Haapsalu 10. klaasipäevad lõhuvad klaasikunsti piire, eksponeerivad inetust ja vormivad sulaklaasi arbuuskoores.
Esmaspäeval alanud klaasipäevad Haapsalus Evald Okase muuseumi õuel näitavad muu hulgas „inetut” klaasi ja on nii mõneski muus mõttes varasemast teistsugused.
Rootsi klaasikunstnikule Fredrik Nielsenile, kes kasutab oma loomingus popkultuuri elemente, meenutab väikeses Haapsalus peetavate klaasipäevade õhustik „nii veidralt, kui see ka kõlab” Seattle´i suurte klaasistuudiote oma.
Kuuma klaasi stuudiod pole just tavalised ja on üle kogu maailma natuke ühtemoodi, ütleb Nielsen.
Rootsi klaasikunsti rokkstaar
Nielsenile „Rootsi klaasikunsti rokkstaarina” pole võõras gräfiti, meedia ja muud nüüdisaegsed vahendid, mida ta iidsesse klaasikunsti segab, muutes seda intrigeerivamaks ja põnevamaks, ning toob klaasikunsti inetuse esteetikat.
1998. aastal klaasikunstnikuna alustanud Nielsen ütleb, et talle on algusest peale meeldinud eksperimenteerida. Kuuma klaasi tegemine on igal pool maailmas kallis, nii et sellega eriti ei eksperimenteerita.
„Minul on olnud piisavalt õnne ja võimalusi teha täpselt seda, mida ma tahan. Kasutada seda tohutu kallist ja võimsat materjali, nagu pigistatakse tuubist värvi,” ütleb Nielsen.
Nielseni kohta võib öelda mida iganes, kindlasti aga ei iseloomusta teda ja tema loodut hillitsetus ja ilu, mis loomuldasa iseloomustavad klaasi kui materjali.
„Ilusat klaasi teha on lihtne. Koledat klaasi teha on palju keerulisem,” ütleb Nielsen.
Nielsen ütleb, et kogub informatsiooni, tunnetab seda ja valab siis klaasi, paiskab välja. „Kunst on idee. Klaas on enese väljendamise vahend kõige laiemas mõttes,” ütleb Nielsen.
Otse loomulikult pole loomuldasa kaunisse klaasi valatu ilus, kindlasti pole see ka funktsionaalne, nagu klaasikunsti puhul ollakse harjunud.
Et „inetut” ja ebafunktsionaalset klaasi müüa, hakkas Nielsen müüma iseennast, oma isiksust, „inetusest” ja ebafunktsionaalsusest klaasist sai hästi müüva isiksuse osa, nii et hästi müüma hakkas ka „kole” klaas, Nielsenist aga sai eksperimentaator ja Rootsi klaasikunsti rokkstaar. Sellega aga asi ei piirdunud.
„Mingil hetkel adusin, et pärismina ja esindusmina vahele tekkis lõhe, mida omakorda oli kunst luua ja tajuda,” ütleb Nielsen.
Ometi ei saa Nielsengi klaasikunstnikuna üle ega ümber värvist ja valgusest, mis on klaasikunstnikke sajandeid paelunud. Nielsen imetleb kuuma klaasi sügavaid toone, mis paraku jahtudes hajuvad. Et hajusaid skulptuure piiritleda, värvib Nielsen klaasi. Vaatajat „petab” ebafunktsionaalset klaasi loov Nilesen aga käepidemetaga. Kui esemel on käepide, siis tundub ta funktsionaalne. Käepidemest saab vaataja aru. See on turvaline element, millesse pilk ja meel haakub. Nielseni puhul võib küll selguda, et lähemale astudes pole käepidemega midagi pihta hakata, sest sellest on võimatu haarata, nii et funktsionaalsus on illusioon.
Peale idee on kunst kordamine, ütleb Nielsen. Kui midagi piisav hulk kordi korrata, omandab see hoopis teistsuguse tähenduse, ütleb Nielsen ja üha kordab funktsionaalsuse rakkes olnud käepidemeid, mis saavad lõpuks vabaks.
