0

LIHAVÕTTEPÜHAD: Kuidas me Marjuga lihavõttemune värvisime

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Teisipäeval kell pool üks päeval algab Marjul kutsehariduskeskuses munavärvimise tund. Marju ehk Marju Heldema on Haapsalu kutsehariduskeskuse õpetaja, noh, mitte just lihavõttemunade värvimise õpetaja, aga tekstiilitöö, ja küllap ka muu käsitöö õpetaja küll.

Mis see munade värvimine muud on kui käsitöö, ja natuke tekstiilitöö ka. Marju on lahkesti lubanud meid Arvoga tundi võtta. Tund ise käib nii, et Marju värvib, mina kirjutan, Arvo pildistab ning Erik ja Igor ehk kutsehariduskeskuse kodumajanduse kolmanda kursuse õppurid õpivad, kuidas värvida.

Pool üks lasebki Marju viis potti pahinal vett täis ja paneb tulele.

„Väga moodsalt ei saa,” ütleb Marju.

Marju ei salli, et toit ehk siis muna ja keemia ehk siis külmvärv pannakse kokku.

„Mina hindan oma kanade mune nii kõrgelt, et ma ei taha keemilist värvi,” ütleb Marju.

heldema tarmula

Haapsalu kutsekooli käsitööõpetaja Marju Heldema tööhoos. ARVO TARMULA

Nii et me teeme vanamoodsalt. Ei mingit keemiat. Marju hoiatab, et ei tea, mis lõpuks välja tuleb. Neist nippidest, suuremast osast, mida hakkame proovima, on ta küll kuulnud ja internetist lugenud, aga pole järele proovinud. Nii et kõik on ehku peal.

„Mina ise teen kodus sibulakoortega. Tulevad ilusad mustrid ja varjundid,” ütleb Marju.

Mina olen kah alati sibulakoortega teinud. Tarmula ütleb, et tema teeb kah alati sibulakoortega ja mähib värvilist lõnga ümber. Lõng ise, see peab muidugi maavillane olema ja käsitsi värvitud. Poelõngaga ei tule tuhkagi välja. Ei hakka peale.

Pliidi kõrvale lauale on Marju varunud hulga tutsakaid-nutsakaid. Lõngakerad, süstal, teeküünlad, petersellilehed, pits, rull hõbepaberit, suur kotitäis sibulakoori, kaks karbitäit tundmatut päritolu erkoranži ja mürkrohelist pulbrit. Muidugi ka munad. Restitäis Marju oma kanade mune, need on väga peened ja haruldased maakanad. Nende munad on harjumuspärasest pisemad, beežid, ja kotitäis pruune mune kutsehariduskeskuse köögist. Valgeid mune ei ole.

Marju arvab, et tuleb pruunidega hakkama saada, mitte et seekord, aga üleüldse. Kui poed on täis pruune mune, siis on need täis pruune mune. Muna on muna ja lihavõtted on lihavõtted.

Marju ütleb, et tundmatut päritolu erkoranž ja mürkroheline pulber on toiduvärv, aga  toiduvärvi asemel võib vabalt kasutada peeti ja mustikaid. Marju pidi kah mustikaid kodust kaasa võtma, aga läks meelest maha. Kes viitsib metsa minna, siis väga hästi värvib kanarbik, see annab kollast, ja sookail, see annab pruuni.

„Punane kapsas annab kah raudselt värvi,” ütleb Marju.

Samal ajal kastab ta muna sipsti märjaks ja hakkab muna ümber pitsi rullima. Kui muna on märg, hakkab pits paremini muna ümber.

„See on vana puuvillane pits,” seletab Marju. „Erik, sul on noored jalad, mine alla ja ütle, et Marjul on vaja tülli.”

Pitsiservad teibib Marju paberteibiga kinni. „Ega see paberteip kõige parem asi ole,” ütleb Marju, ja seda, et teibi liim pidada olema söövitav, aga noh, käib kah. Pits peaks jätma munakoorele pitsimustri.

