1

Kristel Engman — ainuke diplomaat luteri kirikus ja ainuke kirikuõpetaja välisministeeriumis

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Kristel Engman võib enda kohta öelda, et teenib kaht riiki. Diplomaadina teenib ta Eesti riiki ja kirikuõpetajana jumalariiki. Välisministeeriumis on ta ainuke kirikuõpetaja ja luteri kirikus ainuke elukutseline diplomaat.

Välisministeerium on ta esimene ja ainuke töökoht. Haapsalu kogudusega on ta seotud teismeliseeast saati, aga õiguse kanda kirikuõpetaja ametiristi sai ta kümme aastat tagasi, 10. augustil 2004.

Praegu on ta lapsepuhkusel, kirjutab doktoritööd ja teenib jõudumööda kogudust.

Kristel Engman on Lääne praostkonna vikaarõpetaja, st õpetaja, kel ei ole oma kogudust.

Kristel engmanMiks läksite just usuteadust õppima?

Sattusin kiriku juurde 1989. aastal. Jaani kogudus kuulutas välja esimese lastekoori konkursi. Lugesin sellest kohalikust lehest ja kandideerisin. Kui olin katsed edukalt läbinud, teatasin vanemaile, et mind on nüüd kirikukoori vastu võetud.

Siis liitusin pühapäevakooliga ja kõik muu läks loomulikku rada. Sain kogudusest kaasa kristlikud väärtused ja esimesed usualased teadmised. Juba toona lummas mind sakraalsus ja vaimulike erudeeritus. Ma ei saa rääkida usulisest äratusest või erilistest põhjusest, mis mind sellele teele on viinud. Olen kiriku mõjul üles kasvanud.

Oma mõju oli ka minu gümnaasiumiaegsel usuõpetuse õpetajal Kaie Karpal, kes oskas usust ja usunditest rääkida nii, et see tekitas huvi nende teemadega tegelda.

Pärast Noarootsi gümnaasiumi lõpetamist oli mul kolm valikut: ajalugu, usuteadus või ajakirjandus. Omamoodi tegelen nüüd nende kõigiga — ajalooga, täpsemalt kirikuajalooga oma doktoritöö kaudu. Usuteadusega vaimuliku ametis, ajakirjandusega artikleid kirjutades ja koguduse elektroonilist kuukirja Johannese Sõnumid toimetades.

Kuidas Teist sai diplomaat?

Ülikooli lõpetades tundsin, et 22aastase inimesena ei ole mul õpetajana kogudusele midagi erilist anda. Vajasin küpsemisaega. Et välispoliitika on mind ikka huvitanud, kandideerisin tööle välisministeeriumisse. Osutusin valituks ja välisministeerium on seni minu ainuke tööandja. Minu diplomaatiline haridus on Viini diplomaatilisest akadeemiast ja kogemused on tulnud praktilise töö kaudu.

Mis ametit Te välisministeeriumis peate?

Olen diplomaat, teenistusastmelt esimene sekretär. Tegelesin lapsehoolduspuhkusele jäämiseni julgeolekupoliitikaga, rahvusvaheliste organisatsioonide jts teemadega.

Nädalavahetusel on kirikutöö Haapsalus, nädala sees töö Tallinnas. Kas raskeks ei lähe?

Kirikutöö on minu hobi, ma ei ole seda kunagi tööna võtnud. Kahe nõudliku valdkonnaga tegelemine eeldab aja planeerimist ja selles püsimist, aga ka perekonna toetust. Mu tööandja on olnud tolerantne ja kirik ei ole minult ülearu nõudnud. Kirikutööd teen vabast ajast.

See on juba üsna tavaline, et meie kiriku vaimulikel on ka mõni teine amet kogudusetöö kõrval. Minu meelest on see hea, sest kristlasi on igale poole vaja.

Kuidas kolleegid välisministeeriumis sellesse suhtuvad, et olete kirikuõpetaja? Oletan, et olete välisministeeriumis ainuke kirikuõpetaja.

