Keegi meie poliitilistest ametnikest juba praalis sellega, et Eestil on võimekus kontrollida siia jõudnud või siia suunatud võõramaalaste tausta. Too kelkija ilmselt ei tunne taustauuringute sisu ja sügavust. Siinkirjutaja tausta on mulle teadaolevalt uuritud vähemasti 6 korda. Ühel juhul oli tegemist pealekaebusega, teistel kordadel küsiti näiteks seda, kas ma tahan saada palka kord kuus või kahe nädala tagant. Täiesti eriskummalisena tuli küsimus, millal võõrutas ema mind rinnapiimast. Kuidas peaks paariaastane lapsuke seda mäletama?
Minu tausta uuritakse ka praegu. Seda teevad Swedbank, Tallinna kaubamaja ja ka näiteks Elion. Kaude teeb seda isegi Ravimiamet, kes saab jägida minu retseptiarstimite tarvitust, arstitähekeste väljakirjutajaid ning apteeke, kust ma oma rohud ostan. Minu tausta uurib koguni üks mu kauane ja väga lähedane sõber, kes peab enesestmõistetavaks, et ta viib oma mustad sööginõud ise meie kööki, sest see ütleb küllalt palju, kas anumad on pestud või ei mahu kraanikaussi ära. Kas ma ise pole kellegi tausta uurinud? Olen küll ega see olegi mingi patt. Meie perel on peal naabrivalve ja ka meie ise valvame üht teist naabrit. Linna korterelamus ei ole vaja selleks binoklit, maal küll. Linnas on kõnekas juba seegi, kas postkast on tühi või kui täis on ühine prügikast.
Oletagem aga nüüd, et teie naabriks satub olema Aafrikast pärit mustanahaline kristlane. Teie olete ateist (ateist ei pea olema sallimatu), kuid te ei mõista tema keelt ja kuna te pole tema sünnimaal (kui see on sünnimaa?) käinud, siis te ei tea ka seda, mismoodi seal, näiteks Eritreas, ellu jäädakse. Eestis valitseb ekslik arvamine, nagu meile võiksid jõuda Eritrea põgenikud. Kõik nad ei ole sealsed kohalikud, vaid vastupidi, Eritrea on nende jaoks koht, kust pääseda edasi. Nad on sõja-, usu- ja majanduspõgenikud. Kuidas te kavatsete teha kindlaks nende tausta, kaasa arvatud nende tervisliku seisundi ning kas te usaldate neile naabrivalve? Eestis on teada kõigest üks inimene, kes on Eritreas töötanud. See on riigikogu liige erukindral Ants Laaneots (Re), kellele väekoondise ülema vanemnõunikuna allus 42 000 sõjaväelast. Väekoondise ülemaks oli mustanahaline kindral, kes pidas lubatavaks inimesi ohverdada. Kuid ka kõige parema tahtmise juures ei jaksa Ants Laaneots menetleda kõiki Punase mere rannikult laevale pandud mitte-eurooplasi. Ja muhameedlaste jaoks pole meil kindralitki.
Üks asi on odav tööjõud, teine asi põgenikud, kolmas illegaalid. Viimane oskussõna tähendab kaht erinevat seisundit. Illegaal võib olla niisugune ebaseaduslik piiriületaja, kellel puudub viisa ehk seaduslik õigus siseneda teise riigi territooriumile. Ent illegaal võib olla ka eksitava legendiga luuraja, kes tuleb sisse vale nime ja eluloo all ning varjab oma tegelikku ülesannet. Eesti kroonuvõimud on korduvalt väitnud, et me vajame võõrtöölisi, näiteks keevitajaid. Keevitamine on oskustöö, mis nõuab koolitust. Ma ei tea aga ainsatki araabia-eesti sõnaraamatut, mis sisaldaks keevitamisalast terminoloogiat. Kas keegi meist on näinud küsimustikku, millele vastamiseks peab Tuneesiast pärit põgenik teadma, mis on keevitajale ette nähtud eripiim? Lehtse turbatööstuses oli eripiima normiks pool liitrit, rasvaprotsendiks tõenäoliselt 3. Ükski ei uurinud, mida tegid eripiimaga mehed, kes piimasuhkrut ei talunud.
Tahan öelda, et põgenikud tulevad Eestisse mitte ainult lootuste, vaid ka nõudmistega, kusjuures just viimaseid me tegelikult ei tunne. Olen näinud kolme mikroühiskonna hajumist ja Eestist lahkumist: tatarlasi, tšetšeene ja mustlasi. Olen näinud ka Ingerimaa soomlaste, juutide, Volga-sakslaste ja lätlastest poliitiliste põgenike hajumist ning kas kohanemist või väljarännet. Enamik neist tahab kodumaad, mitte hulkumist. Minu arvates ei ole Eesti iseseisvuse ideaaliks siiski mitte olla läbirändemaa ehk etniline Matsalu. Vastasel korral muutume vaksaliks ehk ootesaaliks.
Põgenikud ei jõua meieni ainult Itaaliast või Kreekast. Nad võivad sattuda meile ka Türgist ja Venemaalt. Türgi probleeme Eestis enamasti ei käsitleta, kuna ta ei kuulu Euroopa Liitu. Kreekat on Eesti Vabariik aidanud, Türgit veel mitte ja meil on võimatu aidata Venemaad, kes ei tunnista meie okupeerimist. Tahtes neis asjus edasi liikuda, peaksime saama selgust kahes punktis. Esmalt selles, missuguse summa ulatuses Euroopa Liidu ühiskassa kompenseerib Eesti kodanikule asüülitaotleja elutegevuseks vajalikud kulud. Teiseks selles, kas asüülitaotleja taustauuringud kuuluvad delikaatsete isikuandmete hulka või mitte.
Neid punkte pole pandud isegi mitte päevakorda.
Peeter Olesk Tähtvere mõisas 2. juulil 2015
Minu arvates peaks salastatud olema vaid see,kas said tripperi emalt või õelt. Või isalt või vennalt. Ülejäänud info peaks avalik olema. Kui Eesti on veel riik,siis otsustab ise,keda võtta.Meie enda inimesed lähevad väikese palga pärast Soome ja mujale. Aga raha moslemi illegaalide jaoks on küll ? Meie kultuur ja arusaam elust on väga erinev. Aga eks valimised on varsti jälle.
kindlalt edasi