MUNA

Siis on pits teibitud, tüll kohal, Marju mähib muna tülli sisse, Erik lõikab jupi lõnga, muna saab tüllist tuti pähe ja rändab potti, kus vesi mulinal keeb. Lihavõttemuna keedab Marju kümme minutit. Ikka päris kõvaks, sest siis seisab kauem. Neid mune, mida eriti peenelt kaunistatakse, aga ära ei söödagi, võib veel kauem keeta. Tülli asemel võib kasutada ka marlit, kuidas keegi on harjunud.

Marju kastab uue muna sipsti märjaks, kleebib märjale munakoorele petersellilehe, mähib muna tülli sisse ja paneb sulpsti teise potti.

Petersellileht peaks jätma munale petersellilehe mustri.

„Kui peterselli ei ole, võib paberist kujundeid lõigata,” ütleb Marju ning saputab ühte potti keeva vee sisse sibulakoori ja teise mürkrohelist toiduvärvi, et pitsist ja petersellist puutumata munakoorele värvi anda.

Mürkroheline toiduvärv ei taha millegipärast lahustuda ja Marju segab hoolega. Erik lõikab tülli. Igor vaatab äärmiselt tähelepanelikult pealt ja tähendab, et on ikka kõva töö see munade värvimine.

Avastan, et Marju on soojenevale pliidirauale ladunud teeküünlad. Mis see veel on?

See on kah üks nipp, mida Marju on lugenud. Marju võtab süstla, tõmbab sulaparafiini süstlasse ja hakkab muna täpitama. Muna saab üleni parafiiniseks. „Hmm,” teeb Marju ja ütleb, et nii ei olnud see ette nähtud. Pidid ju täpid tulema. Tuleb vist vaikselt ja rahulikumalt teha, ütleb Marju ja võtab teise muna. Tekivad pikad jorud.

„Ühesõnaga, see tehnika on edasijõudnutele,” järeldab Marju, laseb parafiinijorudel natuke taheneda, paneb muna ümber sibulakoori, mähib muna tülli sisse ja pistab kolmandasse potti.

Teooria järgi peaksid parafiinised kohad jääma heledamad. „See on teooria. Eks paista, mis välja tuleb,” ütleb Marju. Mõtlen, et tegelikult ongi just see munade värvimisel kõige põnevam: lõpuks näha, mis välja tuleb.

Marju lahkab samal ajal vanade heade sibulakoorte hingeelu. Et on häid koori ja kehvemaid koori, suuri koori ja pudi, ja pudi keegi ei armasta. Ise torkab muna sipsti vette ja hakkab koorepudi munale kleepima. Sibulakoorte pigment ja värv oleneb sordist, mõni on kollasem, mõni pruunim, punakam või hoopis roheline, aga mis sort mis värvi teeb, seda Marju öelda ei oska.

„Eks see ole nagu sibula endaga: mõni ajab nutma ja mõni ei aja,” nendib Marju.

MUNA

Koortega on õnneks nii, et värvi annavad kõik. Pole sibulat, mille koor värvi ei annaks.

Järgmine muna saab pähe sakilise servaga fooliummütsikese, ümber tülli, et foolium ära ei tuleks, ja sulpsab potti, kuhu on Marju ennist mürkrohelist lisanud.

„Vesi on igatahes roheline,” tõdeb Marju ja mõõdab munaresti. Mune on veel küll. „Teeme siis pitsiga veel,” ütleb Marju ja hakkab muna ümber pitsi rullima.

Paberteibi söövitava liimi asjus endiselt kahtleval seisukohal, lõigub Marju teibist siiski peenikesed ribad ja kleebib munale risti peale. Kolmanda muna ümber kerib Marju oma värvitud punast maavillast lõnga. Pitsitatud, teibitud ja keritud munad rändavad sulpsti neljandasse potti, kuhu Marju saputab erkoranži toiduvärvi.

Marju ütleb, et toiduvärvi asemel võiks värvida ka limonaadiga, aga ega nüüdisajal nii värvilist limonaadi ole. Vene ajal oli küll, isegi lõnga sai värvida. Aga mõne värvilise kommiga võiks katsetada, kas hakkab peale. Chupa-chupsiga, seal on kõvasti värvi, või värviliste klaaskommidega.

Siis mähib Marju heleda muna ümber lihtsalt sibulakoori, tumeda ümber kah. Viies pott. Ilusad suured koored on. Marju ütleb, et on talv läbi sibulakoori kõrvale pannud, lõnga värvimiseks. Jätkub ka munadele.

Kõik viis potti on tulel. Marju vaatab üle prillide kella. Kell on tund aega taga. Kella keeramine just oli. „Sa polegi veel kella keeranud,” ütlen.

Arvo ütleb, et see on munakell. Ega selle pealt tunde loetagi, loetakse minuteid.

Marju teab, et munakoore katkilöömise vastu aitavat, kui keeduvette soola saputada, aga temal polevat see küll kunagi mõjunud. Ikka lööb praod sisse. Või siis ei löö.

Kell on märkamatult tükk maad edasi nihkunud. Marju võtab esimese poti tulelt. Sibulakoored ja parafiin. Koorime muna tülli seest välja. Ilus sibulakoortega värvitud muna on. „Hmm,” teeb Marju.

Parafiin pole nagu mõjunud. Marju pakub, et oleks ehk valge muna pidanud olema, mitte pruun. Siis ehk oleks jäänud ilusad valged jäljed. Kui ta parafiini asemel tangu kasutas, siis jäid küll. Marju uurib muna tähelepanelikult ja ütleb, et on ja ei ole kah.

IMG_4738

Teine pott. Pits ja sibulakoored. Täpid on, aga pitsimustrit ei ole. Peterselliga muna. „Hmm,” teeb Marju teist korda. Peab olema ikka väga hea fantaasia, et valgeid laike petersellimustriks pidada.

Toiduvärvipottide sisu kaedes selgub, et toiduvärv pole kuigivõrd peale hakanud, kuigi keeduvesi ise on mürkroheline ja erkoranž, nagu peab. Tüll on ju kah mürkroheline ja erkoranž, ent munad ei ole. Punane lõng aga toimis. Muna peal on ilus punane rist.

Marju ütleb, et on toiduvärvides natuke pettunud, arvab, et oleks pidanud ikka peeti hankima, mõtleb, mis sööklas pakuti, ja saadab Eriku peeti tooma. „Kas sul aega on?” küsib Marju. Et katsuks ka peediga.

Veel üks muna saab fooliumist mütsi pähe ja sibulakoori saba alla. Marju sulpsab muna potti ja kühveldab riivitud peeti järele. Vesi omandab õlise läike. „Mnjaa,” teeb Marju. Pole vist niisama peet. On peedisalat. Aga õli peaks andma ju ilusa läike.

Marju sortsab äädikat potti, et peet punast välja ei keeks. Välja tähendab seda, et punane värv kaob. Peedil nimelt on säherdune komme. Kui äädikat panna, siis jääb punane alles.

Kell on pool kolm. Muna keeb. Marju ütleb, et alles mõne aja eest sai naabritega külas mune vahetatud. Marju nimelt elab külas. Neid mune, mis olid kingitud, ei söödudki ära. Need olid ilu pärast. Aga nüüd pole enam naabreid, on talviti tühjad majad ja suviti suvitajad. Pole kellegagi mune vahetada.

Marju pakib sibulakoored kotti ja ütleb, et need lähevad lõnga värvimiseks.

Kell on sealmaal, et viimane muna rändab potist kraani alla. Igatahes punane ta ei ole. Kuigi mütsisakid on näha.

„Nojah, see on see kodune värvimine. Kui internetist lugeda, siis ei juhtu sellliseid asju kunagi. Kodus juhtub alatihti,” arvab Marju liuatäit mune takseerides. Päris nii ei läinud, kui tahtsime, aga munad on ilusad.

IMG_4751 IMG_4778 IMG_4781 IMG_4810 IMG_4856 IMG_4864

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz