1

Vastuoluline Liisu Arro: kunstnik, kes ei osanud joonistada

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Haapsallannast keraamik Liisu Arro on väike habras naine justnagu lind, aga jõudu on tal palju, ka päris otseses, mitte ülekantud tähenduses. See kummastav vastuolu torkab selgesti silma.

Pikapeale hakkab tunduma, et mõnes mõttes näikse Liisu koosnevatki vaid kummastavaist vastuoludest, millest saab kokku imetabane harmoonia.

Asjalik kunstnik. Kunstnikud ei ole asjalikud

Vastuoluline on juba see, kuidas Liisust keraamik sai. Liisu on sündinud ja kasvanud mitmendat põlve kunstnike lapsena. Tema isa on kunstnik Jaak Arro, ema kunstnik Epp Maria Kokamägi. Liisu vanaisa oli kunstnik Luulik Kokamägi, vanaema on kunstnik Imbi Lind.

Nii et Liisu on kolmas põlv kunstnikke ja vastuolulist pole ses midagi. Kes muu pidanukski säherdusest perest kasvama kui mitte kunstnik?

Eks sellega ole ju nii, et paned porgandiseemne mulda, tuleb porgand. Isegi siis tuleb, kui see porgandiseeme ise ei kavatse mitte mingil juhul porgandiks kasvada. Liisu nimelt ei tahtnud. Liisul ei olnud vähimatki plaani keraamikuks saada. Ega üldse kunstnikuks.

Läbi ja lõhki kunstnike peres kasvav Liisu oli loomult äärmiselt asjalik laps ja muretses palju, oli nagu väike vanainimene. Liisu ise arvab, et ta oli lapsest peast tükk maad vanem kui praegu. Võib isegi nii olla, et Liisu ei saa kunagi enam nii vanaks, kui ta lapsena oli.

Läbi ja lõhki kunstnike peres kasvades otsustas see asjalik laps, et temast saab ka asjalik täiskasvanu, et tema ei hakka kunsti tegema, tema hakkab päristööd tegema, ja läks Helsingi ülikooli politoloogiat õppima. Helsingis hakkas ta aga kummastaval moel taga igatsema just seda läbi-lõhki kunstnike eluolu, kus ta oli kasvanud ja otsustanud asjalikuks täiskasvanuks hakata.

„Ikka, jah, meeletu igatsus tekkis,” tunnistab Liisu.

No ja kuidas seda eluolu siis ikka teisiti tekitada, kui et ise kunstnikuks hakata. Siis avastaski Liisu, et keraamika on talle tegelikult kogu aeg meeldinud. No ja lapsena tõi ta ju kah merest savi ja voolis kujukesi.

Asjaliku inimesena ei talitanud ta muidugi uisapäisa, vaid otsustas tulla vahetustudengina kunstiakadeemiasse keraamika hingeelu uurima ja kindlaks tegema, kas see talle ikka tõepoolest meeldib või ainult tundub, et meeldib.

Meeldis küll. Liisu tundis, et keraamika oli justament see, mida hing ihaldas, aga ega see niisama lihtne olnud.

„Ma ei olnud ju kunagi joonistanud,” ütleb Liisu.

Imestan, et kunstnike lapsed ju joonistavad sünnist peale. Anna ainult pliiats ja tükk paberit kätte.

„Vat ei ole nii. Mina ei osanud üldse joonistada,” ütleb Liisu.

Aga keraamik tast sai.

Need, kes tundsid Liisut lapsest peale, ei imestanud selle üle mitte üks põrm. Ütlesid hoopis „Ahaa! See oli ju lapsest saadik selge!” ja noogutasid pead. Küllap olid nad tähele pannud seda, mida Liisu ise tähele ei pannud. No seda savi merest tassimist ja kujude mätsimist. Liisu ise oli siiralt jahmunud ja mõtles, et mis mõttes. Temale ei olnud see küll selge. Tema jõudis keraamika juurde ikka väga suure ringiga.

Tarbekunst: nagu oleks kunst, aga nagu ei oleks ka

Asjaliku inimesena ei jätnud Liisu politoloogiat muidugi pooleli, lõpetas ilusti ära, kirjutas lõputööd Eesti ja Soome julgeolekupoliitikast, samal ajal joonistas kunstiakadeemias kannu, ja üritas ennast jagada nii, et ühel ja samal päeval mõlemat ei tee. Üks päev joonistas kannu. Teine päev analüüsis julgeolekupoliitikat.

„Sihuke kummaline ja vastandlik periood oli, aga sain hakkama,” meenutab Liisu.

Lapsena kujukesi mätsides ei tulnud ta lihtsalt selle peale, et see võiks olla päris töö. Aga tuli välja, et võib ikka olla küll. Nii et vastuoluline on ka see, kas Liisu on siis kunstnik või ei ole ta seda mitte. Sest keraamika oma olemuselt oli loomult praktilisele Liisule kah… nagu vahevariant. Keraamika on oma olemuselt praktiline. Mitte päris kunst, vaid tarbekunst, seda tehakse tarbe pärast.

„Vat selle arusaama vastu, et tarbekunst pole päris kunst, ma üritan võidelda,” ütleb Liisu.

Veel ütleb Liisu, et keraamika on üks vanimaid kunstivorme koopajoonistuste kõrval. Inimesed hakkasid tegema vajalikke asju, ja tegid neid lihtsalt ilusamini ja hakkasid sinna lugusid peale maalima.

Liisu tunnistab, et nii mõnigi kunstnik päris solvuvat, kui teda tarbekunstnikuks kutsuda. Liisu ütleb, et tema on hea meelega tarbekunstnik. Liisule ilu ja tarbe kombinatsioon meeldib. No ja siis tuleb tal omakorda murda arusaama, et üks tarbekunstniku tehtud kruus on tükk maad kallim ja erilisem kui niisama poekruus. Et kruus on ju kruus. Tarbeasi. Miks peaks üks tarbeasi maksma viis-kuuskümmend eurot? Tarbeasi peab olema odav. Ka siis, kui seda tarbeasja tehakse mitu kuud ja seda on maamuna peal ainult üks.

Liisu ütleb, et ega ta isegi saa endale oma nõusid suurt lubada. Võtab pigem mõne untsu läinud või praagi. Või katsetamiseks, kui kaua kuld kruusi peal vastu peab. Paneb iga päev kruusi nõudepesumasinasse ja loeb pesukordi, et siis teab öelda.

Kuld on tundlik materjal, öeldakse, et kulub nõudepesumasinas maha, aga kulda Liisu armastab. „Nagu harakas,” ütleb ta.

Kui muidu ollakse harjunud, et on õrnõhuke, peenike portselan ja peenike kuldne triip, siis Liisule meeldib kulda kasutada just robustsema keraamika peal.

„Mulle ta meeldib. Kuld on nagu kirss tordil,” ütleb Liisu.

Tegelikult on nii, ütleb Liisu, et just selle tarbe pärast on keraamiku töö juba tehniliselt palju suurem väljakutse, kui mõne nii-öelda puhta kunsttüki loomine. Kruus või vaagen peab olema igas mõttes perfektne, pesukindel. Pragu skulptuuris või untsu läinud glasuur võib anda huvitavamagi tulemuse. Võib öelda, et läks untsu jah, aga ongi efektne.

Tarbekusntiga nii ei saa, aga puhta kunstiga saab, sest puhta kunsti pealt ei sööda, puhast kunsti ei panda nõudepesumasinasse, puhas kunst ei pea pidama vett. Keraamiku loodud kruusid, muide, on sageli vastupidavamad kui niisama poe omad, mis teinekord saavad väikese kõksu ja ongi kild väljas.

Tugevamad on nad sellepärast, et neil on seljataga kolm põletust: ettepõletus, glasuuripõletus ja kullapõletus. Kolm korda ahjus käia võiks need teha peaaegu et purunematuks.

Liisu kruusid-vaagnad niisugused peaaegu et on kah. Liisu meenutab, et kord kukkunud tal keraamiline taldrik näitusel seina pealt betoonpõrandale. Mitte midagi ei juhtunud. Taldrik jäi terveks. Siis mõtles Liisu, et paremat reklaami kui betoonpõrandale kukkunud taldrik ei saa ollagi. Et ongi purunematud nõud.

Nii et selle üle, kas tarbekunst on päris kunst või ei ole, võib lõpmata arutleda. Liisu peaaegu et purunematud pesukindlad nõud igatahes seda ei tee, identiteedikriisi ei põe ja käivad julgesti näitustel. Aeg-ajalt paneb Liisu neile ka nime, st nõudele. Mõned Liisu nõud on lihtsama hingeeluga. Näiteks marjadega salatikauss. Tema nimi ongi Marjadega Salatikauss.

Mõned nõud jälle on keerulisemad nagu inimesedki, näiteks „Talveöö unenägu” – sats kirevaid papagoide ja fantaasialindudega taldrikuid, noid, kellest eestlane talvel unistab, et linnulaul, värvid ja lõhnad…

Mõned Liisu nõud on lausa kontseptuaalsed. Nad on lukus. Nende puhul on nimi justnagu võti. Ilma võtmeta sisse ei saa. Viimase näitusetäie nimi oli „Vahel ma kukun nii kiiresti, et on tunne, nagu ma lendaksin”. No ja see käis terve näitusetäie taldrikute kohta, kellel ongi igaühel just nii keeruline hingeelu, kui nimi eeldab. Sellel näitusel, muide, otsustaski too purunematu taldrik seina pealt betoonpõrandale kukkuda/lennata.

Ideaalne keraamik peaks olema turske ja tugev mees

Kolmas vastuolu on selles, et oma kehakaalu ja kondi järgi ei peaks Liisu üldse keraamik olema. Materjalikogused, millega õbluke Liisu töötab, on muljetavaldavad. Savi tellib ta korraga 100 kilo. Kui palju savi Liisu peenikeste käte vahelt aastate jooksul on läbi käinud, pole teada, keegi pole seda kokku arvutanud, kuigi võiks. Kruusi peale kulub paarsada grammi. Kraanikausi peale kulub paarkümmend kilo. Tuleb välja, et peale lauanõude teeb Liisu ka kraanikausse.

„Kraanikausse?!” imestan.

„Kraanikausse jah,” ütleb Liisu. Mõned aastad tagasi oli tal isa Jaaguga kahasse isegi kraanikausinäitus. Liisu tegi kraanikausid ja isa Jaak Arro tegi kapid alla.

„Oli sihuke tarbeskulptuurinäitus,” ütleb Liisu.

Veel ütleb Liisu, et kraanikauss on ometi igas kodus. Miks ei võiks siis üks kraanikauss olla tarbeskulptuur? Kunstiteos. Miks mitte tuua koju sel moel kunsti?

Ühte kraanikaussi teeb Liisu kaks kuud. Kraanikausside peale maalib ta kõiki neid asju, mida lauanõude pealegi: putukaid, meelespäid, punaseid sõstraid, musti sõstraid, kirsse. Ikka seda, mis vanaema-vanaisa aiast või maakodust meeles. Või siis miskit muud, mis hakkab silma või südamesse.

Ainuke häda on selles, et toores kraanikauss, st kraanikauss, mis pole ettepõletuses käinud, kaalub 30 kilo. Seda tuleb tõsta. Liisu ise kaalub 43 kilo. Liisu randmed on peenikesed nagu linnuluud, aga keraamiku randmed peavad olema tugevad, nagu peab tugev olema keraamik isegi.

„Ideaalne keraamik on turske ja tugev mees, kes jaksab tõsta, aga sellist asja ei mõtle ju ette, kui ametit valida,” ütleb Liisu.

Nii tõstabki Liisu kraanikausse, kui kedagi tugevamat ei juhtu läheduses olema, saab hakkama küll, ja loodab, et randmed peavad kah vastu. Veel ütleb Liisu, et kuni käed otsas, ei kujuta ta ette ühtegi teist tööd ennast tegemas.

Liisu Arro

  • Sündinud: 5. jaanuaril 1981

Haridus:

  • 2002–2006 Eesti kunstiakadeemia, keraamika
  • 2000–2005 Helsingi ülikool, politoloogia
  • 1997–1999 Chigwell school, Inglismaa
  • 1988–1997 Tallinna inglise kolledž
  • 1987–1988 Pärnu Lydia Koidula nim keskkool

Näitustel esinenud 2003. aastast Eestis, Saksamaal, Taanis ja Inglismaal.

Fotod: Arvo Tarmula

Liisu arro arvo tarmula (2) Liisu arro arvo tarmula (3) Liisu arro arvo tarmula (4) Liisu arro arvo tarmula (5) Liisu arro arvo tarmula (6) Liisu arro arvo tarmula (7) Liisu arro arvo tarmula (8) Liisu arro arvo tarmula (9) Liisu arro arvo tarmula (10) Liisu arro arvo tarmula (11) Liisu arro arvo tarmula (13) Liisu arro arvo tarmula (14) Liisu arro arvo tarmula (15) Liisu arro arvo tarmula (16) Liisu arro arvo tarmula (17) Liisu arro arvo tarmula (18) Liisu arro arvo tarmula (19) Liisu arro arvo tarmula (20) Liisu arro arvo tarmula (21) Liisu arro arvo tarmula (22)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Liisu Arro toodab keraamikat Portugali tehases | Lääne Elu

[…] ka: „Vastuoluline Liisu Arro: kunstnik, kes ei osanud joonistada“  ja „Keraamik Liisu Arro alustab Fundwise’i kampaaniat […]

wpDiscuz