni jõuab igasuguseid telefonikõnesid. Üks veidramate seast oli mul sel kevadel, kui mulle helistas üks loomaomanik, kelle koeral ma olin eelnevalt diagnoosinud kennelköha, ning   määranud vastava ravi. Kennelköha on köhimisega seotud koerte haigus, mille nad endale enamasti  suurematelt üritustelt, nagu näiteks näitustelt või võistlustelt, külge saavad. Kui telefoni vastu võtsin, kõlas mulle sealt tervituse asemel esimese asjana vali karjatus. „Täiesti uskumatu!” hüüdis hääl teisel pool toru. Mõtlesin juba hirmuga, et nüüd on korras, panin vale diagnoosi ning koer pole üldse paranenud. Või on haigus hoopis hullemaks läinud? Kõneleja jätkas kohe ilma pikema viivituseta: „Lapsel on nüüd koeraga sama haigus. Täiesti uskumatu, ma ütlen! Nii nakkav. Ei tea, millal see mulle külge hakkab?”

Jäin selle jutu peale korraks täiesti tummaks. Siis küsisin ettevaatlikult, mis haigus lapsel nüüd täpselt on. „Ei noh, seesama köha! Köhivad nüüd täiesti ühte moodi. Lausa võidu!”

Lapsed ja nende mured on minu jaoks küll täiesti must maa. Siiski saan ka mina aru, et kevadisel külmal ja märjal ajal ei tohiks laste tatised ninad või rögased kurgud mingi eriliselt uskumatu nähtus olla. Või siiski? Tollel korral veetsin pikalt aega loomaomanikule haiguse tagamaid seletades, ning seda, et lapse köha on lihtsalt juhuslikult samaaegselt välja kujunenud, ning kindlasti mitte koeralt saadud. Lõpuni jäi mulle aga tunne, et minu juttu päris uskuma ei jäädud. Võib-olla pidi koer oma ülejäänud haiguspäevad lausa õues veetma, et teiste pereliikmete „nakatamisohtu” vähendada. Kes sedagi teab.

Kuigi koerte kennelköha pole kindlasti inimesele nakkav, siis tegelikkuses on tõesti piisavas koguses  haigusi, mis loomadelt ka inimeste peale üle võivad minna. Neid nimetatakse zoonoosideks. Nende  seas on kõigile tuntud marutõbi, borrelioos ja ka linnu- ning seagripp, mille viimastest epideemiatest on möödas vaid mõned aastad. Seagrippi ei tohi segamini ajada Aafrika seakatkuga, mis alates  eelmisest aastast levib ka Eestis, ning ohustab ainult sigu, mitte mingil juhul inimesi. Kõige sagedasemad zoonoosid ei ole aga seotud bakterite ega viirustega, vaid hoopis parasiitidega. Meie lemmikloomade soolestikus toimetavad ussid võivad nimelt hõlpsasti külge hakata ka meile.  Probleemiks saavad nad enamasti nõrgema immuunsusega isikutele, nagu näiteks lastele, vanematele või haigetele inimestele. Kui peres kasvavad loomad ja lapsed väga tihedalt koos, siis tasub loomadele ussikuuri teha vähemasti kord kvartalis. Vastasel juhul tuleb selle võrra rohkem ussitõrjet teha lastele. Paljud loomakliinikud pakuvad ka roojaproovi uurimise teenust, ning pole harv nähtus, kui koerte kakaproovide vahele üritatakse ka mõni lapse oma smuugeldada. Sõbrad ju ikka jagavad kõike.

Lisaks parasiitidele on koduloomadelt võimalik saada ka seenhaigust, mis on kõigile tuntud  ehk kassihaiguse nime all. Loomadel esineb seen erikujuliste ja enamasti sügelevate aladena, kust karv  välja langeb. Inimestel tekivad aga väga tüüpilise ümara kujuga punetavad laigud. Eelmise aasta suvel levis seenhaigus Hiiumaa kasside seas, ja kuna saarerahvas käib sageli just Haapsalus asju ajamas, siis viib nende tee tihti ka sealse loomakliiniku ukse taha. Ühel päeval oli meil aga  ootamatult ukse taga terve rodu hiidlasi ja kassipuure. Punt vanaprouasid näitasid meile vaheldumisi oma loomi ja iseennast, ning hästi varustatud kliiniku kappidest kadusid seeneravimid nagu tina tuhka. Haiguste puhul ei tohi tõepoolest alahinnata nende võimet levida kiiresti ja kaugele.

Lisaks tõelistele zoonoosidele võivad mõned meie koduloomade parasiidid meie selga eksida ajutiselt ja kogemata. Eriti hea meelega teevad seda näiteks kirbud, kes küll inimeste peal pikalt  peesitada ei soovi, aga korraks paar ampsu võtta kõlbab neile küll. Ühes tuttavas talus, kus on loendamatult kasse ja koeri, kirjeldas peremees mulle väga värvikalt sealset kirbutõrjeskeemi. Selle kohta, et  kirbud on taas levima hakanud, on parim indikaator peremees ise, sest just tema saab alati esimesena kirbuhammustuste osaliseks. Niipea, kui ta endalt taas mõne reeturliku laigu leiab, püüab ta õuest kinni esimese ettejuhtuva kassi. Kui kassile on kirbutõrje tehtud, on loom sunnitud  nädalapäevad toas veetma, et kõik sealsed kirbud jõuaksid tema seljast läbi käia ja surma saada. Kass pidavat selleks eriti sobilik olema, sest käib ka maja kõige pimedamates nurkades.

Loomadega üheskoos elades võib ikka igasuguseid asju ette tulla. Peamine on leida hea tasakaal, ja teinekord ei tasu liialdada oma ja looma murede võrdlemisega.