Anvar Samost.
Läks vaja Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkogu, et öelda Eesti ajakirjandusele: ajakirjandus on ikka ajakirjandus, hoolimata sellest, millisel viisil seda avaldada.
Lõppfaasis vaidluseks Delfi versus Eesti riik muundunud anonüümsete kommentaaride kohtusaaga jõudis sel nädalal loogilise lõpuni. Kõigist mõeldavaist kohtuinstantsidest viimane kinnitas sama, mida kõik eelmised: ajakirjandusväljaanne vastutab oma sisu eest ning see vastutus ei kujuta endast Euroopa põhiväärtuste hulka kuuluva sõnavabaduse piiramist.
See on Eestile märgiline kohtuasi, vähemalt sama märgiline nagu maadevahetuse lugu. Aega läks Vjatšeslav Leedo solvamisest alguse saanud vaidlusega enam-vähem sama kaua kui maadevahetusega ning sama keeruline saab olema kaotanud (kuigi pigem peaks Delfit koos muu ajakirjandusega võitjaks lugema) poole leppimine allajäämisega.
Asi iseenesest on ju lihtne. 2006. aastal kirjutasid kümned inimesed Delfis avaldatud jääteede lõhkumist kirjeldanud uudise juurde solvavaid ja ähvardavaid anonüümseid kommentaare Saaremaa Laevakompanii asutaja kohta. Need kommentaarid olid avalikud kuus nädalat ehk hetkeni, mil Leedo esindaja väljaande poole pöördus. Juba esimese astme kohus leidis, et ajakirjandusväljaanne kannab vastutust avaldatava eest, ja mõistis Leedole välja pigem tagasihoidliku kahjutasu (5000 krooni ehk praeguses rahas 320 eurot). Otsust ei muutnud ka järgmised kohtuastmed, sealhulgas Euroopa tasandil.
Hiljemalt pärast riigikohtu otsust tegid suuremad veebiväljaanded hulga ümberkorraldusi lugejakommentaaride avaldamise asjus. Peamiselt seisnesid need järelmodereerimise tugevdamises, mitmesuguste filtrite ja keelunimekirjade parandamises ja loomises, isikustatud kommenteerimisele eelisseisundi andmises, kommentaaride käsitlemise reeglite loomises ning nende reeglite karmistamises. Sellest hoolimata jäi vähemalt Ekspress Grupp seisukohale, et kohus on piiranud anonüümsete kommentaaride eest väljaandele vastutuse panekuga sõnavabadust ning anonüümne kommenteerimisvõimalus kujutab endast ühiskonnale olulist väärtust.
Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoda ütles ajakirjandusväljaandes anonüümsete lugejakommentaaride avaldamise kohta järgmist:
– kuna kommentaaride avaldamine lähtub ärilisest huvist, siis tuleb avaldav ettevõte lugeda kommentaaride väljaandjaks/avaldajaks;
– oluline on, et Delfi näol on tegemist suure professionaalselt juhitud uudisteportaaliga, mis tegutseb ärilistel eesmärkidel uudiseid avaldades ning lugejaid neid kommenteerima kutsudes. See eristab ajakirjandust muust internetis ilmuvast nagu foorumid või sotsiaalmeedia, kus platvormi haldaja ei paku ise mingit sisu ja kus sisu looja võib olla näiteks oma veebipäevikut või kodulehekülge pidav eraisik;
– kommentaarid ei vääri sõnavabaduse kaitset, kui need on käsitletavad vihakõnena või üleskutsena vägivallale;
– ettevõte, mille põhitegevuseks on ajakirjanduse väljaandmine, peab suutma ennetavalt hinnata riske, mis tulenevad tema tegevusest;
– asjaolu, et väljaande haldaja ei ole ise (anonüümsete) lugejakommentaaride autor, ei tähenda, et tal ei ole kontrolli kommentaarikeskkonna üle. Kommentaaride autorid ei saa neid pärast avaldamist muuta ega kustutada – see õigus on ainult väljaandel. Nii ei saa ajakirjandusväljaannet pidada pelgalt passiivseks teenusevahendajaks;
– solvatud isik võib pöörata oma nõude väljaande, mitte kommentaari tegeliku autori vastu, sest autori tuvastamine võib olla talle tehniliselt või õiguslikult keeruline. Samuti on väljaandel üldjuhul paremad majanduslikud eeldused kahju hüvitamiseks;
– arvestades laialdasi võimalusi, mis internetis arvamuse avaldamiseks olemas on, ei saa uudisteportaalide kohustust vihakõne ja ähvarduste piiramiseks võrdsustada eraviisilise tsensuuriga;
– kahjustatud isikule internetis järelevalve teostamise kohustuse panemine oleks ebaproportsionaalne;
– sõnavabadus ja kaitse maine kahjustamise eest peavad olema tasakaalus.
Hea, et selgus on käes. Kahju on sellest, et ennustatava tulemuseni jõudmiseks on kulunud väga suur hulk energiat ja aega, mida oleks võinud kasutada Eesti ajakirjandusele olulisemate küsimuste lahendamiseks. Näiteks Facebooki ja Google‘i viimiseks kohalike väljaannetega võrreldavatesse konkurentsitingimustesse või telekomide tulu jagamiseks viisil, mis arvestaks meedia panust selle tulu loomisel.