Krista Kumberg: Teatrikuul viivad kõik teed Lihulasse

Kooliteatrite festival tegi heameelt, tehtud oli tublit tööd, aga mitte kavarõõmu arvel, kirjutab Krista Kumberg.

„See ongi Katk!“ hüüdis takkuspäine esivanem ja sirutas, õudusilme näol, teiste poole nutitelefoni. Külarahvas oli otsinud kodusesse ümbrusse sobimatut võõrast eset, milleks tavatses tõbi end moondada. Leidiski. Teisteski Lihulas nähtud lavastustes torkas silma sellele seadmele antud rolle – küll sai tollega pimedal laval oma nägu välja valgustada, küll karakterile iseloomulikku värvi lisada.

6. märtsil täitis veerandsaja-aastaseks saanud Lihula kultuurimaja hommikust õhtuni noor teater, sest oli 14. Läänemaa kooliteatrite festival. Mõõtu oli tulnud võtma kümme truppi: algklassiealisi neli, põhikoolist kaks ja gümnaasiumi vanuseastmest kolm. Konkursiväliselt astus ette Haapsalu sotsiaalmaja erivajadustega noorte teatritrupp.

Pika päeva jooksul nähtu valmistas heameelt. Polnud piinlikke hetki, sai naerda, aga teemad olid selle varjus tõsised.

„Ma olen olemas!”

Päeva kõige filosoofilisema koega lavastus „Sünnipäev” tuli Haapsalu põhikooli algklasside näiteringilt (juhendaja Marika Aedviir). Lugu uutest ja vanadest asjadest, asjastunud maailmast. Kas ma olen tegelikult olemas, kui elan kõrvaletõmbunult ja ainult mälestustest? Või tuleb selleks kõva häälega hüüda „Ma olen olemas”? Karukesel (Linda Naudi) on just selline identiteedikriis. Elektrijänesena kogu aeg liikumises puudel Punsu (Elisabeth Sild) lööb tema vagusa ja kurva maailma segamini. Igaühel on õigus olla selline, nagu ta on – kes „tempramentne”, kes laisk, kes vana ja kurb. Mõnikord. Ka see, et Linda Naudi tuli lavale, õnnetul kombel viga saanud käsi kaelas, sobis Karukese rolliga nagu valatult.

Haapsalu noorte huvikeskuse loovus- ja draamaring „Mäng” mängis maha klassikalise muinasloo „Liiga nutikas printsess”. Trupis on säravaid näitlejaid, kes tulevad toime mitme rolliga ja tütarlapsed poiste mängimisega. Marie Keldrima kehastatud nooruk oli lüüriline ja nutikas Kaval-Ants, Anastasia Nevskaja Sultan aga värvikas koomiline kosilane otse „Sajandi armastusest”. Birgitta Vare kuninganna meenutas Katariina II ja Kelly Rebase printsess oli juba küllaltki emantsipeerunud neidis. Hoogsas lavastuses tekkis kohti, kus lapsed hakkasid laval hoopis omavahel mängima, aga siis jälle lugu publikule lugu esitama. Siirast rõõmu oli mõlemas variandis ja see kandus ka saali.

Haapsalu muusikakooli kaks truppi olid salgamatult tänapäevakriitilised. Mõlemad lavastused olid tehtud rühmatöö vaimus, kus kedagi eraldi esile tõsta raske. „Mets piirab linna” võiks liigituda klassikalise luuleteatri žanrisse ja lugeda keskkonnateemaliseks looks. Juhendaja Marina Sillaste sai lapsed luuletusi esitama imetlusväärse puhta diktsiooni ja õigete rõhuasetustega. Žürii tunnustas neid selle eest eraldi tänukirjaga. Sinine valgus, prügikottidest välja ronimine, helendavad indiaanimaalinguis näod ja serpentiinidena üle põikpuu loobitud tualettpaberi rullid olid lavaloo puht väline pool, mis õnneks kohe alguses fookusest kadus. Domineerima jäid sõna ja liikumise rütm.

Kursuse grupitöö

„Anna kannatust” oli teatriklassi I kursuse grupitöö, mida juhendas Kelli Kibar. See põhines kõigel, mida me enne valimisi telest (ja mujalt) kuulda-näha saime. Oli esialgu ehmatav ja siis vaimustav, kui hästi väikesed lapsed poliitikuid (või poliitikasse pürgijaid) parodeerisid! Nad märkasid ja kasutasid mõnd iseloomulikku detaili, mida võimendades (kõver)peegel tööle läks. Sama toimivad kui „Eesti laulu” selleaastased vaheklipid!

Ka Haapsalu põhikooli trupp Laim seadis vaataja peegli ette, etendades telemängu „Külmik”. Karel Rahu leidis lastega koos terve galerii tüüpilisi karaktereid, kes säärastesse mängudesse kandideerivad ja seal osalemist elu tippsündmuseks peavad. Trupp on mängu läbi näinud, esitus oli tempokas ja vaimukas.

Teine Laimi lugu kandis pealkirja „Jaanus” ja näitas arvutimängu formaati üle kantud muinasjuttu, milles sarmikas prints (Henrik Murumägi) oma printsessi otsima suundub ja muinasjutule omaselt terve hulga takistusi ületama peab. Vaimukad süžeekäigud ja ootamatud lahendused lasksid vanale muinasloole käega lüüa ja uuele südamest aplodeerida. Nii hästi rollis püsivat ja oma „kodust loomust” võrratute variatsioonidega vürtsitavat „hobust” (Siim Pikaro) saab harva näha.

Gümnasistidest oli vaieldamatult suurima töö teinud Taebla gümnaasiumi trupp. Nende etendatud „Esik” kestis poolteist tundi. See on ühiskonnakriitiline suhtelugu, koomilisega sealjuures. Tekstirohke ja -keskne näidend võib kujuneda kõnelevate peade staatiliseks etendamiseks. Lavastaja Juhan Lehepuu on teinud noortega suure töö – mahukat teksti esitavad näitlejad ladusalt, ise kogu aeg liikudes, askeldades, toimetades. Säravaim tüüp kogu loos oli nooruke ärimees (Rainar Sadulsepp), kes meenutas Ostap Benderit. See tüüp andis muidu üksjagu venivale suhtedraamale vürtsi.

Läänemaa ühisgümnaasiumi lavakunstikursus Kama 2 käsitles loos „Petis” mitmesuguseid petuskeeme ja petmise liike, alates jõuluvana tegemisest kuni püramiidskeemini. Etendus koosnes vaimukaist ja tabavaist stseenidest, mille puhul ootamatu puänt lisatähendusi juurde tõi. Noored suhtlesid julgelt publikuga, panid vaatajad „naabrivalvet” tegema ja petsid ka tema ära.

Säravaim lavastus

Õhtusse kulgenud päeva säravaim lavastus oli Läänemaa ühisgümnaasiumi teatriringi Või Midagi Sellist „Rehepapp ja Katk”. Lavastaja Karel Rahu kirjutas Kivirähki „Rehepapist” valitud stseenide põhjal tervikliku loo, milles külarahvas eesotsas rehepapiga Katku üle kavaldab. Karakteerse liikumisega ja karikatuuriks muudetud osatäitjad kandsid rolli võimendavaid kostüüme ning grimmi. Peale nalja oli ka tõsiseid kohti. Kui midagi puudu jäi, siis oli selleks üks repliik. Nimelt arvab Katk inimeste pettustest ja vargustest koosneva elu nii armetuks, et nad võiksid sama hästi ka ära surra. Raamatus ütleb Rehepapp, et külarahva elu on täis ohte, nälga, tõbesid, õigusetust, et nad peavad iga päev oma elu tagasi varastama. See õigustab raamatus esivanemate pehmelt öeldes kummalisena tunduvat eluviisi. Lavastusel aga õigustamist vaja ei lähe, see on niigi nauditav! Nagu oli õigupoolest kogu kooliteatrite festival.

Mais tuleb gümnaasiumi vanuseastme üleriigiline festival Haapsalus. Soovitan – kasutage juhust ja minge vaatama.

Läänemaa kooliteatrite 14. festivali laureaadid

• Haapsalu põhikooli algklasside näitering lavastusega „Sünnipäev” (Merle Karusoo näidendi kohandanud Klaire Lints). Lavastaja Marika Aedviir
• Haapsalu põhikooli teatritrupp Laim lavastusega „Jaanus” (Aare Toikka näidendi „Mina pean torti näkku lüüa saama” põhjal). Lavastaja Karel Rahu
• Läänemaa ühisgümnaasiumi teatriring Või Midagi Sellist lavastusega „Rehepapp ja Katk” (Andrus Kivirähki „Rehepapp” ainetel). Lavastaja Karel Rahu

Laureaadid pääsevad üleriigilisele kooliteatrite festivalidele.

Näitlejaist pälvisid imetluse ja kiituse:

• Elisabeth Sild (puudel Punsu) ja Linda Naudi (Karu) lavastusest „Sünnipäev”
• Anastasia Nevskaja (Lembi ja Sultan) lavastusest „Liiga nutikas printsess”
• Kendra Kurisman (Savisaar) etüüdist teemal „Anna kannatust”
• Siim Pikaro (hobune) lavastusest „Jaanus”
• Rainar Sadulsepp (ärimees) lavastusest „Esik”
• Siim Jürise lavastustest „Petis” ja „Rehepapp ja Katk”
• Sander Otsa (Rehepapp) lavastusest „Rehepapp ja Katk”
• Merlin Kulbas (Timofei) lavastusest „Rehepapp ja Katk”
• Duetipreemia: Linda Pruul (Imbi) ja Grete Lehemaa (Ärni) lavastusest „Rehepapp ja Katk”

Fotod: Arvo Tarmula