Šotlased langetavad neljapäeval referendumil otsuse, kas lüüa Ühendkuningriigist lahku või jätkata üle 300 aasta kestnud kooselu.
Viimaste küsitluste tulemused näitavad iseseisvuse vastustajate nappi edumaad, ent vahe on sedavõrd väike, et kumbki leer ei saa ennast kindlana tunda. Kolmapäeval avaldatud Ipsos MORI küsitluse kohaselt pooldas Suurbritannia koosseisu jäämist 51 ja iseseisvumist 49 protsenti.
Valimisjaoskonnad avati kell üheksa ja on lahti keskööni Eesti aja järgi. Referendumile on end registreerinud 97 protsenti hääleõiguslikest, kelle seas on esmakordselt ka 16- ja 17-aastased.
Hääletusssedelitel on küsimus: "Kas Šotimaa peaks olema iseseisev riik?" ja vastusevariandid "jah" või "ei".
Hääletustulemustest sõltumata ootavad šotlasi ees suured muutused. Iseseisvumine oleks pikk protsess, mille tulemusi on raske prognoosida. Suurbritanniasse jäämise korral on aga Šotimaale lubatud suuremaid õigusi.
Tulemustel on mõju ka väljaspool Briti saari. Iseseisvumine võib näiteks anda hoogu Hispaania katalaanide ja baskide iseseisvuspürgimustele. Ja kui iseseisvunud Šotimaa üritaks Euroopa Liidu liikmeks saada, oleks Hispaania ilmselt vastu.
Pisut rohkem kui 5 miljoni elanikuga Šotimaa on üks maailma vanemaid riike. Piktid ja keldid koondas ühe võimu alla kuningas Kenneth Mac Alpin 843. aastal. Iseseisvaks riigiks jäädi rohkem kui 800 aastaks, 1707. aastani, mil Šotimaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik ühinesid Suurbritannia kuningriigiks.
Kui Inglismaa 18. sajandi alguses Prantsusmaaga sõtta sattus, kardeti, et Šotimaa asub vaenlase poolele. London blokeeris kaubanduse ja ähvardas võttis šotlastelt piirist lõunasse jäänud varad, kui nood ei nõustu ühtset riiki moodustama.
Pärast pikki vaidlusi ja šotlaste vastuseisu saadeti 1. mail 1707 mõlema riigi parlamendid laiali, et moodustada asemele üks – Suurbritannia parlament.
Šotimaa säilitas oma õigussüsteemi ja Šoti kirik iseseisvuse.
Kõiki raha- ja eelarveasju hakkati juhtima Londonist ja Inglise Pangast, mille oli 1694. aastal asutanud šotlane William Paterson.
Šotlaste autonoomianõudmised viisid Westminsteri nii kaugele, et 1997. aastal nõustuti referendumiga Edinburgh's paikneva Šoti parlamendi loomise küsimuses.
Šotlaste oma parlamenti toetas 74,3 protsenti valijaist ja 1999. aastal avaski veteranpoliitik Winnie Ewing parlamendi sõnadega: "1707. aasta 25. märtsipäeval laiali saadetud Šoti parlament on nüüdsest taas kokku tulnud."
Šoti parlamendi liikmed võivad võtta vastu seadusi hariduse, tervishoiukulutuste, elamumajanduse, turismi, transpordi ja veel mõnes valdkonnas, kuid immigratsiooni, kaitse- ja välispoliitika, tööhõive, kaubanduse, energia ja rahanduse asjus neil sõnaõigust ei ole.
Suurema osa rahast, mille Šoti parlament avaliku teenistuse rahastamiseks välja jagab, on eraldanud Ühendkuningriigi valitsus.
UK annab 75 protsenti Euroopa Liidu merepõhjast ammutatavast naftast, sellest 90 protsenti tuleb Šoti vetes paiknevatest puurtornidest. Šoti valitsus ütleb 2012. aasta andmetele tuginedes, et tema territooriumil toodetava nafta panus Ühendkuningriigi majandusse on 24,4 miljardit naela.
Lisaks naftale on märkimisväärne (25%) ka Šotimaa panus EL-i tuule- ja loodeenergiatoodangusse ning laineenergiasse (10%).
Šotimaa eksport toob Briti riigikassasse aastas 100 miljardit naela, sellest 11 miljardit finantsteenustest, 9 miljardit toiduainetetööstusest, seal hulgas viskist.