3

Aidi Vallik: Kellele kuulub kunst?

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

1944. aasta sügisel asus viimase kiiruga laevale üks punaste sissetungi eest põgenev tuntud perekond, kaasas vaid hädapärasem – nagu kõigil sel ajal rutuga lahkujail. Neist jäänud kena korter ei jäänud neid ootama, vaid uue korra ajal asusid sinna elama teised, võõrad inimesed. Uus korterivaldaja oli sedavõrd aus, et ei jätnud korteris seintel olnud tuntud kunstnike maale endale, vaid läks pakkus neid muuseumile. Niisugune inimene oli. Kõnealused maalid võeti riigi omandusse ja selleks nad oleksid jäänudki, kui mitte põgenenud perekonna pärija neid nüüd Eesti riigilt tagasi ei nõuaks, kirjutab kolumnist Aidi Vallik (pildil).

aidi vallik„Mis õigusega?” on tundunud olevat siinpoolne mõte ja reaktsioon kogu nende kahekümne aasta vältel, mil maalide üle vaieldud. Põgenenu poolt üheksakümnendate alguses esitatud tagastamistaotlust tookord ei rahuldatud – õigusvastaselt võõrandatud varana tagastati vaid kinnisvara. Vahepeal on aga maalide omanik surnud ja meie seadused muutunud, võimaldades nüüd tagasi taotleda ka muid väärtuslikke sõjakeerises kaotatud esemeid, ja maalivaidlust asus jätkama omaniku järeltulija. Isegi praegusel hetkel aga, kus küsimus lõpuks kohtus lahenduse on leidnud ja riik on kohustatud inimesele tema ema-isa vara tagasi andma, kostab küsimus „Mis õigusega?” kohatult valjusti.

Kunstimuuseum suhtub kõnealusesse seitsmesse maali kui enda omandisse – intervjuude põhjal otsustades seetõttu, et nad on nende vanade maalide säilitamiseks ja hoidmiseks teinud palju tööd ja kulutanud palju raha ning armastust. Kultuuriministeeriumi kohtueelsed argumendid olid, et pole ju kindlalt tõestatud, et maalid kuulusid just nimelt sellele perekonnale, mis siis, et olid nende korteris. Peale selle tähendavat nende maalide ikoonilisus ja tähtsus meie kultuuriloos just nagu iseenesestmõistetavalt seda, et need kuuluvad rahvale, riigile… mitte eraisikuile, kes need kunagi ostsid või kingituseks said.

Iseenesest on naljakas, kuidas eraomandit ülimuslikuks pidav ja kaitsev kapitalistlik valitsus võib sellest põhimõttest nõnda täiesti taganeda, kui küsimuse all on ajas ning kultuuriloos ning ka vastavalt hinnas väga väärtuslikuks kujunenud kunstiteosed. Võib öelda, et valitsus ja Kumu kaitsesid meie kõigi ühist vara viimase hingetõmbeni … või õigemini kuni kohtuotsuseni, mis maailmakorra jälle õigetpidi jalgadele upitas ja otsustas, et kunsti koht on ikka selle juures, kes selle kunagi õigusvastaselt kaotas.

Ainult et siin on jälle see lugu, et kuigi õiglustunnet rahuldav ja juriidiliselt korrektne, ei pruugi see moraalselt tegelikult olla parim lahendus. Sest tõesti … mingis mõttes ju kuulubki kunst rahvale. Vähemalt pildid, mida kunstiajalootundides õpetatakse, mis on muutunud osaks meie rahva suurest loost. Kas ikkagi ei pane me oma hingesopis siis nõndaviisi natukestki pahaks, et tuleb nüüd üks inimene ja ütleb, et see kõik on tema ja ainult tema oma, ja et andke tagasi?

See on nii raske ja kahepidine küsimus. Kas ühiskondlikud huvid on eraisiku omade ees tõesti nii ülimuslikud, et nende nimel võib inimesest teerulliga üle sõita? Õnneks leidis kohus, et ei. Ühiskonnana me ju kaotame sellega midagi väga olulist, kaotame suletud erakogusse midagi, mis võiks olla ja peaks olema endiselt kõigile vaatamiseks ja õppimiseks … kas see ei õigusta siis midagi?

Ma ei tea, kas või miks tuli või ei tulnud ministeeriumile selle pika vaidluse peale pähe veel üks võimalus, see kõige õiglasem, viisakam ja konsensuslikum. Õigemini ainumõeldav viis eraomandusse kuuluva kunsti hankimiseks ühiskonna teenistusse. Nimelt selle ostmine. Kui tegemist on tõepoolest väga oluliste eesti kunsti teostega ja kui nende püsimine ühiskondlikus kasutuses on tõepoolest oluline, siis võiks eeldada ühiskondlikku valmisolekut need pildid seaduslikul ja moraalselt õigel moel omanikult ära osta, mitte nõuda temalt neist tasuta loobumist ja olla veel nördinudki, kui ei loobuta.

Ma ei tea, kas selline ettepanek maalide pärijale tehti, või kui tehti, siis mis hinda talle pakuti, et sellega nõus ei oldud. Väga võimalik, et seda arutati mingi koosolekulaua taga, aga et kõnealuste taieste turuhind on umbkaudu 100 000 eurot, oleks seda kahtlemata olnud maksta kallis, kuigi õiglane. Tüki meie kultuuriloo omamise eest … kas 100 000 on palju või vähe?

Minu meelest see Raukase maalidega toimuv näitab taas midagi meie riigi ja ühiskondliku suhtumise kohta. Näitab, kuidas tänapäevane kapitalistlik fassaad varjab enda taga siiani võib-olla isegi teadvustamata tasandil töötavat nõukaaegset sisu, kus eraisiku huvid olid vastuvaidlematult allutatud ühiskonna nõudmisele. Teiseks, kui tõesti ei tehta katsetki omanikult neid üldsusele tähtsaid teoseid välja osta, siis see näitab, kuidas meie kultuuriloo väärtustamine ja olulisimaks pidamine kipuvad olema vaid sõnad riigi konstitutsioonis.

Aidi Vallik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Kohustuslik
Kohustuslik

Kunst kuulub loomulikult eliidile.

Kohustuslik
Kohustuslik

Aidi Vallik ei näe suurt pilti. Ta peas valitseb ajalooprotsesside mõistmise osas samasugune segadus nagu enamusel ajupestutest ja see pole nende süü, vaid võitjate ümber kirjutataud ajalugu on nõnda sättinud. Globalistide levitatav dermokraatia (dermo on vene keeles pask) võtab erinevaid nägusid, et alati oleks vaenlase kuju olemas.Alati on vaenlaseks see, keda rünnata soovitakse. Ajalugu on massitapmiste ajalugu, seal võid ükskord targa ja võitjana olla ise tapetav. Praegu oled lihtsalt kasulik idioot, kes kirjutab punavõimu kuritegudest, sisuliselt on see punavõimu loojatelt ehk globalistidelt-neonatsidelt tähelepanu ära püüramist. Tahtmatult ilmselt. Parasiidid ja vargad on ammu kaaperdanud tõe ja õiguse.

?
?

Välismaal elades on õigusi rohkem?Siin olles ei saa tagasi oma esivanemale kuulunud maadki ,sest oled hiljaks jäänud seaduse järgi.

wpDiscuz