Mart Helme: Hea ilma aeg Eesti välispoliitikas on läbi

Lääne Elu avaldab Suure-Lähtru mõisahärra, konservatiivse rahvaerakonna esimehe Mart Helme kõne partei kongressil pühapäeval Tallinnas.

Kui me kaks aastat tagasi Põltsamaal uuenemiskongressi korraldasime, oli
kaalukausil meie erakonna ellujäämine. Selles olukorras langetasime rea
olulisi strateegilisi otsuseid, mida asusime järgnevalt ka – ja ma ei
liialda, kui nii ütlen – hambad ristis ellu viima. Meie erakonna maine
oli porri tallatud, meie senised tegijad teiste erakondade poolt üles
ostetud või laiali jooksnud, raha asemel olid meil kaelas võlad ning
meie organisatsioon paljudes piirkondades täiesti välja surnud.

Aasta tagasi Mustpeade majas järgmist kongressi pidades olime ennast
juba jalule ajanud. Seisime, kuigi veel võib-olla ebakindlalt, aga
siiski juba hirmuta, nagu võiks erakonda oodata sundlikvideerimine,
ülevõtmine konkurentide poolt või laostamine võlanõudjate poolt.
Vaatasime tulevikku lootusrikkalt ja tegime plaane suurde poliitikasse
tagasitulekuks.

Täna oleme taas koos ja kellegil ei tule pähegi mõte, nagu võitleks
erakond veel ellujäämise eest kusagil perifeerias vaikselt tiksuva
klubilise üritusena. Aastal 2014 oleme me suures poliitikas tagasi ja ka
parima tahtmise juures pole enam võimalik meie olemasolu täielikult
ignoreerida, kuigi sellesuunalised püüdlused muidugi jätkuvad.

Me ei lase ennast sellest heidutada. Me juhindume 20 sajandi ühe
mõjukama poliitiku, briti konservatiivi Winston Churchilli
kabinetiseinal rippunud loosungist, mis tõdes, et „ edu on liikumine
luhtumisest luhtumisse, kaotamata selle juures vaimustust“. Erakonna
esimehena, kes üle kogu Eesti kõige rohkem meie piirkondade ja erakonna
aktivistidega kohtub, võin teile kinnitada: meil on üha rohkem neid,
keda vaimustavad meie erakonna eesmärgid, keda vaimustab see, et Eesti
Konservatiivne Rahvaerakond on ainus tõeliselt eestimeelne partei.
Partei, mis ei sõltu äriringkondade diktaadist või välisriikides niite
tõmbavate peremeeste manipulatsioonidest. Ja just niisuguse, eesti rahva
erakonnana võitleme me täna kõigi raskuste kiuste selgelt ja
ühemõtteliselt selle nimel, et murda läbi poliitika kõrgliigasse.

Selles kõrgliigas ei taha me saada veel üheks partneriks toolimängus.
Kõrgliigas näeme lihtsalt võimalust teha seda, mis on meie erakonna
tõeline missioon: lükata Eesti riigilaev lahti stagnatsioonimadalikult
millele praegused riigierakonnad on selle juhtinud, püstitada meie riigi
ja rahva ette uued suured ülesanded, milledeks on eestlaste hoidmine oma
kodumaal, välismaale läinute kohujutoomine, kogu Eesti
taaskoloniseerimine eestlaste poolt, demograafilise kriisi võitmiseks
kompleksse majanduslike ja moraalsete meetmete paketi elluviimine,
tõeliselt tootliku rahvusliku majanduse taastamine, inimeste vabastamine
võõramaiste pankade võlaorjusest jne.

See, et oleme missioonierakond, pole jäänud inimestele märkamata. Usun,
et just tänu sellele on meiega viimase kahe aasta jooksul ühinenud
ligemale 400 uut liiget. Teiste hulgas on meiega liitunud hulgaliselt ka
noori, kes ühel hetkel peavad ju vanemalt põlvkonnalt teatepulga üle
võtma. Meie noored on organiseerunud ja võtnud endale nimeks Sinine
Äratus. Soovin neile kui uue rahvusliku ärkamisaja heerolditele jõudu ja
jätkuvat vaimustust.

Kõige saavutatu peale vaatamata pole me naiivsed. Eelnevad aastad on
näidanud, et kuldkandikul meile midagi kätte ei tooda. Erinevalt
riigierakondadest, kes on endale oma olemasolu kindlustamiseks eraldanud
miljoneid eurosid, peame meie oskama hakkama saada vaid piskuga.
Piltlikult öeldes peame olema napi laskemoonavaruga täpsuskütid, kelle
iga lask läheb täppi. Me harjutame seda – ja mulle tundub, et üha
edukamalt. Siinkohal tahan tänada kõiki meie liikmeid, kes on usinalt
tasunud liikmemaksu ning teinud hulgaliselt ka vabatahtlikke annetusi.
Tegelikult võin käe südame peale panna ja öelda, et selle panuseta
poleks me õigupoolest kusagile jõudnud.