Vaimulikuna olen tõesti ainuke, aga meil on ka teisi kõrgema teoloogilise haridusega diplomaate. Suhtumine on positiivne, aeg–ajalt tullakse teoloogia, liturgia või ametitalitustega seoses nõu küsima. Olen ristinud kolleegide lapsi.

Kirikus olete ainuke elukutseline diplomaat ja välisministeeriumis ainuke elukutseline vaimulik.

Eks selline seisund anna teatud suveräänsuse. Olen mõelnud, et mõlemad on esindamise ja vahendamise ametid. Ühel juhul vahendan inimese ja Jumala, teisel juhul riikide vahelist suhtlust. Nõudmised, mida need kaks ametit eeldavad, on sarnased: hea suhtlemisoskus, pingetaluvus, kõrge töövõime, analüüsioskus, eetiline käitumine. Olen Jumala ja oma riigi teenistuses. Ma ei näe selles vastuolu, pigem täiendavad need teineteist. Vaimulikust diplomaadina tunnetan selgelt, mida tähendab olla ühtaegu taevase ja maise riigi kodanik.

Mis on ühe diplomaadi unistuste tipp?

See sõltub eesmärgist. Kas eesmärk on isiklikul ametiredelil liikumine või pakub naudingut töö ise. Samas ei välista üks teist.

Millisena paistab Teile kui julgeolekuasjatundjale praegune olukord maailmas? Kas peame mures olema, tikku ja soola varuma?

Pingekoldeid on praegu mitmel pool, lähim Ukrainas. Sealsed arengud on murettekitavad, ent ma ei arva, et peaksime tikku ja soola varuma. Küll aga peaksime mujal toimuvaid arenguid tähelepanelikult jälgima ja mõtlema, milline mõju võib neil olla Eestile.

Peaksime pühendunult tegema oma igapäevatööd; mõtlema, mida mina saan teha, et Eestis oleks hea ja turvaline elada nii minul kui ka minu lähedastel. Vähem kritiseerima. Kui on vaja kritiseerida, siis võiks mõelda, mida ma ise saan teha või kuidas asju lahendaksin. Rohkem vastustust võtta, aga ka rohkem usaldama neid, kes riigi julgeolekuga tegelevad.

Kuidas ma saan usaldada inimesi, kes praegusel rahutul ajal võtavad jälle üles kohustusliku ajateenistuse lühendamise?

Sisepoliitiline arutelu eri teemadel on ja peabki olema. Aga ega see meie julgeolekut tugevda, kui näitame üles usaldamatust oma riigi vastu. Pigem vastupidi.

Julgeolek on lai mõiste. Julgeolek on vabadust hirmust, teatav muretuse või rahu seisund. Julgeolek on võimekus kriise hallata, aga ka see, kuidas meie riik iga päev toimib ja kui rahul on meie inimesed. Mida rohkem õnnelikke ja rahuolevaid, oma eluga hakkama saavaid inimesi, seda paremini on meie julgeolek tagatud. Ent ega julgeolek sõltu üksnes siseriiklikest oludest, see sõltub ka välistest asjaoludest.

Kas tuleb kolmas maailmasõda? Rindeteateid tuleb iga päev igast ilmakaarest.

Aeg on rahutu, aga aeg on rahutu olnud varemgi. Hiljuti lugesin üht uuringut, milles väideti, et aastakümneid ei ole maailma eri piirkondades olnud nii pinev kui on praegu. On palju kohti, kus käib sõda. See, mis toimub näiteks kristlastega Iraagis, Süürias, aga ka Egiptuses või Lähis-Idas, on igal juhul hoiatav. Kolmanda maailmasõja puhkemist ei pea ma siiski praegu reaalseks.

Kirjutate laste kõrvalt doktoritööd. Mis teemal?

Uurin Eesti ja Soome luterlike kirikute suhteid külma sõja ajal. Soome kirik oli meile pärast Teist maailmasõda aken mitte ainult Euroopasse, vaid vabasse maailma tervikuna. Suhted Soome kirikuga olid meile ülitähtsad. Soomlased on meid palju toetanud ja meile mitmeid uksi (ka rahvusvahelistes suhetes) avanud.

