4

Erkki Bahovski: Immigrandid: ajaloolised hirmud ja reaalpoliitika

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

bahovski

 

Euroopa Komisjoni pakutud immigratsioonikvoot ehk 1064 pagulast  on tekitanud Eestis nii tulise debati, mida ei mäletagi pärast kooseluseaduse üle toimunut.

Nagu kooseluseaduse puhul, on ka nüüd kired lõkkama löönud, halle toone peaaegu ei ole. Immigratsioonikvoodid on küsimus, millesse on põimunud nii väärtused, kalk reaal- ja sisepoliitika kui ka ajaloolised hirmud. Mis jääb neist teguritest domineerima, on tõesti raske küsimus, kuid juba praegu on selge, et arvestada tuleb kõigiga.

Euroopa üks põhiväärtusi on aukartus iga üksikisiku inimelu ees. See on põhjus, miks on Euroopa riigid keelustanud surmanuhtluse. See tähendab ka, et iga inimest tuleb hädas aidata, olenemata tolle rassist, usulisest kuuluvusest või soost. Euroopa Liit sümboliseerib kogukonda, kus kõigil on seaduse ees samasugused õigused. Kui kuulutada, et mõni inimene on oma sünnipäralt parem kui mõni teine, tähendakski see Euroopa väärtustega vastuollu minemist. Sestap kuulub pagulaste/põgenike aitamine olemuslikult Euroopa põhiväärtuste hulka – abistamisest keeldumine võib viia sama tulemuseni ka Euroopa sees. Kui kõik hakkaksid tekki enda poole kiskuma, jõuaksime sõjaeelsesse seisukorda. Eestile see hästi ei lõpe.

Kui aga Eesti vaatab probleemi reaal- ja sisepoliitiliselt, siis aktsendid muutuvad. Kalk reaalpoliitika ütleb meile üsna banaalselt, et kui tahame, et meid aidataks, peame ka meie teisi aitama. Kui tahta, et Euroopa Liidu lõunapoolsed (loe: immigrante massidena vastu võtvad) riigid meid Venemaa küsimuses mõistaksid, tuleb ka neid mõista. Muidu istume tõesti nagu kult rukkis ja pahandame, miks mingi ELi riik soovib Venemaaga mingeid eridiile teha. Meie tahteavaldus pole veel mitte sadade immigrantide vastuvõtmine, vaid kas või uurimine, mida me saaksime lõunapoolsete riikide heaks teha. Euroopa Komisjoni kava ei tähenda ka praegu veel, et nood hüpoteetilised 326 pagulast siia jõuaksid, sest komisjoni ettepaneku peavad heaks kiitma liikmesriigid, sh Eesti. Võib vahest peaaegu täiesti kindlalt öelda, et kvoodid ei jää komisjoni pakutud tasemele, aga milliseks täpselt, see oleneb diplomaatiast.

Välispoliitikas ei saa kõiki asju ajada avalikult, ehkki demokraatlikud ühiskonnad on kindlasti välispoliitikas avalikustatuse taset kergitanud. Ikkagi jääb olukordi, kus sõlmküsimusi tuleb lahendada kiiresti ja rahva arvamust küsimata. Diplomaatias ei saa kõiki otsuseid panna rahvahääletusele. On aga hea tava, et välispoliitiliselt olulisi otsuseid langetaval või lepinguid sõlmival valitsusel on rahva usaldus. Siis on ka valitsusel lihtsam pärastpoole sõlmitud lepinguid selgitada. Vähem kui kolm kuud pärast valimisi on aga Eestis asjalood nii, et summaarselt on valitsuserakondade toetus 40 ja opositsioonil 52 protsenti. Päevselge, et mis tahes otsuseid soovib valitsus teha, põrkub ta rahva umbusule. Immigrantidega on samasugused lood – valitsust lihtsalt ei usuta.

Teisest küljest tundub, et mõni soovibki valitsuserakondade nõrkust ja immigratsiooniteema tundlikkust ära kasutada oma poliitiliste punktide skoorimiseks. Igasugune katse käivitada konstruktiivset arutelu põrkub kohe süüdistustele ’tolerantsidiktatuuris’, ’liberastias’ või kas või rahva arvamuse eiramises. Kust te teate, mida rahvas arvab? Võidakse ju öelda, et kui näiteks 1987. ja 1988. aastal poleks fosforiidi kaevandamise plaanile otsustavalt vastu seistud, oleks Virumaa praeguseks pahupidi. Sestap tasuks justkui seista immigrantidele vastu ka praegu, ilma et üldse midagi arutataks.

