8

FILMIARVUSTUS: „Vehkleja” – eriline film, relv peaosas

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

viierist film9

Filmivõtted Haapsalus Viieristi kõrtsi ees. Foto: Urmas Lauri

 

Lääne Elu käis reedel Tallinnas Coca-Cola kobarkinos Eesti-Soome-Saksa ühisfilmi „Vehkleja” pressilinastusel.

See on suurepärane film. See ei ole ajaloo- ega isikufilm. See on spordifilm. Pisarakiskuja, mitte kurb, aga meeliliigutav. „Vehkleja” nagu polekski Eesti film. Kui režissöör tuleb Soomest, siis ilmselt ongi „Vehkleja” rohkem Eesti näitlejatega Eestis tehtud film.

Viimane Eesti spordifilm, mis meenub, oli „Küljetuul”. See Raul Tammeti tehtud film rääkis jalgrattaspordist ja tehti enam kui 30 aastat tagasi. „Vehkleja” on – nagu nimigi ütleb – vehklemisfilm, mille peategelane on relv. Mitte Endel Nelist kehastav Märt Avandi ega tema kallimat Kadrit mängiv Ursula Ratasepp, vaid relv. Sellega saab torgata ja sellega tuleb vajadusel taanduda, kuid see on kõige tähtsam. Spordifilm nõuab suurepärast  tehnilist tööd. Kiiret montaaži, tabavaid detaile, õiget rütmi ja liikumist ning taustamuusikat. See kõik on olemas. Seda kõike saab nautida. Filmi finaalis tõuseb aukohale kell, spordikell, mis halastamatult sekundeid mõõdab. Nii nagu see Hollywoodi spordifilmides ikka käib, et viimasel sekundil sisse visatud korv, löödud värav või tehtud torge toob suure võidu ja määrab peategelaste elusaatuse igaveseks ajaks õnnelikuks. Nii on see ka „Vehklejas”. Aga seda ei peaks kartma, sest see pole „Vehklejas” õõnes ega labane, nagu see Ameerika filmides pahatihti kipub olema. Kaasakiskuv hoopis ja vaataja närvidel peaaegu viimase filmikaadrini mängiv.

Haapsalut „Vehklejas” väga palju ei näe. Raudteejaama perroon ja vanalinna tänavad, mis Viieristi kõrtsi juurest hargnevad. Mererand kusagil Eeslahe ääres. Ongi kõik. Kõige suurem äratundmisrõõm tabas vähemalt mind turustseenis, kus needsamad tuttavad Haapsalu kultuurikeskuse müügiletid, mida igal suvel näeb linna peal, olid ajas enam kui 50 aastat tagasi astunud. Need sobisid ka aastasse 1952, mil toimub enamik filmi tegevusest.

Aga Haapsalut on filmis siiski parasjagu nii palju, et teha see kõigi haapsallaste silmis eriliseks filmiks. Haapsalu filmiks. Kusagil Soomes või Tallinnas on see üks filmi tegevuspaik, aga Läänemaa inimestele eriline. Kui palju neid filme ikka on, mis räägivad kodulinnast ja maakonnakeskusest. Eriti veel häid filme.

Tähtsam kui tänavad on ses filmis siiski Endel Nelis ja vehklemine, mis teevad sellest meile olulise linateose. Nagu öeldud, pole see eluloofilm, aga Nelise elu teadnud ja teda tundnud saavad selle eluloo sinna ise juurde mõelda. Selle võrra saab film veel ühe tähenduskihi, ainult teadjaile tuntava kihi. Ametlik elulugu ütleb, et Nelis oli mitmekülgne sportlane, hea jalgpallur ja võimleja. Aga valis selle, mis oli talle kõige kallim. See vist on õige sõna. Ta valis vehklemise.

Ajalugu saadab sporti. Kui poleks olnud suurt sõda, mis sundis Nelise (Avandi) Saksa sõjaväkke, siis poleks ta pidanud põgenema tšekistide eest Haapsallu. Vist. Kui poleks olnud äärmuslikku hirmu ja meeleheite õhkkonda, poleks lapsed haaranud linna tulnud kummalise noormehe pakutud pajuvitsast, mis parema varustuse saabumiseni relva aseainet täitis. Aga need on kõik oletused.

Ma ei tea, kas nooremad inimesed saavad aru, miks oli Karl Marx aastal 1952 ühe provintsilinna koolijuhataja silmis autoriteet. Või kas soomlased mõistavad, et must auto tühjadel linnatänavail polnud tol ajal mitte lihtsalt sõiduvahend, vaid tähendas mõnele inimesele vangistust ja võib-olla ka kindlat surma. Võib-olla mõistavad, sest filmis loodud hirmuõhkkond on niigi tuntav ka täpse teadmiseta.

Viimase detailini läbi mõeldud kostüümid ja rekvisiidid viivad vaataja tagasi aastasse 1952. Sõda on läbi, aga elu on hall ja vaene. Kui millegi kallal norida, siis võib-olla võimla kallal. Masendava õhkkonna  esiletoomiseks sobivad hästi seinad, millelt krohv suurte latakatena koorub, aga kas see võimla nüüd kümne aastaga nii hirmasse seisukorda sattus. Ei tea, iseseisvusest oli möödas vaevalt 12 aastat. „Vehkleja” on peale muude heade omaduste ka suurepärane kostüümidraama, villased kampsunid ja palitud, viltu tallatud kingad, paberossid ja Stalini pildid. Neid on tõesti palju, ja ilmselt oligi palju, sest miski muu ei olnud ju toona tähtis, kui kummardada suurt juhti.

Ma ei ole kunagi vehelnud ega oska öelda, kas film oli viimase detailini selles osas usutav. Enamik haapsallasi on kunagi selle alaga tegelnud, igaüks võib ise otsustada. Aga see paistis välja tõetruu. „Vehkleja” on spordifilm. Üldised tõed, et treener peab nõudma oma õpilastelt distsipliini ja pühendumust, kehtivad kõigil spordialadel universaalsena. Võidab laps, kes palju treenib ja teeb seda treeneri juures, kes oma ala tunneb ja kel on veel midagi erilist – annet. Seda kõike „Vehkleja” näitab, ja mitte ainult ei näita, vaid justkui surub intensiivse pildi otse vaataja meeltesse.

Spordifilmi häda on kahjuks tegelaste üheplaanilisuses. Niisugusena nagu Avandi mängitud Nelis Haapsalus perroonile filmi alguses astub, sammub ta ka viimases stseenis. Muide, filmis saab selgeks ka põhjus, miks kannab filmi-Nelis habet. Niisamuti jääb Avandi partnerile Ursula Ratasepale vähe ruumi mängimiseks. Tema roll on olla unistav provintsilinna kooliõpetaja, kes märkab andekat võimlemisõpetajat. Nii see ka jääb. Kahju, sest noores näitlejannas on peidus palju enamat kui vaid pelk oskus kanda villast kampsunit. Nõnda on ka Nelise suurim vaenlane Hendrik Toompere koolijuhatajana lihtne mees, kes teeb kurja vaid selleks, et nii on alati tehtud. Või nii on tema meelest õige. See film ei otsi vastust, miks sai mõnest mehest kollaborant, aga teisest suur spordijuht. See lihtsalt on nii. Vaataja võib põhjused ise juurde mõelda.

„Vehkleja”

Näitlejad: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Jaak Prints, Kirill Käro, Lembit Ulfsak, Joonas Koff, Liisa Koppel jt

Režissöör: Klaus Härö

Stsenarist: Anna Heinämaa

Operaator: Tuomo Hutri

Kunstnik: Jaagup Roomet

Tootja: Making Movies, KickFilm ja Allfilm

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
A Finn
A Finn

I just saw the movie (and liked it for the most part) and I think that most Finns, at least adults who are interested in this movie, know or can guess what the black cars could mean. Even if we weren’t that familiar with the Estonian history, similar things happened in Karelia and Ingria and those stories are maybe better known in Finland.

ode
ode

kgb lihunik, hiljem koloveres laste piinaja ja siis liiderlik koolipapa

Kui on olemas inimesed, kes teavad
Kui on olemas inimesed, kes teavad

Kui on olemas inimesed, kes olid nende sündmuste keskel, võiksid avalikkusele teada anda, kas tolle kooli direktor oli tõesti KGB lihunike kaastööline. Kui ta seda oli, siis oleks hea, kui selle isiku nimi oleks avalikkusele teada. Kuigi enamik KGB ohvitsere saab, Eesti Vabariigis, tavalistest pensionäridest oluliselt suuremat pensioni ole neil enam võimu väljastada ordereid inimeste arreteerimiseks.

Linn mäletab muud
Linn mäletab muud

Ütleme et huvitav film aga jah E.N
inimesesna ei olnud tore ega õiglane. Kaasa oli küll tasane ja sõbralik nagu poegki aga tütar … oeh … pole sõnu

I.
I.

Get your facts straight!

dio
dio

Kas andunud kommunistist kellele 2+2 oli kas 3 või 5 vastavalt vajadusele püütakse teha vaata et eest riigi patriooti. Treener kindlasti väga hea aga mitte mingil juhul eesti meelne mees.

las räägivad kes olid siis...
las räägivad kes olid siis...

Just need katkised ja trööstitud võimla seinad olid kõige ehedamad. Olin isaga trennides(mitte vehklemine) kaasas juba paari aastasena ja kõik oli just selline.
Mu äratundmisrõõm ja tunded, aistingud, mida lapsena kogesin ilmusid ei tea kust elavana mu ette uuesti. Olin need peened detailid unustanud ja nii üllatunud kui see kõik tuli nii tuttav ette ja kiidan tegijaid, et seda olustikku pole ilustatud.

Helen
Helen

hm

wpDiscuz