Haapsalu linnas talvituvaid linde on põhjalikumalt uuritud juba ligi kakskümmend aastat. 1996/1997. aasta talvel hakati Läänemaa linnuklubi algatusel linde loendama 12 kilomeetri pikkusel marsruudil, mis läbib suure osa linna hoonestatud alast. Haapsalus on talvituvate lindude käekäiku jälgitud kauem kui üheski teises Eesti linnas. Peamine loendus toimub aastavahetuse ajal, kui enamik meie sulelisi on endale sobiva talvituspaiga leidnud ning paiksemaks jäänud.
Linde meelitavad linna paremad toitumisvõimalused
Talvel on lindudel suurim katsumus toidu leidmine. Umbes tihase suurused linnud peavad hankima päeva jooksul enda kehakaaluga võrdse toidukoguse. Pimedail talvekuudel on selleks aega vähem kui veerand ööpäevast. Seejärel tuleb vähemalt 18 külma öötundi vastu pidada ning loota, et esimeses hommikuvalguses õnnestub leida sobiv toitumiskoht.
Esimeste külmade järel liigub suur osa meie talilinde asulaisse. Talvel on linnades lindude asustustihedus kümneid kordi suurem kui põldudel või metsamassiivides. Selle peamine põhjus on linnas olevad paremad toitumistingimused. Nii on näiteks Haapsalus rasvatihaste esinemistihedus keskmiselt kuus korda suurem kui Lõuna-Läänemaal Vatla lähistel paikneval loendusrajal.
Suleliste arvuka linnadesse koondumise põhjus pole siiski mitte ainult toidu hankimise vajadus. Näiteks varesed ja hakid lendavad varahommikuti sageli toituma hoopiski linnast mitme kilomeetri kaugusel asuvaile põldudele. Ööseks tulevad nad aga suurte parvedena pargipuudele ööbima. Põhjus on väga lihtne – linnades on tõenäosus kiskja või röövlinnu saagiks langeda mitu korda väiksem kui loodusmaastikus.
Talvituma jäänud lindude arv on aastati väga erinev. Kõige rohkem sõltub see eelmise aasta pesitsusedukusest. Suur mõju on ka talvede iseloomul. Soojadel ja lumevaestel talvedel on lindudel kergem toitu leida ning seetõttu hukkub neid vähem. Just sellistel talvedel aga koondub linnadesse linde mõnevõrra vähem, sest toitu on külluses ka loodusmaastikus.
Ornitoloogide hinnangute kohaselt talvitub Eestis igal aastal 4–9 miljonit lindu. Haapsalus on tavapärasel talvel 7000–8000 lindu, mõnel aastal võib talvitujate hulk linnas küündida isegi 10 000 isendini.
Arvukamad talvitujad
Kõige tavalisemad linnalinnud on 20 aasta jooksul jäänud peaaegu samaks. Haapsalu arvukaim talvituja on rasvatihane, keda võib talvel olla kuni 1500 isendit. Mõnevõrra vähem jääb siia hallvareseid (800–1200), kodutuvisid (700–1000), kaelushakke (600–900) ning koduvarblasi (600–900).
Inimese naabruses elavad linnud ei piirdu aga sugugi ainult tihaste, vareste ja hakkidega. 18 talve jooksul on Haapsalus talvel vaadeldud koguni 98 liiki linde. Umbes kaht kolmandikku neist võib kohata igal talvel.
Meie talilindudest on kõige kiiremini kasvanud rohevintide arv ning seda kinnitavad ka mujal Eestis kogutud loendusandmed. 1990. aastate keskpaigaga võrreldes on rohevintide arv Haapsalus peaaegu kümnekordistunud.
Väike osa on selles ka umbes 15 aasta eest müügile ilmunud lindude talvistes toidusegudes. Kui varem toideti linde peamiselt searasva ning kaerahelvestega, siis praegused toidusegud sisaldavad rohkesti toitaineterikkaid päevalilleseemneid. Need meelitavad toidulaudade juurde tihtilugu mitmekümnest linnust koosnevaid rohevindiparvi, kel polegi enam põhjust talveks meie aladelt lahkuda.
