Aivo Paljasmaa lavastab Haapsalu sotsiaalmajas koos käivate erivajadustega noortega näidendit, mille esietendus on kavandatud 8. detsembriks, advendikontserdiks.
Haapsalu sotsiaalmajas käib erivajadustega noorte päevakesku- ses koos 15–18 noort, lavastuses „Kuhu kadusid prillid?” osale- vad nad kõik. Lavaroll on neist kuuel, kuid lauluõpetaja Viivika Riieli seatud lõpulaulu lauldakse üheskoos.
Eelmisel teisipäeval hakkas tükk juba ilmet võtma. „Olete valmis? Kindad on käes?” küsis dirigendina saalis vehklev lavas- taja näitlejailt. „Läks!”
Natuke läks ja siis enam ei läinud. „Kõike võib juhtuda,” rahustab lavastaja Paljasmaa näitlejat, kui sel tekst ununes ning ta nõutult seisma jäi. „Kui läheb, siis läheb, ärge jääge seisma, proovige kindlasti jätkata,” õpetab lavastaja.
Mitu korda lihviti näidendit veel jupikaupa ning proovi lõpus üritati tükk ka algusest lõpuni läbi mängida.
„Nad kogu aeg jälgivad mind, sellepärast pean eest ära minema,” haaras Paljasmaa tooli ning sättis end sisse näitlejaist tahapoole, seina äärde.
Higi ja pisarad
„Oleks sa esimeses proovis olnud,” meenutas Paljasmaa. „Mõni ei saanud suudki lahti.”
„Proovid on väga intensiivsed, kolm korda nädalas, kaks tundi korraga,” ütles etenduses kaasa lööv erivajadustega noorte tegevusjuht Liisa Reimann.
Liisa Reimann on näidendis Liblikas. „Ta on mängujuht, hoiab rütmi, annab kaasnäitlejaile märku,” selgitas lavastaja Paljasmaa. „Liisal on laval topeltkoormus, kuid publikule peab tema tegevus jääma märkamatuks.”
„Tööd ja vaeva on ikka palju nähtud. Kui sa pead päevast päeva ühe ja sama asjaga tegelema, tuleb tüdimus peale,” ütles Reimann. „Aga siis tuleb Aivo, viskab nalja, laseb korra läbi mängida ja leiab, mille eest kiita. Siis läheb asi jälle loomu- likku rada pidi käima.”
„On olnud pisaraid ja nuttu, aga siis läheb jälle täie hooga edasi,” lisas tegevusjuht Juta Siimuste.
“Tegelikult on see noortele väga arendav,” ütles Liisa Reimann.
„Kui mõni ei saanud esialgu sõnagi suust, siis nüüd… Aivo on nendega igasuguseid trikke teinud.”
Reimann rääkis, et Paljasmaa avanud proovisaali akna, kamandanud näitlejad akna juurde täiest jõust karjuma. „See on neile omaette teraapia,” ütles Reimann. Julgust ongi just niimoodi tasapisi lisandunud.
Etenduses kaasa löömine tuleb erivajadustega noortele ka tavaelus kasuks. „Nad julgevad oma suu lahti teha, diktsioon on neil selge ja nad saavad aru, et tegelikult on nad selleks ju võimelised. Aga noh, nad on meil seni natuke arakesed olnud,” nentis Reimann. „Nüüd lähevad nad välja ja näitavad, et on olemas ja suudavad ka.”
„Nad on üldiselt tundmatute inimeste suhtes ettevaatlikud,” rääkis Paljasmaa oma praeguse trupi liikmete kohta. „Aga kui nad tunnetavad, et sa pole neile ohtlik, võtavad su üsna ruttu omaks.”
Paljasmaa ütles, et tihtilugu unustab ta proovis, et näitlejad on nn toimetulekuklassist. „Ilmselt nad tunnetavad seda, et ma võtan neid kui võrdseid. Väga huvitav ja väärt kogemus.”