2015. aasta pole siiski see aeg, mis üle veerandsaja aasta tagasi. Eesti otsustab ikka ise oma immigrantide üle, kuid on arusaadav, et ajaloolised hirmud mängivad siin suurt rolli. Kontrollimatu immigratsioon Eestisse pärast sõda tekitas olukorra, kus eesti keele ja kultuuri vähemusse jäämine oma maal muutus reaalseks väljavaateks. Nii tunduvadki komisjoni pakutud kvoodid väga mehaanilised, kus ei arvestata liikmesriikide ajalooliste eripäradega.

Mehaanilised paistavad kvoodid ka sellepärast, et pagulased peaksid igas liikmesriigis tegemist tegema mitmesuguste lõimumiskavade ja -traditsioonidega. Ka eri keeltega. Suhteliselt lahtiseks jääb ka küsimus, kuidas pagulased näiteks Eestisse jääksid, kui enamikus Euroopa Liidus kehtib Schengeni viisaruum, kus dokumente piiril ei kontrollita. Kui ette kujutada potentsiaalset pagulast Euroopasse suundumas, on tal tunduvalt lihtsam minna näiteks Prantsusmaale, Itaaliasse, Ühendkuningriiki, Hollandisse või Saksamaale, kus ees on tavaliselt rahvus- või usukaaslased ja nii mõnelgi korral ei pea keelt õppima põhjusel, kas seda juba räägitakse või pole oma kogukonnas lihtsalt asukohamaa keele õppimine vajalik.

Kui Eesti otsustab pagulasi vastu võtta, tuleb saata algusest peale signaal, et siin kehtivad Eesti seadused. Sellekohane näide pole muidugi meeldivaimate killast, aga kui kaks islamisti üritasid hiljuti terroriseerida prohvet Muhamedi karikatuuride näitust Texases, lasti nad maha paarikümne sekundiga. Eestis kehtib sõnavabadus ja vägivallatsemist ei tolereerita, see peaks olema kohe selge. Ka need on Euroopa väärtused.

Kokkuvõtteks: immigrantide teema toob meelde valusad ajaloolised hirmud. Ühest küljest meenutame mitte just väga hea meelega kontrollimatut immigratsiooni pärast sõda, teisest küljest aga meenub 1939. aasta, mil Eesti jäi üksi ega leidnud enam liitlasi. Mõistagi on need sündmused ka omavahel seotud – kui me oleksime suutnud 1939.–1940. aastal oma iseseisvuse säilitada, poleks siia toodud ka massiliselt immigrante. Leida kompromiss välispoliitiliselt mitte üksi jäämise ja massilise immigratsiooni vahel, see näikse olevat Eestile põhiküsimus.

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
olaf
olaf

Kompromiss üksi jäämise ja massilise immigratsiooni vahel?? Siin ei ole kompromissi. Kindel “ei” massilisele immigratsioonile. Kas E. Bahovski väidab, et Eesti diplomaatia on alla käinud või seda ei eksisteeri, et me jääme üksi?

Külamees
Külamees

Valge inimene ei ole eriti tark-seesamune haige vajadus prohvet Muhamedi karikeerida…kas keegi on mõelnud kui palju uusi islamisõdalasi see innustab relvile?Sõnavabadus ja huumorimeel on toredad asjad,aga vabadusega peab kaasnema ka mingi mõõdutunne.Kui muidu vaimuvõimed puuduvad,siis saab selliste asjadega end suure tegijana tunda-üsna mage lugu.

päeva nali
päeva nali

uk itaalia ja belgia sõidavad põhaj aafrikasse ja toovad immigrandid oma laevadega euroopasse, senikaua kuni saudi araabia iisrael ja naaberriigid ei ole võtnud märkimisväärse koguse immiragnte oma riiki ei ole vaja ka meil neid siia lasta, arvestage sellega, kui lasete nad siia, seda võib võtta kui riigi reetmist ja siis juba peab vastavalt tegutsema, kellegil ei ole õigust teiste eest otsustada, te tahate nad üle eesti jaotada, kõik pagulaskeskused peaks ehitama viimsisse .

Tont.
Tont.

Selge on,et see neegripump töötab aegade lõpuni.Maakeeli- miks peaks uudistes nähtud noored moslemid Aafrikas oma kodumaa eest sõdima. kui on võimalus elada Euroopas abirahade toel ja tasuta korterites. Selle asemel,et jõuga peale suruda Eestile illegaale,kes iial peale mõne külatudruku heinalakas ei integreeru meie tavade ja keelega,peaks piire kaitsma. Ja põgenike hulgas olevatele Islamiriigi võitlejatele tulevad relvad järgmiste laevadega..

wpDiscuz