Pehmed talved muudavad lindude rändestrateegiat
Kliima soojenemine on toonud kaasa palju muutusi lindude talvises käitumises. See puudutab kõige rohkem neid rändlinde, kelle talvitusalad on meile võrdlemisi lähedal.
Mere mõju tõttu on talvine ilm Haapsalus mitu kraadi soojem kui sisemaal. Lindudele on juba paarikraadisel õhutemperatuuri erinevusel tohutu mõju. Seetõttu jäävad igal talvel siia väikesearvuliselt talvituma mitmed rändlinnud – metsvindid, kuldnokad, suurnokk-vindid ja käblikud.
Üks paremaid näiteid lindude kiire kohanemisvõime kohta on kindlasti musträstas. Need linnud hakkasid Eestis talvituma alles möödunud sajandi keskpaigas. Viimase 18 aasta loendusandmete kõrvutamine näitab, et Haapsalus talvituvate musträstaste arv on sel perioodil koguni kolmekordistunud. Praegusajal jääb siia talvituma juba kuni 250 musträstast.
Taanduvad liigid
Haapsalu talilinnustikust on 20 aasta jooksul peaaegu kadunud kaks liiki – nurmkana ning kaelus-turteltuvi. See ei tähenda, et meie linnakeskkonnas oleks vahepealse ajaga midagi halba juhtunud. Mõlema linnu arv on kogu Eestis väga kiiresti kahanenud. Nurmkanade arvu vähenemist on põhjustanud maakasutuse muutused, kaelus-turteltuvi kadumise põhjustele ei oska me praegu veel vastata.
Kui 10–15 aasta eest elas Haapsalus üks-kaks nurmkana pesakonda, siis viimasel viiel talvel pole nende kohta linnast laekunud ainsatki teadet. Kaelus-turteltuvid on samuti viimase 20 aasta vältel aina harvemaks jäänud ning viimasel 4–5 talvel on neid siin haruharva kohatud.
Juba pikka aega on kogu Euroopas vähenenud varblaste arv. Sama võib täheldada ka Haapsalus. Kui koduvarblaste arv on maakonna keskuses kahanenud umbes kümnendiku, siis põldvarblasi on 20 aasta taguse ajaga juba kolm korda vähem.
Rohkem tähelepanu linnalindudele
Meie lähiriikides leitakse suur osa põnevaid linde nende inimeste kaasabil, kes ei ole mitte igapäevased harrastuslinnuvaatlejad. Õnneks võib öelda, et ka meie liigume sinnapoole. Head näited on hiljuti Nõva lähistel kohatud jahipistrik ning oktoobris Noarootsis pildistatud habekakk. See on selge märk looduses liikuvate inimeste teadlikkuse kasvust.
Päris kindlasti ei jää kõik haruldased linnuliigid ainult linnuhuviliste vaatevälja – nendega kohtumise võimalus on meil kõigil. Seepärast tasub looduses liikudes alati silmad lahti ning fotoaparaat käepärast hoida. Sotsiaalmeedia võrgustikes on loodushuvilistele loodud gruppides juba tuhandeid inimesi, kus jagatakse kümneid pilte ja saadakse määramisabi mõne minutiga.
Kindlasti tasub ka Läänemaal fotoaparaadiga ringi liikujail teada anda oma põnevaist leidudest. Vähearvukate liikide leviku jälgimisel on ka üksikuil juhuvaatlustel suur väärtus. Parim võimalus määramisabi saamiseks ning vaatluste jagamiseks on liituda Eesti ornitoloogiaühingu Facebooki grupiga või saata oma põnevad linnuvaatlused meili teel tarvo.valker@eoy.ee.
Marko ja Tarvo Valker, Eesti ornitoloogiaühing
Marko ja Tarvo Valker. Foto: Arvo Tarmula
Musträstas. Foto: Tarvo Valker
Põldvarblane. Foto: Tarvo Valker
Sinitihane. Foto: Tarvo Valker
Valkerite lugusid võiks sagedamini Lääne Elus olla.
Tuhat tänu! Hästi kirjutatud lugu!