Toomas Hendrik Ilves: agressiooni ohvri üksi jätmine ei ole kunagi aidanud maailma turvalisemaks muuta

President Toomas Hendrik Ilves märtsiküüditamise 65. aastapäeval.

Täna mälestame ja leiname okupatsioonirežiimi kümneid tuhandeid ohvreid, keda NSV Liit küüditas Siberisse. Kuuskümmend viis aastat tagasi oli üks öö paljude seas, kui totalitaarne võõrvõim püüdis hävitada meie maad, meie inimesi ning meie mälu, mälestust iseseisvusest ja tungi selle järele.

Küüditatute pikad nimekirjad ei ole numbrid – need on meie emad ja isad, lapsed ja vanavanemad, onud ja tädid, sõbrad ja töökaaslased. Need on meie inimeste saatused ning meie perede traagilised lood.

Võõras võim nõudis oma ohvritelt nii lärmakat kuulekust kui ka vaikset nõustumist. Kes ei nõustunud, oli vaenlane, kes tuli tappa, vangistada või küüditada.

Nüüd näeme oma koduses Euroopas kahjuks uuesti kartlikke või ükskõikseid pilke, mis ei julge või ei oska vägivalla vastu midagi teha. Sinisilmsed lootused ja agressiooni ohvri üksi jätmine ei ole kunagi aidanud maailma turvalisemaks muuta ja agressorit peatada, ei aita ka tulevikus.

Peame meeles pidama ning ka teistele järjekindlalt meelde tuletama, et vabaduse kadumise hind on palju kõrgem, kui ajutine majanduskasu vähenemine. Seda peame selgitama oma partneritele Euroopas ja maailmas. Peame toetama Ukrainat, tegema seda NATO ja Euroopa Liidu liikmena.

Eestil on selleks õigus ja moraalne kohustus. Sest meie teame oma kogemusest agressiooni kogu kurjust, ka siis, kui agressor tuleb alguses ühegi püssilasuta.

Eesti võitis kurjuse ja sai taas vabaks riigiks. Nüüd peame toetama teisi ning andma neile lootust ja usku nende vabadusse.

Sellega kinnitame oma usku vabasse Eestisse. Ja sellega kinnitame küüditamise ohvritele, et see, mis neile tehti, ei kordu mitte kunagi uuesti.