Evald Okase vaim
Klaasipäevade peakorraldaja Kai Koppeli sõnul on tänavuste klaasipäevade eripära peale piiride lõhkumise isepuhuvate klaasikunstnike rohkus.
Puhuvaid kunstnikke iseenesest ei jookse sugugi igal pool ringi. Enamasti korraldatakse asi nii, et kunstnikult on idee, klaasiga toimetab põrgukuuma lõõmutusahju ees aga meister. „Aga tänavu, jah, on põhimõte see, et kõik puhuvad ise,” ütleb Koppel.
Klaasipäevade kaaskorraldaja Kati Kerstna ütleb, et kohal on ikka väga võimsaid puhujaid, ja üldse on kunstnikke kohal rohkem kui kunagi varem: tervelt kuusteist.
Eksperimentaalset vormipuhumist saab harrastada Saksamaa parima klaasipuhuja, klaasikunstnik Torsten Rötzschi käe all. „Kasutame erinevat vormimaterjali, sellist, mida tavaliselt ei kasutata, näiteks arbuusikoori või paprikat, et tunnetada, mis võimalusi üldse on, piire laiendada ja muuta tõsist puhumist vabamaks,” ütleb Kerstna.
Kuigi klaasipäevad algasid esmaspäeval, on klaasiahi muuseumi õue peale üles pandud tervelt nädala jagu varem, Kai Koppel on selle eest hoolt kandnud, muretsenud ja sättinud. Seda on ta teinud juba kümnendat suve jutti, sest just nii kaua on kuuma klaasi päevi Haapsalus peetud.
Tänavu esimene puhuja õue peal on Simone Fezer Saksamaalt. Simone on kohale jõudnud pühapäeval, vaadanud muuseumis ringi ja vaimustunud maestro Okase volüümikatest naisaktidest. Esmaspäeva keskpäeval toimetab Simone lõõmutusahju ees ja puhub… klaasist tisse. Ühel hetkel kleepub volüümikas tiss kitsukese ahjuukse külge ja läheb nässu. Simone rullib tissi klaasipiibu ümber spiraaliks ja torkab uuesti ahju.
Kati Kerstna ütleb, et kunstnikud ei lase end vussiminekust häirida, otse vastupidi: Haapsalu klasipäevadel imetletakse just väikese klaasistuudio keerulisi tingimusi, seda, et peab arvestama ilma, tuule ja näiteks väikese ahjuauksega.
Selle nädala jooksul Okase muuseumi õuel loodust sünnib laupäevaks näitus, mida juba praegu järk-järgult muuseumi kõige uuemas, pööningugaleriisse üles pannakse.
Teoste sünnile saab iga huviline iga päev Okase muuseumi õue peal kaasa elada. Muuseumi väravad tehakse lahti hommikuti kell kümme.
Klaas ise aga tungib oma 10. sünnipäeval linnaruumi ka mujal. Haapsalu kunstikooli galerii täidab laupäevast näitus „Jäljetud jäljed” (Merle ja Erki Kannus, Kairi ja Herbert Orgusaar ning Kati Kerstna). Haapsalu linnuse väravatornis eksponeerib Riho Hütt graveeringuid (näitus „Käsilased”).
Klaasipäevadel osalevad Torsten Rötzsch ja Simone Fezer Saksamaalt, Susanne Koskimäki Soomest, Fredrik Nielsen Rootsist, Aleksandra Stencel Poolast, Patrick Illo Slovakkiast, Julia Pociute, Indre Stulgaite-Kriukene ja Remigijus Kriukas Leedust ning Eesti klaasikunstnikud Kai Koppel, Liisi Junolainen, Kateriin Rikken, Eili Soon, Kairi Orgusaar, Herbert Orgusaar ja Kati Kerstna.
FOTOD: ARVO TARMULA
