Mõiste „tehnoloogiline seire” on tõlgendatav rööpkülikus, mille ühe nurga moodustab ta ise, teiseks saab tööstusluure, kolmandaks intellektuaalse omandi kaitse ja neljandaks autoriõigus, kirjutab kolumnist Peeter Olesk (pildil).
Tööstusluure on labaselt öeldes tootmissaladuste paljastamine. Kõige lihtsam viis ennast selle vastu kaitsta on keelata võõrastel pildistamine tootmispinnal. See võib olla küllalt keeruline vähemasti kahel juhul – kui töötad kodus ja kui õpetad uut põlvkonda. Intellektuaalse omandi kaitse koosneb kodumaiste õigusaktide ning rahvusvaheliste lepingute koostoimes nõnda, et kui pole lepitud kokku teisiti, tuleb intellektuaalne omand osta. See võib olla võrdlemisi kallis, eriti kuna õigus intellektuaalsele omandile on pärandatav. Autoriõigus kuulub üldjuhul teose loojale. Üllataval kombel tahab ühiskond, et autoriõigus kuuluks võimalikult vähestele ja oleks võimalikult odav. Seda nimetatakse loomingu võõrandamiseks tema autorilt ning paraku on see ka välditamatu. Teos hakkab elama oma elu, aga sinu kui looja elu maetakse maha ja sellel on lõpp.
Tehnoloogiline seire on tootmise viisi ja toodangu sisu kindlakstegemine vastu autori tahet. Tavaliselt mõeldakse selle all masstootmise tehnoloogiliste saladuste väljapeilimist, st neid juhte, mil tehnoloogilise protsessi tulemus mõjutab turgu. Kohalikku turgu võib mõjutada väga hea restorani väga hea peakoka retsept. Põhimõtteline küsimus Eesti iseseisvuse vaatekohalt ongi see, mida ja kui palju me toodame niisuguseid asju, mille turg on rahvusvaheline (nn maailmaturuhind on tegelikult puhtarvutuslik). Kui palju laevu, kui palju viina-kartulit jne.
Umbes aasta tagasi tekkis meil kahasse tollase põllumajandusministri Helir-Valdor Seedriga küsimus, kui palju on Eestil ookeanipüügi laevu. Selgus, et viis krevetilaeva. Nende kraam tuleb töödelda üsna kiiresti, mis tähendab, et too kaup tuleb anda üle lähimas sadamas või lähimale baaslaevale. Jah, aga kas te plastkarpi pakitud krevette ostes uurite, millal on nende sisu merest välja „õngitsetud”? Teile müüakse anonüümset krevetti. Kuidas meie loomariigikaaslane anonüümseks muutub, selle selgitamine ongi tehnoloogilise seire siht, sest harilikule ostjale sellekohaseid saladusi ei avata.
Luuramisel on oma põhjendatus, sest sa pead teadma, kustkaudu sinu vastane sind ründab. Vastuluure on samuti põhjendatav: sul tuleb endale selgeks teha, kes ründama hakkab ja kes omade hulgast on juba ära andnud või teeb seda esimesel võimalusel. Kuidas põhjendada tehnoloogilist seiret? Kui see on vargus, siis ei kuidagi. Kui see on ebaseaduslik jälitamine, siis samuti. Jääb üle õpetada avalikkusele neid nippe, mis ei saagi olla patenteeritud, ning oskust eristada viimastest noid, mille valdamine tagab toimetuleku. Selliseid saab õpetada põhimõttel „meister-sell-õpipoiss” ega ole sinna vahele tarvis mingit karjäärinõustajat.
Tehnoloogilise seire objekt on näiteks Ukraina raskemasinatööstus, sest peamine investor on Saksamaa. Mida peaks tegema õpipoiss? Omandama Ukraina majandusgeograafilise kaardi ning oskama hinnata selle liigendatuse osi. Mis jääks selli tööks? Töötada lihtsurelikuna Aasovi ääres või ka Ukraina jõujaamades ehk osata mõista Ukrainat seestpoolt vähemasti tööstuspiirkondades. Meistril tuleks taastada normaalne olukord transpordisõlmedes ja e-kommunikatsioonis ning ühtlasi koolitada järgmist põlvkonda, kelle esimene ülesanne on kogu riigi, Krimm kaasa arvatud, väljumine sõjast ja teiseks poliitilise olukorra pööramine nõnda, et Ukraina oleks Euroopa julgeoleku üks garante, mitte aga heidikuid.
Ma ei tõsta rahvusliku julgeoleku latti moosikeetmise ja sammekskavaatorite vahele. Tehnoloogilise seire arendamine ja väga tugev kaitse selle ning intellektuaalse omandi ründamise vastu peab olema meie prioriteet mitmekümneks aastaks. Erakondade taskutes puhub ses suhtes vaid püksituul „Kalevipoja” järgi.
Peeter Olesk, kolumnist
Samal teemal: Peeter Olesk „Luuramise aluseid” Lääne Elu, 29. jaanuar 2015, „Kui luuramine ei ole vaba” Lääne Elu, 5. veebruar 2015, „Ära karda, vaid kaitse ennast” Lääne Elu, 12. veebruar 2015