Haapsalu piiskopilinnuse uue näituse kontseptsioon on kahtlemata muljetavaldav. Puhtalt keskajale pühendatud muuseumi Eestist naljalt ei leia ning moodsalt ülesseatud väljapanekuga piiskopilinnusel on šanssi saada üle-eestiliseks turismimagnetiks. Seda, et linnus võiks teenindada senisest märksa suuremat hulka külastajaid, kinnitavad ka kohalikud muuseumitöötajad.
Nüüd oleneb kõik sellest, kas kultuuriministeerium eraldab järgmisel aastal eskiisprojekti koostamiseks vajamineva summa. Ainult eskiisprojekti olemasolul on võimalik edasi liikuda Euroopa tõukefondide uude vooru, kust peaks tulema raha, millega projekti reaalselt ellu viia. Tuleb tunnistada, et „takistusrada”, mis sihtasutust Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid ees ootab, pole kergete killast. Nende edule tasub pöialt hoida, sest piiskopilinnus on Läänemaa kõige uhkem ajaloomälestis, mida teatakse ka väljaspool meie kodumaakonda.
Suurem külastajate arv ei ole kasulik mitte ainult linnust haldavale sihtasutusele. Võib olla kindel, et turistid, kes tulevad Eesti kontekstis ainulaadse ekspositsiooniga muuseumi, kulutavad raha ka teistes kohalikes asutustes. Piiskopilinnus asub Haapsalu vanalinnas nii strateegilisel positsioonil, et peaaegu kõik, kes peatänavat mööda sinna jalutavad, otsustavad päikesepaistelisel suvepäeval teha vahepeatuse ühes või teises meie arvukaist söögikohtadest, mis viimastel aastatel Haapsalus avatud on.
Teine, veidi nišilikum, aga siiski oluline aspekt on, et Eesti ainsa puhtalt keskajale pühendunud muuseumi rolliga kaasneks ka senisest suurem tähelepanu rahvusvahelises ajaloolaste-arheoloogide kogukonnas. Vägeva muuseumi olemasolu on hea argument, et korraldada Haapsalus mõni tõesti mastaapne ja miks mitte iga-aastaseks saav rahvusvaheline ajalookonverents.