Pärnakad ja saarlased boccia mänguhoos.
1. juulil toimus Läänemaal Pusku külas Tooraku turismitalus Lääne-Eesti pimedate organisatsioonide kaheksas suvepäev, mille korraldaja oli seekord Läänemaa Nägemisvaegurite Ühing.
Kohale oli tulnud 41 nägemispuudega inimest koos saatjatega: Saaremaalt 11, Pärnumaalt 14 ja Läänemaalt 16 inimest. Suvepäev algas hommikukohvi, küpsiste ja maitsva kringliga. Traditsiooniliselt alustati suvepäeva lipu heiskamisega, lauldi mõnus suvepäeva laul, kõlasid tervitused ja päev võiski alata.
Esimesena võtsime ette viktoriini „Meie Eesti”, mille küsimused koostas Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu. Mälu ragistamiseks moodustas iga ühing neljaliikmelise võistkonna. Pean tunnistama, et tean ja tunnen oma Eestit vähe. Teadjamad ja kõvemad pähklipurejad olid saarlased, kes said 10 punkti ehk kaks kolmandikku võimalikust skoorist. Järgnesid pärnakad ja läänlased.
Pärast viktoriini ootas meid juba riigikogulane Andres Ammas Eesti Vabaerakonnast, kes rääkis poliitikast, Riigikogu tööst, kultuurist, haridusest ja ajakirjandusest. Hea meel oli tõdeda, et aktiivsetel kuulajatel oli tekkinud palju küsimusi. Lõunasöögi ajal mängis 12aastane Mona Pihlakas karmoškal lustakaid lugusid, millest kõik suvepäevalised olid vaimustuses. Karmoškat on ta õppinud pool aastat. Lisaks oskab andekas Mona mängida klaverit, kitarri, plokkflööti ja laulab.
Boccia – Itaaliast pärit petangisarnane mäng
Pärast lõunasöögijärgset puhkust algas boccia mängimine, mis sarnaneb petangiga ja on paraolümpia ametlik spordiala. Bocciat mängitakse kergemate kuulidega ja see on kohandatud puudega inimestele. Seda saavad mängida ka täispimedad – võib kasutada abistajat, kes teadustab emapalli suunda ja kaugust. Väljaku suurus on 6×12 meetrit ja mängijate ees olev ala on tähistatud pooleteistmeetrise keelualana, kuhu ei tohi valget värvi emapalli visata. Korraga saab mängida kaks kolmeliikmelist võistkonda.
Mängijad seisavad vaheldumisi rivis üksteise kõrval ning ühe võistkonna iga liikmel on kaks punast kuuli, teise võistkonna igal mängijal on kaks kollast kuuli. Mängus visatakse kõigepealt valge emapall väljakule ja siis värvilised kuulid sinna järele, võimalikult emapalli lähedale. Mäng lõpeb siis, kui kõik kuus mängijat on saanud väljakule visata valge emapalli. Punkte arvestatakse vastavalt sellele, mitu samavärvilist kuuli on emapalli läheduses. Boccia oli väga emotsionaalne ja mängulusti jätkus kaheks tunniks. Parimad võistkonnad olid Läänemaa II, Pärnu II ja Läänemaa I. Suur tänu kohtunikule, Läänemaa Puuetega Inimeste Koja tegevjuhile Jaak Pihlakale ning tema tütardele Monale ja Elisale toreda mängu korraldamise eest!
Samal ajal kui mängijad heitlesid mänguväljakul oma kuulidega, oli tegevust ka neil, kes bocciat ei mänginud. Ele ja Heidi Nugise juhendamisel toimus töötuba ehk -õu, kus joonistati, tehti ilusaid kaarte, värviti kivist lepatriinusid ja muud põnevat. Järgmisena pidi iga ühing õpetama nägemispuudega inimestele ühe laulu, tantsu, mängu või muud põnevat. Kõige julgemad olid saarlased, kes õpetasid hobusemängu. Läänlaste line-tants oli veidi raskem. Pärnakate regilaul lisas inimestele särtsu ja esinemisrõõmu.
Õhtu lõppes tantsukeerutamisega
Kätte jõudis tunnustamise ja tänamise aeg. Meeneid jätkus kõigile, kes vähegi viitsisid suvepäevast osa võtta või lihtsalt kohale tulla. Ühingute juhte tänati omavalmistatud tänukirjade, kadakast meisterdatud medalite ja heegeldatud rosettidega. Pärast õhtusööki langetati laulu „Õrn ööbik” saatel laagrilipp. Siidist sinine lipp pandi ilusasti kolmnurgaks kokku ja anti selle omaniku kätte. Tänu ühingu liikmele Leida Kolgale!
Kaunisse päikesepaistelisse suvepäeva jätkus ka nostalgiat. Pärnakate kitarristi saatel algasid vanade aegade meenutuseks „Horoskoobi“ laulud. Kohale jõudis ka ansambel Sass ja tantsuhuvilised said muusika saatel jalga keerutada.
Suvepäev oli imekiirelt jõudnud õhtutundideni ja pärnakad alustasid peagi koduteed. Saarlased ja läänlased keerutasid ühiselt tantsu ning laulsid pillimehele kaasa. Kahju oli lahku minna, aga südamesse jäi leegitsema rõõmutuli, sest Lääne-Eestis on nii tublid ja tegusad pimedate organisatsioonid.
Suur tänu Pärnu Pimedate Ühingule, Saaremaa Pimedate Ühingule ja Läänemaa Nägemisvaegurite Ühingule!
Järgmisel suvel on kavas kohtuda Pärnumaal.
Tiiu Leidsalu