Viimasel ajal pole olnud ühtki aastat, mil Eesti vehklejad poleks MMilt või EMilt medalit toonud. Medaleid on võidetud igat karva, individuaalseid ja ka võistkondlikke. Vehklemine on vaieldamatult üks meie spordi paraadalasid. Kui võrrelda spordialasid majandusmehe kombel, et kui palju iga investeeritud euro medaleid toob, on vehklemine edetabeli tipus. Nii häid tulemusi nii vähese rahaga pole saavutatud ühelgi muul alal.
Vehklejad rahast ise väga ei räägi, osalt ilmselt seepärast, et nad teavad: nagunii juurde tulemas ei ole. Treenitakse ja võisteldakse ikka neissamades kohtades, kus aastaid ja aastakümneid tagasi. Võhik võib mõelda, et mis seal ikka, vehklemine polegi nii rahanõudev ala kui näiteks bobisõit, milles on Eesti nüüd otsustanud samuti kuulsust võita. Vaja on vaid paari rapiiri ja maski, küll need medalivõitjad tulevad.
Peaaegu igal väikesel rahval on üks „oma” spordiala; ala, kus ollakse pidevalt maailma tipus või selle lähedal. Hollandlastel kiiruisutamine, jamaikalastel sprint, lätlastel kelgutamine, leedulastel korvpall jne. Hollandis oleks ilmselt mõeldamatu, et uisutajad peaksid treenima üle 30 aasta renoveerimata rajatises. Meie paraadala vehklemine on aga teiste populaarsemate, ent vähem tunnustust toonud alade, näiteks suusatamise varjus — vähemalt spordirajatistesse investeeritud riigiraha mõttes. Ehk oleks tänavune naiskondlik hõbe põhjus seda poliitikat muuta?