Tagasi kodumaale
Aasta lõpp ja uue algus on ikka aeg, mil kiputakse tavapärasest natuke rohkem mõtlema möödunule ja tulevikule ning kasutatakse võimalust korraks rahulikult plaanegi sepistada.
Mullu astusin suure sammuga koolielust välja ning veel suurema hurraaga päris loomaarsti tööpõllule. Lõpuks täiesti omal jalul seista oli kuidagi nagu äikesetorm ja särav päikesepaiste üheskoos. Rääkimata sellest, et mul polnud õrna aimugi firma pidamisest, tuli mulle üllatuseks ka minu töö kõige määravam osa, millest ülikoolis üldse ei räägitud: klientidega suhtlemine. Ja mis veel: kuidas jagada õpetussõnu nii, et oleks selgelt arusaadav, et see on abi ja hoolivus, mitte range kriitika. Ei tule osata mitte ainult õigesti sõnu valida, vaid ka emotsioonid vaos hoida. Loomade ravimine tundub selle kõige kõrval tihtilugu hoopis lihtsam ülesanne.
Olen ise kogu elu Eestist kaugel elanud, nii et peale esimese aasta loomaarstina oli see mulle ka esimene aasta iseseisvalt Eestis elada. Selle aasta jooksul olen mitmelt vanemalt kolleegilt kuulnud arvamust, et Eestis on loom endiselt asi ja mitte omaette isiksus. Ma arvan, et päris nii hull siiski ei ole. Küll aga on meil kõigil veel palju õppida ning pikk tee minna selleni, et mõista, kuidas oma loomadega parimal viisil koos elada. Lemmikloomade heaolu mõjutab nende käitumist ning farmiloomade heaolu nende tootlikkust. Mõlemad on tähtsad. Loomaarstil on siinkohal kindlasti suur roll. Meie eesmärk ei ole aasta jooksul kõige suuremat rahahunnikut antibiootikumide ja muude pulbrikestega kokku ajada.
Loomaarstiks saamine on pikk ja vaevarikas protsess ning ma arvan, et mitte keegi, kel pole tõelist tahet loomadele abiks olla, ei võta seda teed jalge alla. Seega ei soovi me loomi mitte ainult aidata, vaid ka ennetavas töös loomade ning loomaomanike elu kergemaks ning paremaks muuta. See peaks olema iga loomaarsti esmane siht ning see peaks ka loomaomanikele selgelt silma paistma. Kui mõne loomaarsti ravivõtted, puudulik abivalmidus või olematu hügieen teile kurjalt silma paistavad, peaksite selle üle järele mõtlema, kas sooviksite tema kätte oma lemmiku heaolu ning tervise usaldada.
Loomaarst peab olema teile hea eeskuju! Hiljem pole aga süüdistada kedagi muud kui iseennast. Kui valite loomaarsti, mõelge ka iseendale. Kas teie ise läheksite sellise arsti juurde? Kas kleepuv tööpind ja ämblikuvõrgud nurgas on aktsepteeritavad? Kas klientidega suhtlemine tohib toimuda karjumise saatel? Õppige „ei” ütlema. Õppige vastutama, sest teie loomade heaolu ja elurõõm on puhtalt teie enda kätes. Kuidas te jätate sõbra hätta? Või mängite loteriid oma sissetuleku allikaga?
Aasta 2014 polnud loomadele Läänemaal mitte just kõige säravam ning loodan, et see stimuleerib meid kõiki alanud aastal paremini tegutsema. Rohkem pingutama ning mugavustsoonist väljuma. Mugav eluviis muudab inimese laisaks, aga raskused arendavad iseloomu, leidlikkust ning tahtejõudu.
Hiljutistest loomadega seotud juhtumitest meenutagem surnud hobuse lugu. Endiselt on lahendamata varjupaiga probleem. Mõlema juhtumiga seoses ning vanu artikleid sirvides tahaks loota, et inimesed ei usu kõike, mida räägitakse, isegi kui see on trükitud paberile. Tint kannatab palju luiskamist. Selle asemel et teistele näpuga näidata, võiksime kõik esmalt omaenda ninaesise korda teha, ning lärmi tõstmine on väga harvadel juhtudel loodetud sihile viinud. Üritagem pigem abistav käsi ulatada ning üheskoos lahendusi välja mõelda ja ka teoks teha!
Sel aastal on mul olnud väga mitmesuguseid patsiente ning juhtumeid, ilusaid ja kurvastavaid, sageli naljakaid, nii mõnigi kord ka ohtlikke. Loomaraamatute autori Herriot kirjeldatu eelmise sajandi alguse Inglismaal vastab tõele ka tänapäeva Eestis. Elu nagu filmis. Või raamatus.
Patsiente on mul olnud rotist ja lambast kuni raskeveohobuseni välja; näha saab kõike, sünnist kuni surmani, sageli tuleb improviseerida ning väga kärmelt tegutseda, et leida päästvaid lahendusi. Olen kohanud oma lühikese tööelu jooksul suurepäraseid inimesi. Vapraid. Tublisid. Erilisi. Aitäh teile selle aasta eest! Kuna patsiendid asuvad üksteisest tihtipeale väga kaugel, on mõni päev läbitud kilomeetreid lausa mitusada. Nende jooksul olen saanud näha Läänemaa imeliselt looduskauneid paiku. Kui minult küsitakse, miks tagasi tulin, siis laiutan käsi. Aga mitte selleks, et öelda „ma ei tea”, vaid et toonitada: silmad lahti, vaadake enda ümber!
Ann Mari Anupõld, Piirsalu loomaarst
Tõesti väga asjalik ja hea loomaarst.Julgen Talle igal ajal helistada ja nõu küsida ja kui vaja ka kohale minna. Edu tegemistes ja sellel raskel ja keerulisel teekonnal!!!!