0

Haapsalu raamatukoguhoidja käsikiri pälvis romaanivõistluse žürii tunnustuse

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Kirjanike Liit kuulutas Kirjanike Majas välja 2015 a. romaanivõistluse võitjad

Helve Undo Tallinnas kirjanike majas tunnustust vastu võtmas. 
Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht  

 

Läinud nädalal lõppenud romaanivõistluse žürii märkis tunnistähega ära Haapsalus aastaid raamatukoguhoidjana töötanud Helve Undo käsikirja „Mõtetes elatud elu”.  

„Uskumatult uhke tunne,” ütles üle 30 aasta Haapsalus Kuuse tänaval gümnaasiumi raamatukogus töötanud Helve Undo. „Siiamaani ei usu.”

Undo ütles, et hakkas sügisel kirjutama järjejuttu ajakirjale Naised. Üks järjejutt oli tal seal juba ilmunud ja kui ajakirjast anti märku, et hakaku järgmist kirjutama, hakkaski. Puhtast igavusest, sest „mis sa talvel ikka teed”.

Kui tuli teade romaanivõistlusest, tekkis huvi, ja ta hakkas lugu pikemaks kirjutama. „Mõtlesin, et proovin,” ütles Undo. Üks põhjus proovida oli, et korraldajad lubasid anda tagasisidet, aga nüüd „sai tagasiside liigagi hea”.

Käsikirjas üle 200 leheküljega „Mõtetes elatud elu” kvalifitseeris Undo naistekaks. See räägib ühe vanema naise elust pärast ema surma, mil naine vaatab tagasi suhetele emaga, enda elule, lapsepõlvele. Undo ütles, et kuigi tema lugu võib tunduda autobiograafiline, püüab ta oma lugusid pigem välja mõelda. Kuigi, eks üht-teist tule ka enda pealt kirjutada, aga suurem jagu on väljamõeldis. Lugu mõjutab ka see, mis on kirjutamise ajal päevakorral.

„Talv läbi läksin hommikul köögilaua taha tööle, laupäev ja pühapäev oli vaba,” kirjeldas Undo. Ta tunnistas, et tegi raamatu kallal tõsist tööd ja kirjutamine võttis päris kaua aega. Sügisel alustas ja kui veebruari alguses tähtaeg kukkus, saatis käsikirja ära. Tundis ennast siiski ebakindlalt ja hakkas peagi oma tegu kahetsema.

Undot võlub ta sõnul kirjutamise protsess. Lugu tuleb tal nii, et ise ka ei tea, kust. Üht sellist tulekut kirjeldas Undo nõnda: tuli üks tegelane, nimega ja puha, aga lugu kaasas veel ei olnud. Ta jättis kirjutamise pooleli ja ütles tegelasele: järgmine kord, kui tuled, võta lugu ka kaasa. Nii läkski.

„Mõnus protsess, kui selle sees oled,” kiitis Undo kirjutamist.

Kirjutama hakkas ta siis, kui raamatukogutööst ära väsis ja koju jäi, nii on tema lood kõik „igavuse viljad”. Talvel pole midagi teha, eriti kui sa ei ole ka seriaalivaataja.

Alguses oli ajakiri Naised. Seal tuli kirjutada lugu teejoomisest. Tema lugu sai väikese auhinna ja kui tütar sellele järele läks, öeldi toimetusest, et las ema kirjutab veel. Mitu aastat tagasi ilmus Undo „Popipäev” järjejutuna Lääne Elus, kuid nüüd võib romaanivõistlusel äramärgitud käsikirjast saada Undo esimene raamat.

„Seda otsustab saatus, kas tahab selle loo kaante vahele panna,” ütles Undo. Praegu on üks kirjastus temaga ühendust võtnud, käsikiri on saadetud, aga mis edasi, ei ole veel teada.

Suviti elab Undo Hara külas, talvel linnas. Kirjutamiseks on tal vaja üksindust ja nurgas tasakesi mängivat Klassikaraadiot.

Helve Undo on lõpetanud Viljandi kultuurhariduse kooli. Ta on töötanud Haapsalu lasteraamatukogus ja Haapsalu gümnaasiumi raamatukogus.

 

Kirjanike liidu romaanivõistlus 

• I koht. Armin Kõomägi. „Lui Vutoon”.
 II koht.  Märt Laur. „Lahustumine”.
• III koht. Jim Ashilevi. „Kehade mets”.
• IV koht. Helen Eelrand. „Suluseis”.
Žürii märkis ära Tamur Kusnetsi, Tea Lalli, Mairi Lauriku, Mann Loperi, Ilmar Särje ja Helve Undo käsikirjad.
Võistlusele saadeti 94 tööd, see on Eesti romaanivõistluste kõigi aegade rekord.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz