Kui suurendada tavapärast arvuti- ja tehnikahullust 20 või enam korda ja vaikselt tegelda asjadega, mis esmapilgul tunduvad olevat utoopia, millega tegelevad vaid kõrgemad jõud, võib jõuda punkti, kus on juba Läänemaalt pärit 24aastane Matis Averin, kes oma firmaga EDM valmistas esimese Eesti 3D printeri.
Kogu lugu sai alguse Tartu ülikoolist, kuhu Matis 2009. aasta sügisel pärast Haapsalu gümnaasiumi lõpetamist tudeerima läks. Alguses geenitehnoloogiat, mille vahetas aasta pärast arvutitehnoloogia vastu. Õpinguid hakkas segama töö ja hiljem oma ettevõte, milles nägi Matis asja, millega tõesti tegelda soovib.
Ta sai aru, et ei ole mõtet õppida eriala, millega ta nagunii tegelda ei taha. Teda huvitasid rohkem mehhatroonika, tööstusautomaatika ja mehaanika, aga arvutitehnika eriala kujutas endast rohkem programmeerimist. Sellegipoolest ei olnud ülikoolis veedetud aastad tema meelest maha visatud, vaid see andis palju juurde. Ta toob näiteks Robotexi võistlusel käimise. Kuna ühel aastal läks seal hästi, siis järgmistel ei olnud noormehe sõnul enam midagi mõistlikku teha.
„Siis hakkasime lollusi tegema,” ütles ta.
Ta ehitas koos oma tiimikaaslastega 3000vatise võimsusega roboti. Võrdluseks: võimsamad robotid on tavaliselt 100W. Tavapärasest 30 korda võimsama robotiga sai nii põranda kui ka vaiba sisse auke kraabitud, roboti peal istudes ringi sõidetud jms. Kuigi korraldajad ei suhtunud nende tegevusse hästi, oli neil vähemalt endil lõbus ja võistlusplatsi nad ei rikkunud.
Ülikool oli Matisele andnud akadeemilist tarkust, mida niisama tööga ei omanda ega naljalt välja mõtle. Peamiselt kõiksugu valemid, kuidas mõningaid takistusi ületada ja filtreid arvutada.
Mõistagi andis see tutvusi nii õppejõududega kui ka teiste tudengitega. Ta sai teada, et varem utoopiaks peetud robotite või masinate ehitus ei ole mitte kuninglike ja jumalike olevuste tegevusvaldkond, vaid neid teevad täiesti tavalised inimesed.
See andis Matisele julgust varem pelgalt patareide külge ehitatud mikromootorite asemel ette võtta suuremaid ja keerulisemaidki asju. Julguse saamine suurendas Matisel kaasasündinud tehnikahullust veel vähemalt 20 korda, võimalik et suisa 100 korda. Tal ei olnud selle vastu midagi.
Juhuslikud sattumised
2013. aastal võis Matist näha ka teleekraanil – saates „Rakett 69”. Ta ütleb, et sattus saatesse poolsunniviisil, kui ta sinna peaaegu käeotsas kohapeale viidi. Tänu oma tööle AHHAA teaduskeskuses, kus ehitas Matis eksponaate, teadis ta mitmeid, kes selle saatega tegelesid, ja nemad pidasid noormeest potentsiaalseks võitjaks. Matis ise seda ei arvanud, kuid lõpuks oli saatesse mineku surve nii tugev, et ta oli sellega nõus. Tagantjärele vaadates ei kahetse ta saates käimist ega saadud kogemust.
Nii nagu raketisaatesse nii sattus Matis kogemata ka ESTCube’i meeskonda, kus käis esialgu kursusekaaslastega laboris kaasas. Töö võttis omajagu aega. Tol ajal üritas noormees ka võimalikult palju koolis käia ning Robotexil osaleda. Seetõttu ei jäänud tal aega Eesti oma satelliitkuubiku valmimises küllalt palju kaasa lüüa. Kui kuubiku valmimisega läks lõpus ääretult kiireks, tuli ta kuubikumeeskonnale taas appi ja aitas mõningaid juppe teha. Nii veetiski ta viimased ööd ja päevad enne satelliidikuubiku valmimist ESTCube’i laboris, kus jootis elemente kokku, ehitas ja puuris.
Nagu robotite ehitamist nii pidas Matis ka satelliidi ehitamist raketiteaduseks, kuhu ta kindlasti ei sobi. Lõpuks oli temast siiski abi. Kui palju on inimesi, kes saavad öelda, et on oma kätega satelliiti ehitanud? Nüüd Matis võib.
Freespinkidest 3D printeriteni
Kõige eelnimetatu kõrval hakkas Matis ehitama freespinke. Peamiselt lihtsalt vajadusest, sest kuigi sai kasutada Tartu ülikooli tehnoloogia instituudi oma, kaasnesid sellega ebamugavused. Kõigepealt asukoht: freespink asus Matise elukohast teises Tartu otsas. Seda kasutades tuli olla hoolas, kuid noormees soovis hoopis katsetada ja sedakaudu õppida. See viis selleni, et ülikooli freespingi all lõikas ta välja oma freespingi tükid. Oma esimest freespinki nimetab ta plastikust nikerdiseks, kuid see töötas.
Freespink hakkas Matisele nii meeldima, et ta kirjutas sellele nullist alustades oma tarkvara ja disainis ise selle elektroonika. Siis tulid juba tuttavad, kes tahtsid freespinki osta, sest neile meeldis see, mis noormees teinud oli. Nii sündis ettevõte EDM, mis on nüüd kvalifitseerunud pigem 3D printerite tootmisele, aga teeb ka erilahendusega freespinke ja muid masinaid.
Matise sõnul on nii freespink kui ka 3D printer ülesehituselt küllaltki sarnased, vaid tugevused on erinevad. Freespinki ehitada on isegi keerulisem kui printerit, sest freespingil on vaja täpsemat tööd. Sellest tulenevalt on raskem tegelda ka freespinkide masstootmise ja eksportimisega. Freespinki nimetab Matis tugevaks ja sitkeks, kuid 3D printerit kiireks.
Milleks või kellele peaks üldse vaja olema üht 3D printerit? Matise sõnul on masinat vaja kõigile neile, kel on vaja midagi näitlikustada, eelkõige inimestele või ettevõtetele, kes tegelevad disaini või tootearendusega. Matis toob ühe plastikust näidise, mille printis mõni aeg tagasi kliendile, et talle näidata, kuidas tellitava masina kõige keerulisem osa töötab. Noormehe sõnul oleks selle alumiiniumist väljalõikamine ja freesimine võtnud kohutava aja ja olnud kulukas. Pelgalt hinnapakkumiseks seda tegema ei hakka, nii ta selle 3D printeril välja printiski.
Samuti on Matis välja printinud laagreid, mida kasutas sama printeri juures, millega neid printis.
Printer pidi kasulik olema ka katsetamiseks, kui ei tea täpselt, mida soovid. Ta tõi näiteks plastiku valamiseks mõeldud vormi, nugade-kahvlite plastvormi. Sellised vormid maksavad kümneid tuhandeid eurosid. Kui on aga vaja katsetada, kas vorm üldse sobib, võib selle välja printida. Säärase printimise omahind on paar eurot. Tema sõnul tasub printer juba siis ära, kui sellega on üksainus vorm prinditud.
Parandamisest oma printerini
Ajal, mil Matisel ei olnud kavas veel oma 3D printeritega turule tulla, oli neid ikka vaja kasutada. Ta tõdeb, et aja jooksul on printerid küll paremaks läinud, kuid kõigil on endiselt veel omad vead. Printerit, mida nad toona kasutasid, tuli nii palju parandada, et lõpuks oli see ümber ehitatud ja selle kõrvalt veel teisigi printereid kõpitsetud ja parandatud.
Teiste vigadest õppides ja omaenese leidlikkust kasutades on pärast aasta aega kestnud tootearendust, katsetamist ja ümbertegemist saanud valmis printer, mida julgeb Matis nimetada üheks töökindlamaks tooteks turul.
„Muidugi tahaksin öelda, et sellel ei ole vigu, aga kindlasti tuleb veel midagi välja. Nii palju kui välja tuleb, parandame ka kohe ära ja teeme paremaks,” ütles noormees. Oma printerit üritasid nad nii kasutada, et probleemid tuleksid esile. Viimasel ajal pole neid enam tulnud.
Just samadel põhjustel tulevad esimesed partiid küllalki väikesed. Esimene partii koosneb kolmest printerist ja need loodab ta valmis saada veebruari lõpuks. Ettevõttel, kellelt ta mõned miniatuursed detailid tellib, on pikad tarneajad. Esimene valmis partii läheb koduturule ja jääb puudugi. Koduturu eeliseks on ka lihtsam tagasiside.
Firma nimi EDM on lühend sõnadest Electromechanical Design Manufacturing, Matise sõnul aetakse seda tihti segamini Electronic Dance Music’uga, mis ei ole kindlasti mitte see. Kui ettevõtet registreerima hakati ja Matis jõudis koos tulevase kaasosaniku Kersti Vatteriga äriregistrisse ettevõtet registreerima, oli neil mõlemal küsimus: mis me nimeks paneme? Nimele varem ei mõeldud. Peagi leidsid nad ka nime.
Fotod: Mats Õun
