3

Erkki Bahovski: Tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

Euroopa Liit on asunud nimetama asju õigete nimedega. Nimelt ilmus Euroopa Liidu ametlikus teatajas uute sanktsioonide alla minevate inimeste nimekiri. Selles oli ka Vene asekaitseminister Anatoli Antonov, keda EL seostas Vene relvade ja tehnika toimetamises Ukrainasse, kirjutab Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski (pildil).

erkki bahovskiAmetliku Venemaa järgi pole tema ju Ukrainaga kuidagi seotud, ei sõdi seal ega tarni ka relvastust. Need on head uudised, sest skisofreeniline maailm või paralleeluniversum hakkab otsa saama.

Ositi tungib aga skisofreeniline maailm peale mujalt. Mida oleksite öelnud aasta tagasi, kui keegi arvanks, et Valgevene president Aleksandr Lukašenka vahendab Minskis vaherahu Ukraina ja separatistide vahel, aga nii, et laua taga on ka Prantsusmaa ja Saksamaa ning Venemaa? Meenutagem taas, Venemaa enda jutu järgi tema seal ei sõdi. Sündmuste järjekord on lühidalt selline – riigijuhtidest tuleb esimesena Minskis 12. veebruaril avalikkuse ette Venemaa president Vladimir Putin, teatades vaherahust. Mõni päev hiljem leiab tema valitsuse asekaitseminister end sanktsioonide alla minevate inimeste nimekirjast süüdistusega Vene relvade tarnimisest.

Ei midagi uut päikese all – kui USAs jõudsid Balkani vaenupooled USA presidendi Bill Clintoni vahendusel lõpuks Daytonis 1995. aastal kokkuleppele verd enam mitte valada, oli üks rahulepingule allakirjutajaid Bosnia serblaste nimel Slobodan Milošević. Viimane ise jõudis Haagi rahvusvahelisse tribunali 2001. aastal. Milošević suri vangikongis 2006.

Euroopa Komisjoni kunagine välissuhete volinik Chris Patten meenutab kohtumist Putiniga Eli ja Vene tippkohtumisel Helsingis 1999. Tippkohtumise ajal tulid teated Groznõi turul paljudest hukkunutest, mille oli põhjustanud Vene vägede rünnak. Putin aga kordas Pattenile ja ELi kõrgele esindajale Javier Solanale, et tegemist oli Tšetšeeni võitlejaist endast tekkinud õnnetusega.

„Me teadsime, et Putin valetas. Tema teadis, et me teadsime, et ta valetas. Ta ei hoolinud sellest sugugi ja me lasime tal sellega pääseda – selle sündmuse ajal ja ikka ja jälle uuesti,” kirjutab Patten oma raamatus „Not Quite the Diplomat. Home Truths about World Affairs.” („Mitte päriselt diplomaat. Karmid tõed maailma asjadest”).

Ja missugune on olukord 16 aastat hiljem? Korduvalt kuuleme Moskva kinnitusi, et Vene väed Ida-Ukrainas ei sõdi. Patten oli juba oma ametiajal isevärki tegelane ses mõttes, et ütles asju, mida tavaliselt diplomaatilise protokolli järgi ütlema ei peaks. Suur enamik ülejäänud lääne poliitikuid armastas aga teeselda ja näidata, et nad mõistavad Venemaad.

Juba on Vene välisministeerium hukka mõistnud Briti kaitseministri Michael Falloni avalduse, mille järgi võtvat Putin järgmisena ette Baltimaad. Säärane avaldus ületavat Vene välisministeeriumi sõnul diplomaatilise eetika piire.

Kuidas peaks selle kõige valguses suhtuma Venemaa ja separatistide allkirjadesse Minski uues vaherahulepingus? Lääs loodab muidugi sõda vältida ja mõistagi aitaks mingigi rahuaeg sõjas räsida saanud Ukrainat, kas või jõudude koondamiseks ja haavade lakkumiseks.

Me nägime aga, et separatistide allkirjad ei takistanud neid kuidagi Debaltsevet pommitamast. Kõnekäänd ütleb, et kala hakkab mädanema peast. Kui Putin suudab karistamatult läänele valetada juba 16 aastat, siis miks peaksid tema käsilased kuidagi teistmoodi käituma?

Teise maailmasõja traagikast on nii mõnigi autor nentinud, et peale kättemaksuhimu võis põhjustada punasõdurite soovi saksa naisi vägistada ka nende ühe bossi Lavrenti Beria vägivaldne käitumine noorte tüdrukutega. Polnud siis imestada, et Beria andis oma alluvaile n-ö vabad käed. Samasuguse paralleeli võibki tõmmata Putiniga.

(Vahe)rahulepingu eelduseks on ikka üldiselt olnud, et sõdivad pooled saavad asjadest aru ühtmoodi. Et mingi armee sai lüüa ja mingi võitis. Ja et need olid ikka rahulepingu poole püüdlevate osapoolte armeed. Praegu selliseid eeldusi ei ole.

Sestap tasub suure ettevaatlikkusega suhtuda Ukraina presidendi Petro Porošenko ettepanekusse saata Ida-Ukrainasse Euroopa Liidu rahuvalvajad. Rahuvalvamise eelduseks on ikka rahu. Vastasel korral näeksime separatistide irvitamist õnnetute rahuvalvajate üle. Sel võib olla ka kindel eesmärk – piirkonnas saaksid rahu valvata üksnes Vene enda rahuvalvajad.

Tagasi jutu algusse – tundub siiski, et Putini valetamisele enam läbi sõrmede ei vaadata. Soome presidendi Juho Kusti Paasikivi kuulus lause ’tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus’ maksab eriti hästi Ukraina konflikti puhul. Korrakem aga taas, et esmalt tuleks jõuda rahuni, sest kannatavad ju täiesti tavalised inimesed, kes ei tahaks tegelikult teha kõrget poliitikat, olgu see siis reaalne või idealistlik.

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Arnold
Arnold

Sest nad on kusikud. Küll saadakse kätte ja kannavad karistuse, või siis kaovad Venemaa kloaaki.

Hendrik
Hendrik

´´Korralikult kontrollitud ja faktidele põhinev artikkel´´ Palun veel demagopropagandat Fukrainast.Täpselt nagu Err,palju raha sellise artikkli esitamise eest saab?Läänemaal on minu teda juba 5 meesterahvast Ukrainast kes on põgenenud selle eest et minna sõtta.Miks tugitooli kirjanikud ei uuri miks nad ei taha Fukraina sõjaväes olla?

Neid
Neid

tõsiasju lihtinimesed kõiki kahjuks ei tea ega saagi teada.Kooritakse meiegi rahvas veel ,,turvalisuse huvides,,nii paljaks kui annab(?)Putin üksi ei tee ega otsusta ka midagi,seal taga on teisigi.Kes lasi reisilennuki alla?Ameerika hoopis!Tõestada ei saa,ja aetakse meile vaid kärbseid pähe.Ukrainlased on tõsiselt raskustes-tahad maad kaitsta,siis osta ise ka varustus,riided jne.Elektritki pole…

wpDiscuz