Nüüd võime rääkida aga rohke osavõtuga suvepäevadest, publikumagnetina
kaasa tehtud Paide arvamusfestivalist, jõulisest, kuigi mitte päris
loodetud eduga kaasa tehtud kohalike omavalitsuste valimistest,
novembrikuisest krüsanteemikampaaniast, kus meie aktivistid jagasid
suuremates linnades inimestele lilli, advendikampaaniast, kus lillede
asemel jagati komme ning loositi osalenute vahel välja ka auhinnad ning
erakonna aktiivi talvisest ajurajust Võrtsjärve ääres.

Tühiasi pole seegi, et erakonnal on praeguseks bürood nii Tallinnas kui
Tartus, et oleme suutnud soetada uut inventari ja luua suhtevõrgustiku
meiega samal lainel olevate erakondadega Lätis, Leedus ja
Suurbritannias.

Palun siinkohal meie kongressil viibivate vennaserakondade esindajaid
tervitada aplausiga!
Tühiasi pole seegi, et delegaadid saavad kongressilt lahkuda meie
erakonna ajalehe esimese numbriga. Esimene ei jää kindlasti viimaseks.

Ent meil tuleb rääkida muustki. Oleme ainus erakond, kes on võtnud selge
ja ühemõttelise positsiooni Eesti-Vene piirilepingu küsimuses. Oleme
ainsad, kes on asja nimetanud õige nimega – see on meie põhiseaduse
rikkumine, see on haua kaevamine meie riigi sünnitunnistusele ehk Tartu
rahulepingule, see on riigireetmine. Enne lepingu allkirjastamist
korraldasime selle vastu ka mitmeid avalikkuses üsna suurt vastukaja
leidnud protestiaktsioone. Muidugi ei suutnud need kord juba rööbastele
seatud soomusrongi peatada. Sellest hoolimata oleme oma aktsioonidega
väljendanud rahva rõhuva enamuse meelsust. Ühtlasi oleme taas ainsa
Eesti erakonnana välja öelnud selle, et praegused riigireetjad peavad
teadma: ühel päeval saab Eesti vältimatult rahvuslaste poolt juhitud
valitsuse ning see valitsus võtab riigireeturid tehtu eest vastutusele.
Riigireetmine, nagu me kõik teame, on kuriteona aegumatu.

Head kolleegid,
Täna, 6. aprillil kongressi pidades tuleb meil meeles pidada, et juba
vähem kui kahe kuu pärast tulevad inimesed üle Eesti taas valimiskastide
juurde. Sedakorda valima saadikuid Europarlamenti. Me kõik teame, et
need valimised huvitavad inimesi märksa vähem kui kohalikud või
Riigikogu valimised. Rahvas ei tunneta ikka veel, kui suurel määral
euroliit tegelikult meie elu mõjutab. Meenutagem siis, et enam kui 80%
meie seadusandlusest tuleb Brüsselist, 20% meie riigieelarvest koosneb
eurotoetustest ja 70% on ühel või teisel moel seotud europrojektide või
muude kohustustega euroliidu suhtes. Meenutagem ka seda, et Eesti vaesus
on suuresti tingitud nendest miljarditest, mis me oleme kohustatud ilma
igasuguse omapoolse kontrolliõiguseta ära maksma mitmesugustesse Euroopa
Liidu päästepakettidesse. Samal ajal liigub Euroopa Liit forsseeritult
föderaliseerumise poole, mis tähendab, et meie otsustamisõigust oma
asjade üle ähvardab jätkuv kitsenemine. Taolises olukorras ei saa oma
riigi ja rahva suveräänsust esmatähtsaks pidav erakond kõrvale jääda.
Meil pole valikut, me peame lahingusse minema, me peame oma sõna sekka
ütlema ja me peame püüdma saavutada positsiooni, kus me nii vähe või
palju kui võimalik, saame protsesse Euroopa Liidus mõjutada või vähemalt
toimuva kohta kiiret ning adekvaatset informatsiooni hankida.

