Vihmaste ilmade kiituseks
Vihmaste ilmade esimene pluss on, et kõrvalmaja ehitustolm ei tungi ei ninna ega uksest sisse.
Teiseks ei näe märgadel tänavail nii palju süljelärakaid. Valjuhäälne rögistamine ja tänavale sülitamine on üks väga jälk komme, millega kohalikud kahjuks aktiivselt silma paistavad. Mõnel päeval tuleb plärakate vahel suisa slaalomit kõndida.
Vihmaga kaovad varju ka pargijoodikud. Tõtt-öelda ma ei tea, kas pargipingil õlle libistamine on Trieri linnas ametlikult lubatud või keelatud, aga on selge, et seda tehakse ja politsei sekkub, kui mõni eriti janune gastroleerija tüli norima kipub. Õnneks juhtub seda harva. Üldiselt on see meie pargi “tiim” väga viisakas ja mind tervitatakse kaugelt nagu vana sõpra. Ei, ma ei paku neile seltskonda ega kavatse seda tehagi.
Lähim pood avatakse kell 7. Juba mõni minut hiljem on kuulda, kuidas peaparandusnapsi Underbergi pudelikesed kilks! ja kolks! prügikasti kukuvad. Valdavalt kaanivad statsionaarsed pargijoodikud siiski õlut. Palju! Kui pudelid tühjaks saavad, viiakse taara poes asuvasse automaati ja tuuakse uued. Nii mööduvad päevad – kord kolme-neljakesi, vahel on neid kümme või rohkemgi. Üks noorem mees näib vahel ka tööl käivat ja liitub seltskonnaga pärastlõunal, jalas värvised-pahtlised püksid. Enamik elatub ilmselt sotsiaalabist. Õlle kõrvale käib elav arutelu elulistel ja päevapoliitilistel teemadel. Vahel kuulatakse muusikat ja ma pean tunnistama, et neil on õnneks suhteliselt hea maitse ning nad ei keera volüümi põhja.
Pood on lähedal, tualetti kahjuks ei ole. See tähendab, et tuleb soristada põõsastesse. Stammkunde’d näitavad üles mõningast austust ja kastavad kõige kaugemat puud. Kaks korda on nende ninamees pakkunud, et nad tuleksid hea meelega appi, kui me otsustaksime istutada aia taha varjulisse nurka nn Pissecke’sse mõned põõsad, sest need, kes ei ole “nende omad”, ei tea ju, et peaks keha kaugemal kergendama. Kui on soojad ilmad, siis see nurk haiseb. Aga isegi kui vihma sajab, ei lähe ma sinna kaevama. Kahjuks ei tee seda ka pargi heakorra eest vastutav firma. Need põõsad ei jääks lihtsalt ellu. Seal ei kasva ka umbrohi.
Jah, päevajoodikuil on oma kindlad grupid ehk territoorium on ära jagatud. Ühed on pargis ja teine seltskond üle tee parklas. Mingil põhjusel nad omavahel ei segune ega suhtle.
Septembris korraldati pargis meie linnaosa esimene nn Kirmes. Kirmesed (ka Kirchweih, Kirtag, letseburgi Kiermes) olid algselt, nagu nimestki järeldada võib, kiriklate rahvapeod, tänapäeval peetakse neid ka täiesti mittekiriklikult külades või linnaosades. Ühe toidupoe pererahvas pani üles õlletelgi ja praadis vorste, veinipood pakkus veine, kohvituba kohvi, kooke ja saiakesi, apteek jagas esmaabiteemalisi mänge ja õhupalle. Lillepoe pererahvas tegi lastega lillekompositsioone, lillepotid kaunistati kleepetehnikas värviliste paberitega. See kõik oli lastele tasuta. Kunsti- ja meisterdamisasjade poe naised tegid lastega öökulle, tolle lõbu eest küsiti siiski rahalist annetust.
Üritus oli väga tore ning tänu uutele toredatele naabritele ja lasteaiast tuttavaile lastevanemaile oli ka neid, kellega juttu ajada. Eestlased ei ole ju muidu erilised small talk’I spetsialistid, ka mina, vana jutupaunik, ei karga võõrastele ligi ega hakka maast-ilmast vahutama. Saati siis saksa keeles.
Ja oh seda õllesõprade rõõmu – välipeldik! Kahjuks viidi see järgmisel nädalal siiski jälle minema.
Kirmesel viibisid loomulikult ka kohalikud linnaosa poliitikud. Koos naabriperega sai nn Pissecke probleemi proua Ortsvorsteherin’ile kurdetud ja isegi viisakate pissuaaride tootja kontaktid saadetud. Et aga järgmised eestseisjate valimised on kaugel, pole seni väga kiiret tegutsemist märgata olnud.
Naisi on pargiseltskonnas harva. Üksikud, kes sinna satuvad, on ka kõike muud kui kenad ja neil on väga valjud hääled. Õnneks saab meestel jaks varakult otsa ehk võib öelda, et nad elavad tööinimestega samas rütmis ja lähevad kella kuue paiku laiali. Neid, kes poole ööni viina kaanivad ja räuskavad, eriti tihti ei kohta. Õlle- ja veinimaal pole ju lihtsalt kombeks. Tööinimesed kogunevad õhtuti oma elukoha lähimasse õlletuppa, sumisevad seal, suitsetavad, nii et õhk sinine, ja vaatavad jalgpalli. Ei jooda end käpuli ja minnakse normaalsel ajal magama, sest hommikul kell 6 on vaja osta pagarikojast värske sai ning kell 7 on paljudel vaja tööl olla. Kel tööle asja ei ole, panevad samal ajal kassalindile esimesed Underbergid.
Anneli Aken