Mis on selles lavastuses kõige raskem, sellele ei oska Paljasmaa hoobilt midagi vastata. „Kõige raskem? Kõik on siin raske!” pahvatas lavastaja, kui oli minutikese mõtteid kogunud. „Eks muidugi, nad kurnavad mu välja. Kui olen kaks-kolm tundi nendega, olen ise väga läbi.”
„Aga mulle meeldib see seltskond sellepärast…” otsis Paljas- maa sõnu.
„Tead, kui hirmsasti nad tahavad. Nad tahavad nii hirmsasti, nad püüavad… Nad on nii püüdlikud. Ja nad on nii siirad. See on nagu…” lausus Paljasmaa. „See on nüüd küll iluväljend, aga ma ise lausa tunnen, et see on mulle nagu mingi tasu selle eest. Saan osa siirusest ja nende inimeste vahetust suhtlusest… See annab mulle tegemise jõu. See on huvitav nähtus, mille peale ei tule enne, kui sa selle maailmaga ise kokku puutud. Ma ei ole seda enne tundnud.”
Paljasmaa loodab, et need, kes etendust vaatama tulevad ei üllatu mitte sellest, et ka erivajadusega noored suudavad näidelda. „Vaid et tükki vaadataks selle pärast, et see on huvitav. See on meie eesmärk. Usun, et seda me ka kohati saavutame. See on võib-olla minu ego, et tõestada: näe, ka sellise seltskonnaga on võimalik,” arutles Paljasmaa.
Paljasmaa sõnul polegi etendus kõige tähtsam. „Ma näen, kui palju see neid arendab, neile enesekindlust annab,” ütles lavastaja.
“Tänu intensiivsusele ja ees- märgi selgusele on see töö väga produktiivne ja nende kui isiksuste areng on silmaga nähtav,” tõmbas Paljasmaa tehtule vahejoone.
„Mõte sai alguse sellest, et käisime Vändras erivajadustega inimeste spordipäeval. Seal selgus, et veebruaris on Türil erivajadustega noorte teatripäevad,” meenutas Juta Siimuste, kes peab Haapsalu sotsiaalmajas erivajadustega noorte kohvikut. Siis tekkiski lavastuse idee.
„Kuna meil on siin nii tore inimene kui Aivo Paljasmaa omast käest, siis võttis Juta temaga ühendust. Saime ka linnavalit- suselt palga maksmiseks natuke toetust,” lisas Reimann.
Haapsalu erivajadustega noored on tublid sportlased.
„Spordipäevalt Vändrast tõid nad ju peaaegu kõik medalid ära,” lausus Juta Siimuste. Mitmel oli mitu medalit rinnas.
Näidendis osalev Anu sai Vändras kaugushüppes esikoha. „Aga ta on ka eriolümpial käinud, Hiinas,” kiitis Siimuste.
Lavastusega kavatsetakse minna rahva sekka
Aivo Paljasmaa lavastatud „Kuhu prillid kadusid?” esietendub 8. detsembril sotsiaalmaja advendikontserdil. Üles astutakse ka sotsiaalmaja jõulupeol.
Aga trupp tahaks ka majast väljas käia ja näidata, mida oskab.
„Siis saaksid noored suurema rahulduse sellest, et nad esinevad,” ütles Reimann. „See tekitaks elevust, näitaks ka väljaspool sotsiaalmaja olevaile inimestele teistsugust maailmapilti, et kõik ei olegi ühesugused.”
„Mina tahaksin, et see ka Tõrukese lasteaias etenduks,” ütles Siimuste. „Minu enda lapselaps käib seal ja siis saaks ta oma ema esinemist etenduses näha.”
Kindel plaan on lavastusega minna Türile erivajadustega noorte teatripäevale Haapsalut esindama.
Fotod: Urmas Lauri
Aivo Paljasmaa.
Artjom, Leonid, Aivo.
Liisa, Laura, Laura, Leonid.
Leonid (paremal), Artjom,
Artjom ja Liisa.
Artjom ja Liisa.
Liisa, Laura, Leonid ja Artjom. Tagaplaanil Triin (vasakult) ja Laura.
Liisa, Laura ja Artjom.