Sellest lähtuvalt langetas erakonna juhatus juba talvel otsuse, et me ei
jää valimistest kõrvale. Veelgi enam, juhatus otsustas, et me ei lähe
valimistele kiibitsema, vaid paneme välja täispika ehk
kaheteistliikmelise nimekirja. Nädal tagasi erakonna volikogu selle
nimekirja ka kinnitas. Nagu te kõik kindlasti juba teate, on meie
esinumbriks valimistel Martin Helme. Toetan teda ja kaitsen tema
seljatagust teiselt positsioonilt. Meie number kolm on volikogu esimees
ja Saue linnapea Henn Põlluaas. Kandidaatide kogu nimekirjaga saate
tutvuda meie kodulehe ja värske ajalehe vahendusel.

Lühidalt öeldes koosneb meie nimekiri kahte sorti inimestest: eesotsas
professionaalsed poliitikud, neid samal ajal tagalast toetamas erinevate
elualade spetsialistid. Sealjuures ei tea me, kuidas otsustab valija
nimekirjas olevaid kandidaate toetada. Viimasest sõltub aga, missuguseks
kujuneb häältesaagi alusel kandidaatide järjestus pärast valimisi.
Sellest omakorda sõltub, kes läheb mandaadi saamise korral Brüsselisse.
Igal juhul on avatud nimekirjad innustuseks kõigile kandidaatidele
kampaaniat teha. Lisaks tuleb mõelda aga sellelegi, et juba vähem kui
aasta pärast tuleb nimekirjas olevatel inimestel välja minna Riigikogu
valimistele. See on vaieldamatult veel üheks stiimuliks, miks käsitleda
praegust kampaaniat omamoodi eelkampaaniana. Sest üks on meie tänast
seisu arvestades kindel: me ei jäta vahele ühtegi eelseisvat valimist,
kaasa arvatud presidendivalimised. Me oleme selleks liiga suur, liiga
tugev ja liiga teistest erinev erakond.

Tahan eurovalimiste kontekstis juhtida tähelepanu veel paarile väga
olulisele seigale. Eelmistel europarlamendi valimistel sai Martin
ligemale 10 000 häält. Toona valimistel osalenud Rahvaliidu häälesaak
jäi pisut alla 9 000. Kokku seega ümmarguselt 20 000 häält. Nende
numbrite liitmine on muidugi mehaaniline ega anna meile käesoleva
ajahetke seisukohast adekvaatset pilti, ometi tähendab see ühte: me
peame hea seisma selle eest, et kõik meie 7 700 liiget, nende
pereliikmed, sõbrad, naabrid ja tuttavad tuleksid valimistele toetama
meie kandidaate. Kui me suudame oma tuumikvalija mobiliseerida ja lisaks
veel eduka kampaania raames oma tõsiseltvõetavust tõestada ka
eelistuseta valijatele, saavutame valimistel kindlasti edu. Tuumikvalija
välja toomine langeb suuresti aga piirkondade aktiivi õlgadele.
Seepärast tungiv palve teile: ärge võtke neid valimisi kui võõrast
muret. Need valimised peavad saama meie läbimurdepunktiks. Kui me oleme
edukad nüüd, oleme edukad ka Riigikogu valimistel. Kui me oleme edukad
Riigikogui valimistel, saame hakata ellu viima neid plaane, millede
pärast me poliitikaga üldse tegeleme!

Samas tahan liigse pateetikata öelda aga sedagi, et kui me mandaati ei
saa, ei tähenda see meile kui erakonnale veel hävingut. See tähendab
meile igal juhul kogemust, see aitab meil sisse töötada kandidaate
Riigikogu valimisteks, see aitab meil komplekteerida kampaaniameeskondi
ja praktiseerida tänavakampaania võtteid. See on ka järjekordne
brändikampaania, mille käigus me tõestame, et oleme olemas, mängime
kaasa ja hingame kõigile kuklasse. Lõppude lõpuks võime õppida ka
ajaloost: Napoleon Bonaparte võitis küll praktiliselt kõik lahingud,
kaotas aga lõpuks ikkagi oma impeeriumi. Meie võime küll kaotada
lahinguid, aga ma olen veendunud, et pikemas perspektiivis kuulume ometi
võitjate hulka. Ka vastutuul võib osutuda tõusvaks hoovuseks. Seda tasub
ikka meeles pidada.
Euroteemadelt on sobiv üle minna rahvusvahelise olukorra käsitlemisele.
Krimmi annekteerimine Venemaa poolt oli murdepunkt, mis viis maailma
ilma igasuguste kahtlusteta külma sõja järgse ajastu järgsesse
ajastusse. Selles ajastus ei kehti enam ei 1943 aasta Jalta ega 1989.
aasta Malta kokkulepped. Toimub uus mõjusfääride ümberjagamine, kus
Balti riigid on paratamatult rindejooneks. Kui külma sõja järgse
perioodi maailm püsis eelkõige rahvusvahelisel õigusel ning
rahvusvaheliste organisatsioonide autoriteedil, siis nüüd on nende
asemele astunud toores jõud. Rahvusvaheline õigus kui väikeriigi
tuumapomm on deaktiveeritud.

Õnneks pole eesti selles olukorras päris paljakäsi. Õnneks nurjusid
Reformierakonna omaaegsed visad katsed likvideerida Eestis ajateenistus
ning minna üle palgalisele sõjaväele. Tänu sellele oleme säilitanud
Balti riikidest kõige arvestatavama ja mitmekesisema kaitsevõime, mida
me ei tohi nüüd, võimaliku sõja eelõhtul, rumalate otsustega halvata.

Kuigi paljud asjatundmatult arvavad, et konflikti korral Venemaaga
laguneb meie kaitse kõigest mõne päevaga, ei pea see asjatundjate –
sealhulgas erapooletute ja kriitiliste asjatundjate – arvates paika. Ka
täiesti üksi suudame oma elutähtsaid keskusi kaitsta vähemalt kolm
nädalat ja sellest piisab, et liitlaste abini vastu pidada või et
Venemaa sattuks sedavõrd tugeva rahvusvahelise surve alla, et peab
taanduma.

Lõppude lõpuks on Venemaa ajaaken meievastasteks aktsioonideks vägagi
napp. Juba 2010. aastal ületas Venemaal pensioneeruvate inimeste arv
tööjõuturule sisenenute arvu, kümnendi lõpul moodustavad aga enam kui
poole Venemaa sõjaväeteenistuskõlbulikest meestest islamiusuliste
vähemuste esindajad, kellede lojaalsus Moskvale on küsitav. Venemaa
rahvastik kahaneb, vananeb ja deklasseerub hirmuäratava kiirusega.
Järelikult kerkivad Venemaa katsed ühel või teisel viisil Eestis oma
mõju kehtestada päevakorda lähiaastatel. Hiljemalt aastast 2020 tõuseb
päevakorda aga mitte enam Venemaa ekspansioon, vaid Venemaa võimalik
lagunemine. Meil on vaja see aeg üle elada. Targalt ja otsustavalt.

Taas peame selleski küsimuses tõdema, kui väga me eristume
riigierakondadest. Avalikult Venemaa suuvoodriks kujunenud Keskerakonna
kõrval on ka kõik ülejäänud erakonnad ju suuremal või vähemal määral
vene luureteenistuste poolt infiltreeritud. Ja isegi kui Moskva
mõjuagendid nende erakondade kaudu piisavalt Eestit suunata ei suuda, on
need parteid samaaegselt alandanud ennast vabatahtlikult läänepoolsete
peremeeste instrumendi seisundisse.

Konservatiivsel Rahvaerakonnal niisugusi probleeme pole. Me oleme
puhtad, sest meie ridadest jooksid kõik saamamehed minema juba kolm ja
enam aastat tagasi.See lõhkus meie sees ka kõik varem eksisteerinud
mõjuvõrgustikud. Kui Eesti meedia meid seejärel aga surnuks kuulutas,
kaotasid ka võõrriikide eriteenistused huvi selle vastu, et oma kaadreid
elava surnu peale raisata. Nii olemegi praegu taas see üks ja ainus, kes
teenib kujunenud olukorras vaid eesti rahva, mitte kellegi kolmanda
huvisid.

See ei muuda aga ka meie jaoks tõsiasja, et hea ilm Eesti
välispoliitikas on läbi ja liivakastimängud lõppenud. Oleme vastamisi
karmi reaalsusega, kus lähiaastad näitavad, kas oleme oma iseseisvust
väärt või mitte. Seekord laulmisest ja lippudega lehvitamisest üksi ei
piisa. Peame olema valmis veel üheks Vabadussõjaks. Seda ei pruugi
tulla, aga see võib tulla – ja me peame selleks valmistuma, et mitte
hiljem jälle hääletu alistumise üle kurta. Meie erakonnal tuleb olla see
täiskasvanu, kes tõtt räägib, nii ebameeldiv kui see võimulolijatele ka
poleks.

