Kas olete kunagi mõelnud, kui sihikindlad võivad loomad olla? Nad ei suuda ennast küll inimese moodi väljendada, aga teavad väga täpselt, mida parajasti tahavad, ja võivad teinekord ka hullu moodi vaeva näha, et eesmärgile jõuda. Näiteks suudab juhtlammas karja alati just siis vales suunas minema viia, kui nad on juba peaaegu jõudnud meile vajalikku kohta. Koer hüppab sihikindlalt just siis poriste käppadega teie uue kostüümi peale, kui on juba väga kiire tööle jõudmisega, ja kass kraabib alati majapidamise kõige kallimat mööblieset. Nad kõik tahavad midagi ja annavad endast parima, et selleni jõuda. Lambad tahavad vabadust, koer tähelepanu ja kass vajab kohta, kus küüsi teritada.
Üks meie pere endine koer läks vanaduses nii ahneks kätte ära, et muust kui söögist enam eriti mõelda ei suutnudki. Vaene koer ei saanud enam üldse rahu ning asi jõudis sinnamaani, et ükspäev võttis ta kogu oma kavaluse kokku (kolli!) ning töötles niikaua külmkapi ust, kuni paradiis avanes. Külmkapis oli suur kausitäis kotlette, hapukoort ja sinki. Ei peatunud ta ka sinihallitusjuustu ees ja igaks juhuks läks takkapihta veel suur pakk võid. Kui koju jõudsime, oli külmkapp küll jälle ilusti suletud, kuid kausi killud põrandal ning tühi kapp reetis päeval toimunu. Arusaamatuks jäi, kumb kahest koerast sigadusega hakkama oli saanud. Igaks juhuks ei saanud sel õhtul enam kumbki süüa. Alles siis, kui vanal koeral poole öö ajal süda pahaks läks ja kõht valutama hakkas, oli patune tegelane leitud. Kuni elu lõpuni tõmbasid külmkapi uksed teda ligi. Ükskord suutis ta hotelli minibaari tühjendada, kust ta aga õnnetuseks peale soolapähklite midagi muud head ei leidnud. Joodikuks teda vanadus siiski ei muutnud (kuigi on ka selliseid loomi nähtud!).
Sama õnnetuks kavalpeaks osutus hiljuti üks minu treenitud ponidest. Ka tema suurim hobi on söömine (tõesti, paljude loomade ühine joon!) ning trennist arvab ta ainult keskmiselt hästi. Kuna tallist viib välja kaks väravat, tagumisest viiakse kopli poole ning eesmisest maneeži, siis oli poni endale ühel heal päeval selgeks teinud, et kui ta eesmisest väravast ei välju, siis järelikult trenni teha ei saa. Tema enesekindel paigalseisak oleks terve jäärapäise eeslikarja kadedusest kahvatama pannud ning viis mind kannatuse viimase piirini. Lõpuks tuli mulle päästev mõte: keerasin ponil kiiruga otsa ringi ning hakkasin nagu hull tema ees üles-alla kargama. Vaene loom vaatas vist, et lõpp on lähedal, ning sööstis tagurdades kohe mitu meetrit minust eemale. Järgmine hetk, kui ta jälle hinge tõmbas, olin ma juba ta kõrval, ning vaene poni leidis ennast siiski ootamatult otsapidi maneežist. Kahtlemata suudab ta aga järgmiseks korraks juba midagi uut välja mõelda.
Loomadega tegeldes ongi oluline just kavalus ja kannatus. Kärsitus ja jõulised võtted annavad enamasti vastupidise tulemuse. Üritage loomade tähelepanu kõrvale juhtida kangekaelselt mõttelt, mis nad endale pähe on võtnud, ja tekitage neile selline keskkond, kus neil on kerge õppida. Tähtsad on ka rutiin päevakavas ja stabiilsus teie käitumises. Paljude loomade neofoobne käitumine on geneetiliselt määratletud. See tähendab, et neile uued asjad ei meeldi, nad lausa pelgavad neid. Geneetika mängib üldse suurt rolli. Igal loomaliigil on omad eripärad, ja iga liigi aretusliinidel samuti. Ütleb ju juba vanasõna, et „hundist talle ei kasvata”. Paraku see nii ongi, seega silmad lahti kodulooma valikul! Mõelge hästi, milleks te oma kodulooma tahate.
Mida rohkem teie loomad võivad teie igapäevases käitumises kindlad olla, seda paremini nad ennast tunnevad ning seda meelsamini on nad nõus teiega koostööd tegema. Järjekindlus viib sihile! Isegi kui see võib teile mingil hetkel täiesti lootusetu tunduda. Kasvatust, mis looma lapsepõlves ja nooruses tegemata jäetakse, on hiljem tükk maad raskem tasa teha. Osa treenereid ja loomapidajaid pooldavad motiveerimist toidu või mänguasja abil, teised ütlevad, et loom peab ülesandeid täitma vabast tahtest. Millal teile meeldiks rohkem tööd teha? Kas siis, kui te teate, et sellele järgneb midagi head, või siis, kui jooksete niisama ennast hingetuks ning olete pärast sama targad kui enne? Sellele mõeldes – head kasvatustööd!
Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri