Valimisteni on jäänud kolm nädalat. Valimiskampaania on täies hoos. Riigikokku pürgijad võtavad viimast. Ka need, kes teledebattidele ja valimisstuudiosse ei pääse. Või siis ei võta.
Laias laastus näikse Läänemaal kandideerijad jagunevat kaheks: kandidaadid, kes teevad kampaaniat, ja kandidaadid, kes ei tee kampaaniat.
Ühest küljest võib mittemidagitegemine tunduda kummaline. Kuidas valida meest, kes ei tutvusta ennast, ei luba midagi, ei jaga midagi, ei trügi sõbraks, ei tule ukse taha? Kuidas valida meest, kes ennast ei müü?
Valimiskampaania on kahtlemata teatud mõttes enesemüümine. Valija on sellega harjunud. Valija ei pane seda enam õieti tähelegi. „Õige” poliitik jagab peale lubaduste ja iseenda ka käega katsutavat ja selle asemel, et kaaluda mehi, kaalubki valija lõpuks, kes kingib talle ilusama seljakoti, parema pastaka või magusama kommi. Või ei ole valija nii rumal?
Aga miks seda kõike siis teha, kui valija ei ole nii rumal? Miks raisata raha, tellida ja jagada rahvale odavaid lugemisluupe, tarbetuid neoonvärvilisi seljakotte, piparmündikompvekke, mida nagunii maitsta ei saa, sest plekikääre karbi avamiseks ju kaasa ei anta, lihtviisil aga karp lihtsalt ei avane?
Küllap sellepärast, et nii on lihtsam. Rahvakoosoleku kokkukutsumine nõuab aega ja vaeva. Rahva ette minna ja rääkida ei ole nii lihtne, kui tänaval kellelegi nimekaart või karbitäis piparmündikompvekke pihku pista. Rahva ette minna ja rääkida ei ole nii lihtne, kui niisama kedagi tänaval peatada ja törts juttu puhuda. Ukselt uksele käimine nõuab ehk pisut eneseületamist, aga ka see on rahva ette minekust ja rääkimisest lihtsam.
Nii et teisest küljest on „Mis tehtud, see tehtud!” põhimõte ehk mittemidagitegemine rohkem austust väärt, sest see võimaldab kaaluda, mitte osta ja müüa.
Valimiskampaania on hea, kui ta on hea kampaania, sisuline kampaania. Aga valimiskampaania ei tohiks muutuda odavaks palaganiks. Muidu arvab valija paratamatult, et ka mäe peale minnakse palagani tegema.