Kallid kaaskonservatiivid,
Aasta tagasi Mustpeade majas peetud kongressil ütlesin, et meie olemegi
see uus jõud, keda Eesti poliitikas oodatakse. Ma kordan seda ka täna:
meie, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, olemegi see uus ja
alternatiivne jõud, keda eesti rahvas vajab. Vahepeal mööda lennanud
aasta on kõigele lisaks ka näidanud, kui abituks on osutunud teiste uute
jõudude kokkuklopsimise katsed. Need katsed muidugi jätkuvad, aga
vähemalt esialgu pole nende katsete eestvedajate hulgas inspireerivaid
liidreid. Ega ole keegi välja käinud ka jõulist ning riigierakondadele
tõsist konkurentsi pakkuda suutvat visiooni meie rahva tulevikust. Me
oleme teerajajad, me oleme ajast ees. Me rääkisime juba kümme aastat
tagasi kartellierakondadest, valimisseaduse muutmise vajadusest,
demograafilisest kriisist, ähvardavast väljarändest, jõuetust
välispoliitikast ja paljudest muudest asjadest, milledest nüüd räägivad
kõik, kes on istuva võimu suhtes kriitilised.

Ent nüüd tuleb rääkida juba ka uutest asjadest – ja seda olenemata
asjaolust, et enamik varasemaid probleeme on ikka veel lahenduseta. Nüüd
tuleb rääkida valitsuse interventsionistlikust investeerimispoliitikast,
mille teravik peab olema suunatud maapiirkondadesse, tuleb rääkida
kodumaise lisaväärtust tootva majanduse ja väikeettevõtluse arendamisest
ning lahtirakendamisest euroliidu lämmatavate direktiivide kägistusest,
tuleb rääkida inimeste paindliku ümberõppe süsteemi loomisest ja seda
mitte üksnes riigi kulul vaid ka ümberkvalifitseeritud tööjõudu vajavate
ettevõtete osalusel, tuleb rääkida senise arstiabisüsteemi muutmisest,
et tasuta arstiabi, s.h. hambaravi jõuaks meie hambutuks muutuva Eesti
igasse kolkasse, tuleb rääkida vanurite kasvavale massile inimväärse
vanaduspõlve loomise perspektiividest, tuleb rääkida puuetega inimeste
probleemide lahendamise viisidest, tuleb rääkida eestikeelse
kõrghariduse ja doktoriõppe probleemidepuntra lahtiharutamisest, tuleb
rääkida konsensuse saavutamisest maavarade kaevandamiseks ja odava
elektrienergia tagamisest meie majanduse konkurentsivõime tõstmiseks…
Ühesõnaga: elu ei seisa paigal, hoolimata sellest, et riigis valitseb
stagnatsioon. Vanade probleemide peale kuhjuvad uued ja lõpuks leiame,
et oleme nende alla täielikult mattunud.

Tõin teie ette seesuguse pika loetelu Eesti ees seisvatest ülesannetest
mitte selleks, et teid tüüdata vaid selleks, et saata veel kord välja
sõnum kõigile neile, kes meiega ühtemoodi mõtlevad ja peavad oma
missiooniks Eesti äratamist okasroosikese unest.
Daamid ja härrad, kes te püüate iga hinna eest oma pisierakondadele õhku
sisse puhuda, jätke see. Ärge minge kaasa riigierakondade kavala
plaaniga opositsioon minierakondadeks pihustada ja protestivalijaid
fragmenteerida, et seejärel ise rahumeeli seisakust hallitanud
võimupirukat edasi nosida. Ma kutsun teid veel kord: Eesti
Konservatiivne Rahvaerakond sirutab käe läbirääkimiste alustamiseks.
Kuitahes raske meil ka poleks ühisosa leida, hea tahtmise puhul on see
ometi võimalik. Mõtleme Eestile! Me kõik oleme ju Eesti eest väljas, või
kuidas?

Ma lõpetan. Kuid enne veel tahan ma tsiteerida Oawald Spenglerit ja tema
prohvetlikku „Õhtumaade allakäiku“. Spengler ütleb: „Ajalugu on rahvaste
ajalugu. Kõik muu: kultuur, keel, kunstid, religioon on rahva loodud.
Riik on rahva vorm… Rahvas on kogum, mille aluseks on ühtekuuluvuse
teadvus…“

Meil, eestlastel on oma vorm – meie püha Eesti riik. Meil on ka
ühtekuuluvuse teadvus – mõelgem vaid laulupidudele, mõelgem meie
laulvale revolutsioonile. Just kõige selle peale mõeldes läheb Eesti
Konservatiivne Rahvaerakond eelseisvatele europarlameni valimistele
loosungiga „Meie Eesti eest – rahvusriikide Euroopa eest!“

Kallid erakonnakaaslased:
Meie Eesti eest!

Mart Helme
Konservatiivse Rahvaerakonna esimees