Kui Tiit Salumäe valitakse sügisel peapiiskopiks, kas kandideerite Haapsalu koguduse õpetajaks?

Eks selle üle saa otsustada, kui see hetk on käes. Arvan, et meil on palju häid õpetajaid, kes sobivad Haapsalu koguduse õpetajaks.

Mida kirikus teisti teeksite?

Ma ei arva, et midagi väga halvasti oleks. Me ei peaks ennast liigselt arvudel mõjutada laskma — vaimsus on tähtsam. Kui sellest puudu jääb, siis on järelemõtlemise koht. Liikmeskonna vähenemisele avaldab mõju demograafiline seisukord. Samas on paljudes kohtades kirik ainuke, kus saab koos käia ja kus on uksed avatud.

Minu ordinatsioonipäev oli lauritsapäeval, märterpühak Laurentsiuse mälestuspäeval. Olen nõus temaga, et kiriku rikkus on ennekõike inimesed. Mida enam suudame neisse panustada, seda tugevam on kirik ja ka ühiskond.

Miks kirikuõpetajate puhul räägitakse palju läbipõlemisest?

Eks põhjused ole erinevad ja alati subjektiivsed, kuid tundub, et oskamatu ajakasutus on üks põhjus. Teiseks ei suudeta ülesandeid delegeerida. Ei osata inimestele läheneda, neid kaasata. Alati on lihtsam ise ära teha, kuid osadus ja ühine vastutus on kiriku üks aluspõhimõtteid. Räägitakse majanduslikest probleemidest, aga kunagi ei ole asi üksnes rahas. Kui raha hakkab ka meie kirikus valitsema, peame tõsiselt mõtlema, milline on meie sisuline pale. Raha on tähtis, aga seda ei maksa ülehinnata.

Olen kolleege kuulnud nurisemas, et projektide kirjutamine või pastoraadi katuse ehitamine võtab nii palju aega ja energiat, et muuks tööks kipub aega nappima. Siis on mul küsimus: miks sa seda teed? Leia inimesed, kes aitavad, tegele nendega, motiveeri, innusta neid tööle. Inimesed teevad hea meelega vabatahtlikku tööd, kui oskad neile läheneda. Teine küsimus on ressursside kasutus. Ma ei ole veendunud, et oleme alati kõige targemad ja oskuslikumad „majaisandad”.

Kas teinekord antakse tunda, et naisvaimulik ei ole ikka see õige vaimulik?

Vahel, eriti pärast matusetalitust on mulle öeldud, et naisvaimulik oli meeldiv üllatus. Haapsalu koguduses on avatud vaimuga ja keskmisest intelligentsemad inimesed. Ma ei tea, millise hinnangu annavad nad naisvaimuliku tegevusele, aga mulle tundub, et nad on mind hästi vastu võtnud. Ma ei ole tundnud võõristust ega negatiivset suhtumist. Olen tänulik, et nad on teinud minu teenimise lihtsamaks.

Kristel Engman

  • Sündinud 1976 Haapsalus

Haridus

  • 2007 doktoriõpingud (lõpetamisel), Tartu ülikool, usuteadus
  • 2004 ordineeritud EELK Lääne praostkonna vikaarõpetajaks
  • 2001–2003 Tartu ülikool, usuteadus (M.A.)
  • 2001 Viini diplomaatiline akadeemia
  • 2000 Tartu ülikool, usuteadus (B.A.)
  • 1994–1999 EELK Usuteaduse instituut, usuteadus
  • 1992–1994 Noarootsi gümnaasium

Töö

  • Välisministeerium, poliitikaosakond, lauaülem

 

  • Abielus Alari Engmaniga
  • Pojad Uku Emil (2011) ja Ekke Oskar (2013)

Hobid

  • Rändamine, ühiskonnateadused, ajalugu, keeled

Foto: Kristel Engmani erakogu

kristel engman2

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Olev Tähiste
Olev Tähiste

Hea Kristel, olen Sinu tegemistega ka varem kursis olnud , aga nüüd, hilinenud Sõbrapäeva tervitused Kiige talust.Tee pai ka oma imelistele lastele.

wpDiscuz