Juba Taavet ja Koljat tõestasid, et suurte võitude saavutamiseks pole tingimata vaja ülemäärast jõudu ega kasvu. Piisab enamasti ka lihtsalt kavalusest. Nii ei pea ka väga imeks panema, et tänapäeva loomaarstide hulgas on naised rohkesti esindatud. Kui alles 50 aastat tagasi olid peamiselt mehed selle töö peal, siis nüüd on asjad hoopis teisiti. Kui ma aastal 2007 astusin Viini veterinaariaülikooli Austrias, alustas minuga koos samal kursusel 186 tudengit. Neist olid umbes 150 naised ja 36 mehed. Vähemalt nii ma arvan. Ega Austrias saa selle asjaga alati nii kindel olla. Mehed hoidsid targu alati ühte nurka kokku, moodustasid ringkaitse ja üritasid moraali kõrgel hoida. Igasugu pidusid korraldati aga alati koos põllumajandusakadeemia tudengitega. Seal oli soode vahekord vastavalt teistpidi jaotunud.
Et naisi on põllumajanduses ja veterinaarias palju, ei tähenda aga, et meid sageli proovile ei pandaks või meie võimetes mõnel inimesel kahtlusi ei oleks. Mäletan hästi, kuidas pärast oma esimest ülikooliaastat läksin suveks tööle Islandile, noori hobuseid treenima ja lambaid karjatama. Kuna pidin veetma seal peaaegu terve suve, oli minu reisikott ka pungil täis ning kaalus kõvasti üle lubatud normi. Väikeses Akureyri lennujaamas astus peremees mulle suurema kõhkluseta ligi. Lühidale tutvustusele järgnes veel napim „Let's go” ning ma traavisin jooksusammul tema järel lennujaamast välja. Seal ootas meid maastur, mille kasti luuk ulatus mulle minu mäletamist mööda peaaegu lõuani. Peremees jäi äraootavalt selle ees seisma. Sõnadetagi oli kehahoiakust ja näoilmest selgelt näha, mida me teineteiselt ootasime. Ajasin siis hambad risti ja hiivasin hooga oma koti üle kasti ääre. Peremees noogutas napilt. Minu seiklused Islandil võisid ametlikult alata. Kui ma kuu aega hiljem seal lambaid sorteerisin ning nii mõndagi pontsakat jäärapoissi üle aia hiivasin, meenutasin veel sageli seda kotitõstu katset. See oli ilmselgelt igati õigustatud.
Enamasti ei olegi loomaarst see, kes peab tegema töö füüsilise osa. Tähtis on töid õigesti delegeerida. Eelmisel aastal sattusin ühele koduvisiidile, kus oli patsiendiks suuremat kasvu õuekoer. Kui võõrale hoovile sisse keerasin ning autost välja hüppasin, joonistus perenaise näol täielik šokk. „Nii õbluke naisterahvas! Kes siis koera taltsutab?”
Kuigi „õbluke” pole kaugeltki sõna, millega iseennast esmajärgus kirjeldaksin, jäin selle väite peale siiski murelikuks. Tõepoolest, kes siis tegelikult peab koera taltsutama? Mitu kätt peaks olema sellele loomaarstile jagatud, et ta kõigega hakkama saaks? Korraks manas ennast minu silme ette pilt, kus ma kaheksajala moodi patsiendi kohal kõrgun. Kolme haaratsiga kraban koerast kõvasti kinni, kahes hoian vajaminevaid tööriistu, kahega uurin patsiendi läbi ja üks on veel vaba, et omaniku lapsi turvalises kauguses hoida. Need kipuvad nimelt alati just siis Mukile pai tegema, kui see juba täiesti endast väljas olles hambaid laksutab või paanikas rahmeldama hakkab. Pühkisin selle pildi kiiresti enda peast. Nii hullud need asjad enamasti ei ole. Lõpuks oli peremees natukese pressimise peale nõus oma „murdjat” ise ohjeldama. Murdja ei vajanudki väga palju ühist jõudu, et vajalik ravi teostada. Tihtipeale on hea ettevalmistus pool võitu.
Eelmisel nädalal sattusime koos Sipa loomaarsti Reet Reimanniga lehma maokeeru lõikust tegema. Kuigi alles hiljuti meid kõrvuti näinud meeskolleeg teatas meile, et meid kahte võib küll küla tiiki ära uputada, ei leidnud me sugugi, et meile see operatsioon me lühikese kasvu või vähema jõu poolest üle võimete käiks. Lehma juures ettevalmistusi tehes uurisid laudatöötajad huviga, kuidas lõikus toimuma hakkab. Olles aru saanud, kuhu igale poole me oma käega ühe väikese ava kaudu lehma sees jõudma peame, uuriti, kas me lastena siis juba venitasime oma käsi veeämbritega parajaks. Paraku mitte. „Aga kui see ava nii väike on, mis te siis kahekesi seda lehma lõikate?” jäi brigadiridel viimaks imestada.
Reet muigas kavala pilguga: „Kui üks arst lehma sisse ära kaob, siis teine vähemalt teab, kust teda otsida.”
Lehma sisse ärakadumise mure on muidugi peamine aga väga hea on töö käigus kolleegiga nõu pidada ja jõuda koos parimate lahendusteni nii patsiendi kui kliendi jaoks.Ann Mari on väga tubli noor loomaarst ja temaga koostööd teha on lausa suurepärane.