Elis Meiessaar ja Aili Väli. Foto: Arvo Tarmula
Rannarootsi keskuse kingsepad Aili Väli (32) ja tema õpipoiss Elis Meiessaar (24) suhtuvad töösse rõõmuga ja teevad ära ka need tööd, mille teised kingsepad tagasi saadavad.
„Tere! Sooviksin, et õmbleksite mulle vestile mõned embleemid – rinnale Eesti lipu ja tagaseljale vana koera pildi. Ma olen ka nagu see vana koer ju!” naeris lõbus mootorrattur kingseppadele musta nahkvesti ja embleemi ulatades.
„Saab tehtud! See läheb maksma neli eurot ja kätte saab õhtul kell kuus,” vastas kingsepa õpipoiss Elis.
„Mis?! Neli eurot? Neliteist peaksite küsima!” pahvatas rattur, lõi letile 15 eurot ja lahkus.
Rannarootsi keskuse kingseppadele tehakse sääraseid žeste omajagu – Elisele tuuakse tihtipeale lilli ja Ailil on kapp šokolaadi täis. „Ma ei küsi ju kahe nõelapiste tegemise eest raha. Eks siis klient ilmubki magusaga välja,” tõdes kaheksa aastat kingsepa ametit pidanud Aili Väli.
Väli avas Haapsalus oma kingsepatöökoja kolm ja pool aastat tagasi, enne seda oli ta poolteist aastat pidanud töökoda Tabasalus, kus elab ja töötab siiani.
„Mina olen enamiku ajast seal, Elis siin. Elis töötas kõrval lillepoes müüjana. Meil on ta töötanud kolm-neli kuud, aga juba oskab peaaegu kõike teha ja ma olen temaga väga rahul. Minu meelest on naised päris head kingsepad ja teevad seda tööd paremini kui noormehed,” oli Aili kindel. Tema kogemused noorte väljaõpetamisel on näidanud, et naised pööravad kvaliteedile ja viimistlusele rohkem tähelepanu kui mehed.
Tihtipeale suhtuvad aga just mehed naiskingseppadesse skeptiliselt või on koguni šovinistlikud. „Enne oma töökoja avamist töötasin Tallinnas Prismas ja kord küsis üks vene mees oma võtme tagasi, kui sai aru, et mina olengi ka võtmevalmistaja. Ta hakkas ropendama ja sõimama, et mingi naine talle küll võtit ei tee,” meenutas Aili solvavat seika. Ka Eliselt uurivad inimesed, millal kingsepp tuleb. Kui ta ütleb, et see on ta ise, tehakse mõnikord suured silmad. „Aga eks nad vaikselt harju, et naised on kingsepad. Mis seal ikka! Mina mõtlen, et ehk jäängi selle ameti peale. Mulle meeldib väga.”
Kui Väli ja Meiessaar otsustasid kingsepaks hakata, tekitas see nende lähedastes imestust. „Kui ma oma mehele ütlesin, et tahan minna tema sõbra kingsepatöökotta proovipäevale, küsis ta: „Mis mõttes?!” Ta arvas, et ma ei saa niikuinii hakkama, aga õppisin töö kiiresti ära ja jäingi. Paari aasta pärast tahtsin juba oma ettevõtmist teha,” meenutas Aili.
Oma töökodade avamiseni on tarmukas kingsepp Aili Väli jõudnud tänu oma klientidele, kes andekat kingseppa tagant utsitasid. „Kui ikka inimestele naeratad ja suhtled nendega, siis tekib tutvusringkond ja nad ise pakuvad, et kuule, seal on vaba ruum, tee endale oma koht. Mõtlesin, et miks mitte!”
Aili sai endiselt tööandjalt pisikese lihvimismasina, hankis võtmemasina ja paar kappi ning hakkas tööle. Kui hakkas raha teenima, ostis paremad masinad ja niiviisi äri areneski. Uhkusega tutvustab Aili võimsat lihvimismasinat ja vana Singeri õmblusmasinat, millel käis Saksamaal ise järel. „Sellega on juba sada aastat tööd tehtud ja tehakse veel sada,” arvas Aili Väli.
Aili üks peamisi põhimõtteid on, et töösse tuleb suhtuda rõõmuga.
„Inimestele meeldivad rõõmsad kingsepad. Mõnikord teeme klientidele jalanõusid ulatades nalja, et kingi kilekotis kandes on kontsadele eluaegne garantii!”
Naised võtavad ette ka tööd, mida mõni ametivend ära põlgab. Näiteks on nende püsikliendid ratsanikud, kes käivad saapalukke vahetamas, sest mujal neid jutule ei võeta. Tabasallu tuuakse Ailile peaaegu iga päev krossisaapaid, millel tuleb taldu vahetada. See on väga suur ja raske töö. Aili püsikliendid on ka inimesed, kel on üks jalg lühem, mistõttu on vaja üks tald paksemaks ehitada. Selliste klientide seas on näiteks väga palju tantsijaid.
„Kevadel oli meil batuudiralli. Õmblesime suuri batuute, mille sangad kipuvad õmblusest lahti tulema. Paar tundi õmblemist ja seitse ringi oli peale tehtud. Töö on töö,” leidis Aili, kelle juurde leiavad mõnikord tee ka tuntud inimesed. Näiteks lasi alles äsja oma pillikotti kingsepa juures õmmelda Antti Kammiste.
Aili tunnistas, et mõne kliendi nõudmised on säärased, mida täita ei saa. Näiteks toovad jahimehed õmmelda karusnahast püssikotte, aga seda on liiga raske õmmelda.
Väga suure osa kingseppade klientidest moodustavad 30ndais naised, kes toovad parandusse kauneid tikk-kontsaga kingi, et neil kontsaplekk välja vahetada – plastmassist kontsaplekk kannatab ju vaid paar korda käimist.
Kingseppadele viiakse mõnikord parandada ka täiesti uusi ja väga kalleid kingi. „Vahel tuuakse kingad lausa karbiga, nii et hinnasiltki on veel sees. Siis teed tööd ja käsi natuke väriseb. Parem on, kui hinnasilti ei näe, siis tuleb alati paremini välja!” arvas Aili, kes tõi näite, et kord paluti tal 500 eurot maksnud saapad kitsamaks õmmelda. „Pool päeva tegin ja klient oli lõpuks rahul.”
Tihtilugu jõuavad Aili töölauale 300 eurot maksvad nahkkingad, mis meie kliimasse ei sobi, sest kui nahktald läheb märjaks, kuivab ta koledaks. Siis liimitakse sinna kummist pooltallad ja vahetatakse kohe ka kontsaplekid ära.
Teisalt jätab igal aastal umbes 15 inimest oma kingad kingsepa juurde ega lähegi neile enam järele. Kingsepp hoiab kingi poolteist aastat ja viib need siis taaskasutuskeskusesse. „Need on ju korda tehtud ja kellelegi kuluvad ikka ära.
Intervjuu ajal astuvad leti äärde kaks eakamat daami, kes on tulnud meestekingadele järele. „Väga ilusasti tehtud! Aitäh!” lahkusid kliendid. Aili ütles, et algul tuli see klient sooviga kontsaplekk vahetada, aga töö ajal selgus, et kingadel tuli uuesti üles ehitada terved kontsad. Selline asjade käik on kingseppadel väga tavaline.
Sel hetkel otsustasin, et pean ka oma kingad nende kätte jätma. „Tegelikult oleks mulgi vaja kingi õmmelda,” tunnistasin naistele. Võtsin kingad jalast, andsin need üle vahvatele kingseppadele ja sõitsin paljajalu koju.