Sööbik ja pisikud, mõmmik ja laulikud
Te ei ole üksi, ka mina panin suveriided ära. Sügise saabumise auks langes temperatuurinäit alla 10 kraadi. Päeval päikese käes on soe, aga sumedate ööde ja soojade hommikutega on nüüd kõik. Lõdisen igal sügisel ka soojas toas ning söögiisu on kohutav. Mõmmik, kes peeglist vastu vaatab, proovib lohutada, et see on ju ainult talvevaru, mis kulub juba enne jõulu kütteks ära. Laupäeval kõlas Luksemburgi eesti laste laulutunnis saateks köhapill, täna hommikul pidin esimest korda algkooli helistama, et tütar puudub.
Ei imesta. Vähe on lapsi, kes saavad kohe esimesel külmal päeval aru, et soojad riided ei olegi välja mõeldud nende kiusamiseks. Ümberringi aevastatakse. Palju uut ja pingelist korraga – Ganztagsschule (täispäevakooli) tunnid algavad kell 7.55 ja lõpevad kell 16. Esmaspäevast neljapäevani on iga päev 8 tundi ja reedel neli. Päris pidevalt nad muidugi ei õpi ning tunniplaani on sisse kirjutatud ka Spielzeit (mänguaeg) ning Klassenrat (klassinõukogu), kus nad pidavat õppima demokraatiat ja arutama-otsustama klassi asju. Näiteks kas vahetunnis kuulata muusikat ja millist.
Esimese ja teise tunni vahel süüakse seda, mis karbiga kaasa võetud. Piiranguid, mida ei tohiks kaasa panna, ette antud ei ole või siis ei ole seda kirja veel saadetud. Meie laps on „imelik”, tema sööb vabatahtlikult porgandit, kurki ja õuna, aga enamik pidavat saia peal olema. Lõunat käivad söömas maksuameti sööklas. Toidud pidid väga head olema, loosi läheb isegi läätsesupp, mida kodus pole tahetud. Ainult korra olevat olnud kalapulkade ja kartulipüree kõrval kaste, mis ei maitsenud mitte kellelegi. Ja eelmisel nädalal teatati pettunud häälega, et kes see siis lastele nii ebatervislikku lõunat annab nagu friikartulid ja kaks vorsti. Ja veel ilma majoneesita!
Karuga karuteene
Ma ju kirjutasin, et kirjad on tähtsad! See kiri aga ei olnud esimese koolinädala reedel ju silma all, kus oli kirjas, et reedel on tunnid keskpäevani ning kui laps soovib olla veel tunnikese, peab tegema avalduse täispäevakooli lisahoiutundideks (see on tasuline). Aga mulle oli meelde jäänud 13. Kell 12.15 helistati ning paluti laps koju viia.
Kohapeal selgus, et mitte ainult laps, vaid ka lapsesuurune karvane karu, mille ta oli saanud tubliduse eest saksa keele intensiivõppe tundides. Jahmunud küsimuse peale, mida ma sellega siis nüüd teen, vastas klassijuhataja: „Kaisutate!” Eks ma mõelnud muidugi ka selle variandi peale, et õpetajaile väga praktiline viis vabaneda üleliigsetest mänguasjadest…
Üks terava huumoriga sõber märkis, et teenete eest karu andes tehti sõna otseses mõttes karuteene. Ehituse tõttu on kodus niigi kitsas ja eelmine suur karu sai salaja suurde kotti ära peidetud. Loomulikult küsiti uue karuga koju jõudes, kus on teine karu.
Oleks tundide ajad välismaistele udupeadele, kes kohalikke teadmisi emapiimaga kaasa ei saa, nähtaval olnud, poleks ma hiljaks jäänud. Kooli kodulehel on täna, kui kool on kestnud juba kaks ja pool nädalat, värsked ainult lõunasöögi menüüd. Aga lootus jääb, sest direktor saatis juba nädal aega tagasi kirja, et ta nüüd hakkab uuendama.
Üldiselt hakkab mulle üha enam tunduma, et viga on minus. Ma olen õpetaja. Mul ei ole mitte lihtsalt ükskõik, mida nad seal koolis teevad, vaid olen ebatervelt uudishimulik.
Õnnelik õpetaja
Matemaatika õpikuid on 1. klassil terve peotäis, sh üks puhtalt rahaga arveldamisest. Muusikaõpikut ei ole, neid ei ole meile harjumuspärasel kujul üldse olemaski, ei ole ka Luksemburgis, vist mitte ka Belgias.
Eestis on muusikaõpetajail ühest küljest ikka väga mõnus töötada, sest neil on nii põhjalikud õpikud. Teisalt on materjal tohutu. Mina ei pea sõrmega ainekavas järge vedama ega muretsema, kuidas ka „tagumised pingid” aru saavad, milleks on vaja JO-LE-MI-d. Võin valida tohutu suurest lauluvarast välja just need lood, mis meeldivad nii lastele, õpetajale kui ka kuulajaile. Valimine võtab aega, kui tahad harvade tundide ja vähese ajaga parimat.
Ega mulle meeldi nädalavahetusel 10, 600 või 1000 km pimedal ajal ja tihti ka vihmas autoroolis olla või pabistada, kas täna see rong Strasbourgi või Brüsselisse või tagasi üldse väljub. Aga valides mugavuse, ei saaks ma teha seda, millest paljud lauluõpetajad unistavad – töötada lastega, kes tulevad laulma vabatahtlikult (või on heas mõttes langenud Eesti patriootidest ja laulusõpradest lastevanemate veenmistöö ohrviks) ja kelle arengut nii muusikaliselt, keeleliselt kui ka sotsiaalselt iga põgusa, aga pingelise tunni järel märkad.
Anneli Aken